Tartu Ülikooli õppehoonetest võib leida silmapaistvaid kunstiteoseid. 1973. aasta detsembrikuu alguses saab ajakirjandusest lugeda uudiseid suurejoonelise seinamaali „Strata vitae“ („Elu kihid“) valmimisest Vanemuise 46 fuajees.

Praeguses Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ning loodus-ja -täppisteaduste valdkonna majas asusid aastate eest zooloogia- ja geoloogiamuuseum ning nende erialade kateedrid. Tõenäoliselt tegi kunstnik Ilmar Malinile (1924–1994) seinamaali loomise ettepaneku bioloogia-geograafiateaduskonna dekaan, kelleks toona oli geoloogiakateedri juhataja professor Arvo Rõõmusoks (1928–2010). Tartu näitusepildis tõusid 1960-ndate lõpus Malini tööd esile oma eripärase temaatika poolest. Kunstnikku köitis püüd mõtestada ja mõista elu nii organismide rakutasandi kui ka kosmose piiritu avaruse kaudu. 1974. aastal on Malin kirjutanud: „Mind on väga erutanud mikro- ja makromaailma vahelised suhted. Hiiglamõõtmete taju esemete ja nähtuste vahel võib tekitada midagi joobe, vaimustuse ja hirmutunde vahelist. Mäletan ennast koju minemas mööda õhtust tänavat pärast seda, kui olin esimest korda vaadanud kudesid läbi elektronmikroskoobi. Nüüd kõike jälle palja silmaga vaadata on kõdistavalt kohutav ja tore.“1

Malini loojanatuuris oli lisaks boheemlaslikkusele suur annus uudishimu, soovi mõista elu olemust teadusliku teadmise kaudu. Kindlasti mängisid oma rolli sõpruskond ja tihedad kontaktid ülikooli õppejõududega, kes kujundasid teemad, mis kunstnikku inspireerisid. 1984. aastal on ajalehe Edasi kultuuriosakonna juhataja Linnar Priimägi Malinist mõeldes kirjutanud: „Ta on ju sealt pärit! Sellest mõtteärksast, mõnevõrra seikluslikust ja igatahes improvisatsioonilustilisest Tartu vaimuinimeste seltskonnast, mis 1960. aastate algul koondus vastvalminud Kunstnike Majja: [Ain] Kaalep, [Madis] Kõiv, [Artur] Alliksaar, [Henn] Käämbre… Terve põlvkond teraseid ja tähelepanuväärselt sõnakultuurseid mehi.“2

Umbes 70 m2 pindalaga secco-tehnikas (kuivkrohvmaal) suurteos on inspireeritud evolutsioonist, ökoloogiast, zooloogiast, geoloogiast jne. Selle vaatlemine nõuab kiht-kihilt avastamist. Maalilt leiab viiteid eelajaloolistele loomadele ja fossiilidele, veealusele maailmale, meie parasvöötme floorale ja faunale. Üleval keskel asub muna, mida võib tõlgendada elu algena. Seinamaali keskpunktis on suur ring ettepoole rühkivate siluettidega, mis sümboliseerivad püüdlemist teadmiste poole, ja nende kõrval mikroskoop, mis tähistab uurimis- ja teadustööd. Huvitav on jälgida ka koloriiti – maali keskosa suunas muutuvad toonid järjest soojemaks, mis tekitab paralleeli maakera tuuma poole liikumisega.

1971. aasta kevadel allkirjastatud lepingutest selgub, et töö tähtajaks määrati 30. det-sember 1972. Nagu ikka, ei jookse tähtajad ja päris elu alati kokku, ning tegelikkuses valmis teos ligi aasta hiljem. Kulud jaotati ülikooli ja kultuuriministeeriumi vahel ning 17. septembril 1973 on ülikoolist väljastatud kiri, milles kinnitatakse, et seinamaali teostamine on käsil, ning palutakse ministeeriumil katta teose lõpetamisega seotud kuluread.3

Eesti üks võimsamaid seinamaale „Strata vitae“ kõneleb kahest olulisest suhtest: kunst ja loodus ning teadus ja inimene. Kui kujutav kunst sündis koopapimeduses keset ürgloodust, siis teaduse alge on inimeste soovis mõista meid ümbritsevat.

Ilmar Malini loodud maaling Vanemuise õppehoones teeb kunsti kaudu kummarduse nii loodusele kui ka inimese teadmisjanule. 

Viited

¹ Ilmar Malin, Ajendid ja seadumused. – Kunsti pärast. Koost. Kadri Asmer, Jaan Malin. Tartu: Ilmamaa, 2014, lk 236.

² Linnar Priimägi, Ilmar Malinist tagaselja. -Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv, f 292, m 26:12.

³ Seinamaaliga seotud lepingute ja dokumentatsiooni koopiad autori valduses. Nende jagamise eest suur tänu kunstniku pojale Jaan Malinile.

Aastanumbreid ajaloost

40 aastat tagasi, septembris 1982 toimusid Tartus ülikooli 350. aastapäeva pidustused, mis kestsid neli päeva. Tol ajal kandis ülikool Tartu Riikliku Ülikooli nime. 

On omamoodi ime, et sügaval stagnaajal tunnistati Tartu Riiklik Ülikool Rootsiaegse Academia Gustaviana järeltulijaks. 

100 aastat tagasi, 8. oktoobril 1922 asutati Tallinna raekojas Eesti Kirjanikkude Liit kui kirjanike ja kriitikute kutseühing. Liikmeid oli tollal 33. Kirjanikud on Tartu Ülikooliga tihtigi seotud olnud: 1819. aastal astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda Kristjan Jaak Peterson, kes sajand hiljem eesti esilaulikuks tunnistati. Kirjanik professor Gustav Suits pidas aulakõne emakeelse ülikooli asutamisel aastal 1919. Kirjamehi on ülikoolist välja kasvanud, neid on olnud ja on ka nüüd Tartu Ülikooli õppejõudude, teadlaste ja teiste töötajate hulgas. Praegu on Eesti Kirjanike Liidul enam kui 300 liiget nii kodu- kui ka välismaal: kirjanikud, ilukirjanduse tõlkijad, kirjanduskriitikud ja -teadlased.