Omal ajal oli üks paik, kus Tartu vaimu hoomata võis, kohvik Werner – kunsti- ja kirjandusinimeste kohtumispaik, mida on Eesti kirjanduses ehk kõige enam kajastatud.

Juba 1882. aastal asus praeguse Ülikooli tänava majas number 11 R. Kunstmanni kondiitripood. Kolme aasta pärast avas samas majas Viini kondiitriäri Johann Werner, kelle järgi kutsutakse kohvikut praegugi.

Eriti populaarne oli Werneri kohvik Siuru-aegadel. Wernerist inspireerituna on ilmunud kaks kogumikku: August Gailiti „Klounid ja faunid“ (1919) ning August Alle „Lilla elevant“ (1923). Hiljem kirjutasid Wernerist mälestusi Artur Adson, Elo Tuglas, Herbert Salu jt. Oli teada, et Tuglasele, Betti Alverile ja mõnelegi teisele sai kirju saata Werneri aadressil.

Mõni mees elaski kohvikus ja suitsetas end suitsurääbiseks

Luuletaja Artur Adson ei hoia küünalt vaka all ja kirjutab „Siuru-raamatus“: „Tartus mõni mees päris elaski kohvikus, nagu näit. Alle ja rida malehaigeid Werneri tagaruumis; seal taoti shahhi ja matti hommikust õhtuni ja suitsetati end omaenese tubakavingus suitsurääbisteks. Mõni mees elaski sellest, et mängis raha peale malet. Ja nood latrid tolles Werneris – nood sobisid nii hästi oma häälisummutavate plüüshiga vooderdatud vaheseintega magusaks keelepeksmiseks.“

Talle sekundeerib Herbert Salu: „Tartu kuulsaim kohvik ning „boheemkonna“ kogunemispaik oli Werner, Jaani tänavas nr. 7 – südalinnas, kõigile „tee ääres“, linna äri- ja elukeskuses, ülikooli lähedal, Postimehe lähedal. Werneri koogid olid kuulsad linnas ja maal. Veel riikliku iseseisvusaja algul puudus sõna „kohvik“, öeldi „kohvimaja“ või „kaffee“, aga varsti tekkis see tarvilik sõna. Artur Adsoni mälestuste järgi olnud sõna arvatavaks loojaks kunstnik Mägi, sest kohvik Werner oli talle teiseks koduks. [---] Siin, Werneri kohvikulaudade taga ning paksus tubakasuitsus hirnuvad meie boheemlaste kohvijanused pegasused oma viis tundi päevas ja boheemlaste inspiratsioonilained vahutavad kõrgele. Vaim särtsub ja teravmeelsuse sädemed lendlevad. Vahele kostab ka tüsedaid sõnu ja rõvedusi ning rämedat „läti naeru“.“

Viini kohviku õhustikuga Werner jäi populaarseks ka hiilgeaja möödudes ja tihti võis seal näha ülikooli rahvast. Professor Gustav Suits kutsus tudengeid Wernerisse eksamit andma, kohvikus oli oma laud Johannes Voldemar Veskil, sage külaline oli Paul Ariste. Pärast sõda kandis kohvik nime Tartu, kuigi rahvasuus oli ta endiselt Werner.

„Werneris hakkasin käima esimesest kursusest peale, see oli siis 1947. aastal, ja sinna ma jäin,“ teatab luuletaja Helvi Jürisson, kes õppis toona arstiks. „Siis oli Werner veel endisaegse kujuga. Tagapool oli piklik saal, kus olid loožid ja sai malet mängida. Mu tädipoeg Eno Raud tuli samal ajal eesti filoloogiasse ja mina seltsisin seetõttu nii arstide kui ka filoloogidega. Eriti arstiteaduskonna üliõpilastel oli kombeks Werneris õppida. Mõnikord klõbisesid kohvikus ka kondid. Ettekandjad ei teinud numbrit isegi siis, kui lauale tõsteti kraanium ehk pealuu. Werneris pakuti kooke, aga neid saime endale lubada stipipäevadel. Harilikult tellisime moosipirukaid, need olid õunamoosiga tehtud, rasvas keedetud ja väga head. Mõnikord joodi likööri, Lõunamaist või piparmündilikööri, kuid ka veini ja portveini. Purjus inimesi oli väga harva näha.“

Stammkunded jäid meelde

WERNER Kaja Kärner Kohvikus 1957 TKMM2225 (1) copy.jpeg

Kaja Kärner „Kohvikus" (1957). Tartu Kunstimuuseum

Helvi Jürisson kirjeldab värvikalt Werneri külastajaid: „Kord näidati mulle pisikest ja väga vana daami, kes oli kaunis vanamoodsalt riides. See oli luuletaja Anna Haava, kes käis seal regulaarselt ning tellis iga kord kohvi ja kooki. Ta oli alati kübara ja pika seelikuga. Üksi, keegi ei istunud tema lauas. Silmatorkavalt suure heameelega lävis Werneris tudengitega inglise keele õppejõud Artur Hone, kes koha puudusel oli nõus kükitama ja kohvi jooma ka laua kõrval, ja nii tundide viisi. See oli imetlusväärne. Meie seltskonnas istusid tihti Ain Kaalep, Henno Rajandi, Udo Kolk, Tatjana Hallap, Ea Jansen. Iga päev külastas Wernerit üks naiskerjus, kes käis hoolimata ilmast paljajalu. Ta tuli naeratades meie laua juurde ja sirutas käe välja. Kui lauas istus Eno Raud, siis pöördus tema poole: „Kas härra Raual on täna veel raha järel?“ Räägiti, et sel naisel olnud pangas suur arve. Ta ei jäänud kunagi pikalt seisma, seetõttu suhtuti temasse heatahtlikult.“

Kohvikus käis tudengielu nagu ikka, oli noorte inimeste väikesi draamasid, kokku- ja lahkuminekuid, ja muidugi kõlas seltskondlik klatš. „Sosinal räägiti sellest, kes on võimalik nuhk ja kes kindel nuhk,“ märgib Helvi Jürisson.

Poliitikast aga juttu ei tehtud. „Ilmselt me ei rääkinud sellest vaistlikult ega olnud ka huvi. Pärast sõda oli selline tunne, et siia sa oled asetatud ja siit sa ei pääse. Ka lehti ei loetud. Harilikult kõnelesime raamatutest. Tavaliselt tuli meie lauda Ain Kaalep, kes rääkis innustunult teostest, mis ta oli just läbi lugenud. Jutuks tulid ka noorte inimeste suured küsimused, näiteks mis on elu mõte.“

W on ikka sama koha peal

Kohviku tähtsus kahanes mõneti pärast ülikooli kohviku avamist 1957. aastal. Wernerisse, mis kandis nõukaajal ametlikult „Tartu“ nime, jäid käima peamiselt malemänguhuvilised, ülikooli õppejõud ja vanemad prouad. 1983. aastal oli Tartu vanalinnas suur tulekahju ja Werneri sisustus hävis. Kvartalit tulid taastama Poola restauraatorid, kuid nende töö jäi katki ja kohvik õnnetult tühjaks. Alles mais 1998 avati uksed uuesti.

Kirjanik Madis Kõiv on kirjutanud Werneri teemal näidendi „Lõputu kohvijoomine“, mille esietendus oli Draamateatris 2008, ja tutvustus kõlab nii: „Aeg kulgeb, riigikorrad kukuvad, sõjad tulevad ja lähevad, riidemoed muutuvad. Linn põleb, ka kohvik põleb, ja ehitatakse uuesti üles. W kohvik on ikka sama koha peal, ikka räägitakse seal jutte, jagatakse uudiseid ja loetakse luulet. Alati istub seal nurgas üks mees – Stammgast – ja joob kohvi. Pommiplahvatused ja sisse-välja sagivad sõjaväelased ei saa kunagi ühe kannu aromaatse kohvi ega maitsva veini vastu.“

Katkend raamatust „Tartu Ülikool ja legendid“, Menu Kirjastus 2012. Avaldatud kirjastuse loal.