Emeriitprofessor Rein Taagepera, kes peab tänavu 28. veebruaril oma 90. sünnipäeva, on nüüdisaegses, pigem kitsalt spetsialiseerunud teadusmaailmas küllaltki ebatavaline nähtus.

Rein Taagepera teadlasetee on olnud mitmekülgne: kaitsnud doktorikraadi füüsikas ja seejärel tudeerinud hoopiski rahvusvahelisi suhteid, tärkas temas huvi sotsiaalteaduste vastu. 1970. aastal asus ta California Ülikoolis Irvine’is uurima ja õpetama politoloogiat ning oma teaduskarjääris keskendus valimissüsteemidele.

Jutuajamise alustuseks küsin Taageperalt, kas sotsiaalteadused on viimase poole sajandi jooksul liikunud selles suunas, mida tema teadlasena oleks näha tahtnud.

„Vähe,“ kostab emeriitprofessor. Istume temaga teine teisel pool arvutiekraani – Taagepera Californias, kuhu ta sügis-talvel harjumuspäraselt tagasi on pöördunud.

„Teadus kõnnib kahel jalal,“ selgitab ta oma lemmikkujundit appi võttes. „Üks jalg on uurida, kuidas asjad on, teine jalg on mõtelda, kuidas asjad peaksid loogiliselt olema. Luuakse teoreetilisi mudeleid, kuid neid lugedes võib tekkida mõte: kas see saab ikka nii olla?“

Selle küsimuse avastas Taagepera õrnas eas.

„Intellektuaalses plaanis oli kõige tähtsam, kui ema minuga kolme-nelja-aastasena korrutustabelit harjutas,“ jagab ta aegade tagust mälupilti. „Kahega korrutamine oli läbi võetud, samuti oli läbi võetud 7 × 3 ja 8 × 3. Ema küsis – see oli nagu pikne selgest taevast –, kui palju on 11 × 3. See oli täiesti väljaspool minu teadmisi. Ma kähmasin midagi sellist, et „võib-olla 28“. Siis tuli see oluline hetk, et ema ei parandanud mind, vaid küsis: „Kui palju on 10 × 3?“ Seda ma teadsin juba siis, et pane aga null otsa. Ja siis lasi ema hiirelõksu kinni: „Aga kas see saab ikka niimoodi olla? Kuidas saab 11 × 3 olla vähem kui 10 × 3?““

Selleni, kui palju 11 × 3 tegelikult on, tookord ei jõutudki. „Aga tol hetkel sai minust teadlane: sinnani arvasin, et on ainult päritud teadmised. Nüüd avastasin, et on olemas mõtlemine. Küsimus „Kas see saab niimoodi olla?“ on saatnud mind terve elu.“

Looduses on sirgjoonelisi seoseid harva

1969. aastal, just pärast rahvusvaheliste suhete õpingute lõppu, sattus Taagepera lugema prantsuse politoloogi Jean Blondeli äsjailmunud teost „An Introduction to Comparative Government“. Teda paelus Blondeli käsitlus esinduskogude mõttest: selle järgi on rahvaesinduse peamine eesmärk rääkimine, suhtlus – sisaldub see ju ka sõna parlament tüves (pr parle).

„Kui riigis on näiteks miljon inimest, tähendab see teoreetiliselt miljon korda miljonit võimalikku suhtluskanalit, mis on üüratu hulk,“ seletab politoloog. „See omakorda tähendab, et riigi toimimiseks ja kaose vältimiseks on vaja koondada kommunikatsioonikanalite arvu.“ Taagepera, kes kasutas valimiste uurimisel kvantitatiivseid meetodeid, jõudis loogiliste arvutuste põhjal järeldusele, et riigi toimimiseks optimaalne suhtluskanalite arv ehk rahvaesindajate hulk esinduskogus on kuupjuur rahvaarvust. Praegune Riigikogu liikmete arv on seega üsna sobiv.

Samuti on ta loonud mudeli, mille kohaselt esinduskogu suurus määrab ära selle, mitu parteid sinna pääseb. „See polnud mitte üksnes näide, mida saab [politoloogias] loogikaga teha, vaid ka sisuline läbimurre,“ on ta ise kommenteerinud intervjuus Marti Aavikule.

2008. aastal sai Rein Taagepera oma loogiliste mudelite idee eest Uppsala Ülikoolilt Skytte auhinna, mida politoloogias peetakse sama kõrgeks tunnustuseks nagu Nobeli preemiat. Auhinnaga kaasnes poole miljoni Rootsi krooni suurune rahaline preemia, mille ta annetas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonnale uue uurimissuuna „Teaduslikkus sotsiaalteadustes“ arendamiseks.

Matemaatika tundmine on Taagepera meelest sotsiaalteadlasele vältimatu. „Mul on olnud raskusi oma politoloogiaalaste tööde avaldamisega, sest artiklite hindajad ei tunne pahatihti mitte ainult ülikooli, vaid ka gümnaasiumi matemaatikat,“ märgib ta. „Olen naljaga pooleks ütelnud, et vaevalt keegi sotsiaalteadlastest arvab, et maakera on lapik, aga väga suur osa arvab, et seosed asjade vahel on sirgjoonelised. Looduses, ka ühiskondlikus looduses, on sirgjoonelisi seoseid asjade vahel väga vähe.“

Tema meelest on sotsiaalteadused teinud suuri edusamme kvalitatiivses uurimises. „Aga kui jääda keksima ühele jalale – uurimisele – ja unustada loogika, jääb väga palju teada saamata. Olen mitme ilmunud artikli autorile kirjutanud, et oma mõtet edasi arendades oleksid nad saanud tuletada palju rohkem järeldusi. Vastuseks tuleb viisakas kiri, aga on aru saada, et vastaja ei mõista mind. Muidugi ei mõista ta siis ka minu saavutusi. Selle taustal on rõõmustav, aga natuke müstiline, kuidas ma selle ülemaailmse Skytte auhinna kätte sain.“ (Naerab.)

Järelikult keegi pidi ikkagi aru saama?

„Keegi pidi aru saama,“ muheleb emeriitprofessor.

Tartusse sotsiaalteaduskonda looma

Eesti politoloogia grand old man Rein Taagepera on rahvusvaheline mees: sündinud Eestis, 12-aastase poisina põgenenud koos perega sõja eest Saksamaale ja seal koolis käinud, keskkooli lõpetanud Marokos ja ülikooli Kanadas, pere loonud USA-s, teadust teinud ja õpetanud nii siin- kui ka sealpool ookeani.

„Otsisin teed Eestisse tagasi algusest peale,“ tunnistab Taagepera. „1960 läksime abikaasa Marega elama Soome, et olla Eestile nii ligidal kui võimalik. Mul oli tookord kontakt ka ühe Tartu füüsikuga – teadsin muidugi, et see oli KGB poolt kontrollitud –, ja ta ergutas mind Eestit külastama. Ma kõhklesin. Võib-olla pani mind otsustama, et ma ei lähe Eestisse, see, et ta nii väga peale käis – talle oli tehtud ülesandeks mind siia tuua.“

Laulva revolutsiooni ajal õnnestus lõpuks saada Nõukogude Liidu viisa ja Taagepera käis aastail 1987–1991 Eestis kokku viiel korral. Kodumaal koges ta sooja vastuvõttu, sai osa uue ärkamisaja vaimustusest ja hoost ning mõtles elavalt kaasa, olles nii Eesti Kongressi kui ka Põhiseaduse Assamblee liige.

90-ndate algul kutsus rektor Jüri Kärner Rein Taagepera Tartu Ülikooli looma sotsiaalteaduskonda, mis olnuks vaba nõukaaegsete ühiskonnateaduste taagast.

„1992. aasta juuli lõpus maandusin Eestisse. Mu ettepanek Kärnerile oli hakata otsast peale, nii nagu loode sünnib ema kõhust. Minu üllatuseks võttis ta selle ettepaneku vastu ja esimesel aastal olid kõik teaduskonna õppejõud välismaalt,“ on Taageperal hästi meeles. „Võimalikult olid need väliseestlased, sest tollal oli eesti üliõpilaste inglise keele oskus veel kesine. Kiiremas korras tahtsin minna üle kohalikele õppejõududele, ainult et nad pidid enne koos tudengitega esimese aasta loengutes osalema.“

Vastse dekaani ideedega polnud alati lihtne leppida. „Teisel semestril, kui mina ära olin, tuli Ain Haas Indiana Ülikoolist ja õpetas sotsioloogiat. Siis mõned õppejõud tulid küll kuulama, aga mina nõudsin, et nad võtaksid ainet kursusena. Mõned pidasid seda solvavaks ja oli natuke pingelisi olukordi.“

Septembris möödus sotsiaalteaduskonna rajamisest 30 aastat. Tagasi vaadates on Taagepera rahul, et midagi tema algatatust on püsima jäänud. „Tollal oli mul tunne, et asi oli üsna nurjunud – kaks ja pool aastat hiljem nõudis uus rektor, et võtaksin teaduskonna alla ka eripedagoogika osakonna. See tuli nagu välk selgest taevast ja ma loobusin dekaani kohast. Hiljem kuulsin teistelt, et algupärane sotsiaalteaduskond jätkas tugevalt politoloogia suunal.“

Taagepera peab endiselt õigeks Ameerika süsteemi, kus nii üliõpilased kui ka õppejõud austavad üksteise aega ja eksamil läbikukkumine ei ole soositud. „Ma raputasin ülikooli ennekuulmatu nõudega (naerab), et kõik eksamid peavad olema kirjalikud ja kes läbi kukub, sel kordamist ei ole – uuel aastal tuleb uuesti kursus läbi teha, nii nagu on kõikides Ameerika ülikoolides, kus mina õppisin.

Selle kohta ütles Tartu linnapea Ants Veetõusme mulle kord Vanemuises: „Mis pagana jutt see on, ma poleks kunagi läbi saanud, kui ma poleks saanud eksameid korrata!“

Tuli ette konflikte, et see läbi viia. Paraku oma suures tarkuses Riigikogu sekkus ülikooli tegevusse ja praegu on nõue, et kolm eksamit võib teha tasuta ja neljas on tasuline. Oleks viimane aeg see osa ülikooli seadustes tühistada.“

Kui, siis täie panga peale

Veel samal aastal, mil Rein Taagepera tuli sotsiaalteaduskonda üles ehitama, võttis ta ette söaka sammu kandideerida Eesti presidendiks.

„Ei, mina ei võtnud sugugi sellist sammu ette,“ tõrjub Taagepera ja muheleb. „Ma tulin Eestisse, et teaduskonda alustada, ja siis oli lennujaamas vastas Rahvarinde seltskond – Savisaar, Arvo Junti ja Peep Kask – ja sealsamas paluti mul presidendiks kandideerida. Mina ütlesin, et Eesti president tulgu Eestist ja Lennart Meri juba kandideerib, koonduge tema taha.“

Seejärel helistas Helsingist Lennart Meri ja palus kandideerida igaks juhuks, sest tal enesel on tervisehädad. „Ma küsisin, mis tervisehädad on, ja ta rääkis midagi jalast,“ meenutab Taagepera. „Mina mõtlesin, et ma tean küll, kust sul jalg valutab: need olid Rüütli ringkonna häbematud süüdistused, et kuidas KGB sind nii kiiresti lahti lasi – samal ajal kui Rüütel ise oli vormiliselt ENSV riigipeana KGB ülemus. Siis ma ütlesin Lennartile, et kui ma kandideerin, lähen täie panga peale. Ta võttis selle teatavaks. Aga mul ei olnud küllalt palju aega – ma olin järgi jõudmas, aga valimised tulid enne kätte.“

Tagantjärele ütleb Taagepera, et kui ta oleks presidendiks valitud, oleks ta seadnud endale kaks eesmärki. „Ma kavatsesin mööda maad ringi rännata ja teha seda, mida ma tegin kampaania ajal: kuulata inimeste arvamusi, eriti silmas pidades Narvat, mis oli Eestil väga nõrgalt käes. Teine asi: presidendi võimu võis tõlgendada tugevamalt või nõrgalt. Minu mõte oli olla võimalikult mahe president, mitte sekkuda; hoida ennast reservis ainult kõige halvemateks juhtudeks, mitte tarvitada viivitavat vetot; viia Eesti poliitika parlamentaarsele tasemele, mitte katsuda presidendivõimu esile tõsta – mida Lennart Meri mõnikord katsus. Õnneks see tal ei õnnestunud. Ja ma kavatsesin ÜRO Peaassambleel esinedes rääkida mitte ainult Eesti asjadest, mis mitte kedagi ei huvita – kõik ootavad, millal sa oma jutu lõpetad –, vaid maailma rahvastiku plahvatusest ja sellega seoses ka kliima soojenemisest, mis oli tollal uus asi. Siis oleks ÜRO-s hakatud kõrvu kikitama – et kuula, mis selle pisikese maa mats kõneleb – ja Eestis oleks tulnud suur kära, et miks ma kõnelen asjadest, mis Eestit ei huvita.“ (Naerab.)

Asjadest tuleb rääkida ausalt

Politoloogina nendib Taagepera, et kõikjal pead tõstva populismi pealetungi ärahoidmine on ülemaailmne küsimus.

„Esimese maailmasõjaga pingutasid riigid omahuvidega üle ja seetõttu tuli esile tugevate juhtide ihalus. Pärast teist maailmasõda otsustati, et kolmandat enam ei saa pidada, muidu ei jää tükki tüki kõrvale.“

Nüüd on teise ilmasõja järgne maailmakord tema sõnul nii hästi toiminud, et inimesed ei näe enam, millist hüve demokraatia ja eraettevõtlus loovad. Tugeva juhi nõue ulatub Ameerikast Filipiinideni välja ja levib ka Eestis. Taageperale meenutab see vapside aega.

„Teine asi: tahad demokraatiat, aga liberaalide poolt tuleb kuratlik mõte, et vihakõnet ei tohi sallida,“ räägib ta. „Aga kogu vabaduse mõte on see, nagu Voltaire seda väljendas: ma põlgan seda, mida te ütlete, aga olen valmis surema teie õiguse eest seda ütelda! Niinimetatud liberaalid on vihakõne sildi all nihkunud selleni, et Ameerika ülikoolides on nii-öelda parempoolseid esinejaid mitte ainult et maha karjutud, vaid nõutud, et ülikool tühistaks nende võimaluse esineda.“

Ameerikas elatud poolesaja aasta jooksul on Taagepera näinud, et sisseränd muudab nii nahavärvi kui ka kultuuri, viimast õnneks siiski aeglasemalt.

„Need, kes peavad end liberaalideks, on kaldunud väitma, et massiline immigratsioon Euroopasse ei olegi probleem. Aga ta on probleem, sellel on oma head ja halvad küljed,“ nendib teadlane. „Mida rohkem EKRE lihtsustab asju ühes suunas, seda rohkem sunnib see teist poolt lihtsustama asju vastassuunas. Aga lihtsustamine on juba ise kuradist. Nii et mu soovitus on vaadata otsa mõlemale küljele.“

Seal on üks peenike piir: kuidas poliitikuna rääkida probleemidest nii, et see ei õhutaks vaenulikkust, eriti sotsiaalmeedia ajastul, kui kõik välgukiirusel levib?

„Jah, ja seetõttu on mul üleskutse eriti ajakirjanikele ja akadeemilistele ringkondadele,“ nõustub Taagepera. „Poliitikul on võimatu mõnda asja ütelda, kuna tema sõnad käänatakse vastase poolt teistpidi, lihtsustatakse, näritakse nende kallal. Ka akadeemilistel ja ajakirjandusringkondadel on vastastikku tugev surve väita, et immigratsioonil negatiivseid külgi ei ole. Aga ajakirjanik või õppejõud saab seda natuke lubada, et tema kallal haugutakse, ja tema leivakõrvane jääb siiski püsima.“

Lihtsuses on ilu

Rein Taagepera seostub siinkirjutajale renessansiaja inimesega sellisena, nagu me teda ehk idealiseeritultki kujutleme – tollal puhkes õitsele kultuur ja levisid humanistlikud ideed ning haritud inimene oli mitmekülgsete teadmiste ja huvidega. Taagepera teeb teadust ja kirjutab artikleid, juurdleb maailma käekäigu üle ja ... on avaldanud nii proosat kui ka luuletusi. 1990. aastal võitis ta koos Jaan Krossiga Tuglase novelliauhinna oma novelli „Livland, Leaveland“ eest.

„Mind mõnikord tüütavad ära pikad jutud Loomingus ja Sirbis – võiks kolmandiku peale kokku tõmmata ja kõik oleks öeldud, ja tabavamalt,“ arutleb ta. „See oli mulle väljakutse kirjutada mitte mingi vesine kompott, vaid hästi tihe paks moos. Võib-olla et ma siis sellega tabasin tol ajal märki.“

2018. aastal avaldas toona 85-aastane Taagepera debüütluulekogu „Sinule mõtlen ma harva ja aina“, milles ilmusid abikaasa Mare surma järel 2013. aastal ja hiljem kirjutatud luuletused. Raamat esitati Betti Alveri kirjandusauhinna nominendiks.

Ka teadlasena on Rein Taagepera keelekasutus lihtne ja eesti keel ilus. Ta ise leiab, et selle taga on nii anne kui ka töö.

„Teaduslikud mõtted on juba keerulised küllalt, ei maksa neid veel keerulisemaks ajada uduse kõnelemisega. Akadeemilises töös on seda kalduvust, et ei räägita mitte inimkeeles, vaid academie’s. Mulle on ka ajakirjade retsensendid ette heitnud, et „kirjutab liiga kõnekeelselt“. Et niimoodi võib pidada suulist ettekannet, aga seda ei sobi ometi tarvitada trükis. Minu hoiak on, et sobib ja tuleks rääkida võimalikult vähese professionaalse slängiga, sest elukutseline sõnavara ronib sisse niikuinii. Ma töötan iga teksti vähemalt pool tosinat korda ringi, ja ikka avastan, et oli ülemääraseid pakendsõnu, millest saanuks mööda.“

Parasjagu lõpetab Rein Taagepera oma raamatut maailma rahvastiku ning suurriikide kasvu kohta viimase 5000 ja enama aasta jooksul. Ta leiab, et asjad on läinud palju paremini, kui 30 aasta eest oleks võinud loota. „Viimased 80 aastat pärast teist maailmasõda on olnud erakordselt rahulikud ajad. Võib järeldada, et tulevad halvemad ajad – selle tõenäosus on statistiliselt suur. Põhjus on, et inimesed võtavad rahuaja hüvesid sedavõrd iseenesestmõistetavalt, et arvavad, et võivad torkida, teha „väikseid sõdu“, mis käest ära lähevad.

Arvestame, et asjad võivad minna halvemaks, tunneme rõõmu, et meil on olnud 30 head aastat, ja katsume, et ise ei torgi asju või kuidagi maailma torkimisele kaasa ei aita.“

Rein Taagepera tsitaate:

Ühiskonnateadustest

„Teadus seisab kahel jalal. Üheks jalaks on küsimus: kuidas asjad on? Selleks on vaja vaatlust, mõõtmist ja statistilist analüüsi. Teiseks jalaks on küsimus: kuidas asjad peaksid olema? Nii küsides kõlab see metafüüsiliselt või religioosselt ja seepärast täpsustame: kuidas asjad peaksid olema loogiliselt?

Kui me seda ei küsi, siis me ei tea, mida vaadelda. On naiivne arvata, et me lihtsalt vaatleme. Me näeme ainult seda, mida oleme otsustanud vaadelda. Kas või sulepea vaatlemisel võib teha tuhat eri nendingut, aga mida on vaja vaadelda, see tuleb esile ainult loogilise arutluskäigu kaudu. Enne peab olema loogiline arutlus ja siis saame astuda teisele jalale, et vaadata, kuidas asjad on. Ühel jalal üksi kaugele ei keksi.

Loogiline arutlus on jäetud ühiskonnateadustes häbematult vahele. Läbilõikes on ühiskonnateadlased vähese matemaatilise oskusega ja nendega liitunud matemaatikud huvituvad eelkõige statistikast. Suhteliselt vähe on minu kombel üle tulnud eksperimentaalfüüsikuid.

Need kaks jalga kokku viia on minu missioon, mis arvatavasti ei õnnestu.“

Marti Aavik, Rein Taagepera on küsinud tegelikkuse kohta täiesti uusi küsimusi ja võinud hüüda ka „Heureka!“. – Postimees, 18.04.2009

Õnnest

„Minu õnne tase sõltub sellest, kuhu ma lati sean, mida ületada. Kui sead selle hästi kõrgele, siis kõik, mis jääb sellest allapoole, on ebaõnnestumine, nurjumine ja ebaõnn. Latt tuleks seada nii, et oled pidevalt kerge pinge all. [---] Vanasõna „igaüks on oma õnne sepp“ on selles mõttes kuratlik, et kui see on tõsi, siis on inimestele seatud raske koorem – kõik süü selle eest, mis on tema elus nurjunud, on pandud tema õlule. See tähendab, et keskkonda ja olusid ei arvestata.“

Aimar Altosaar, Õnneliku lõpu nimel tasub pingutada ja hoida oma lähisuhted kvaliteetsed. – Postimees, 13.08.2022

Laste kasvatamisest

„Iga retsepti võib tarvitada absurdselt. Toronto vanemskaudid lisasid skautide kümnendale käsule üheteistkümnenda: skaut ei ole loll.“ /.../ 

„Elu seisneb ikka eeskujuks olemises. Kui eeskuju ja jutt on vastuolus, siis laps käitub eeskuju, mitte jutu järgi. Kui aga intellektuaalset tarkust silmas pidada, siis see on seesama küsimus, mida silmas pidada: kas see saab ikka niiviisi olla?

Aga kui eetikast ja inimsuhetest kõnelda, siis ei saa ju järgida ka seda põhimõtet, et tee teisele nii, nagu sa tahaks, et sulle tehakse. See on mitme otsaga asi. Mõnele meeldib asi, mis teisele ei meeldi.

Skaut ei ole loll, kristlane ka ei ole soovitavalt loll ja ka mitte tige. Aga kasutada moraali löögipuuna on üks tigedamaid asju, mida inimene võib teha.“

Tiia Kõnnussaar (koostaja), Kaose ja korra piiril. Kasvatusest ja haridusest. Isiklikult. Tartu Ülikooli eetikakeskus, 2018