Kuigi viimased paar aastat inimkonda pinge all hoidnud viirus pole kuhugi kadunud, on nüüd, suve hakul, tunda teatavat kergendust. Sõna otseses mõttes on maskid langenud: kes on viimati pidanud või kuulanud loengut, käinud kontserdil, teatris või kirjandusfestivalil, on ehk tunda saanud vastu peegelduvat energiavoogu, mis pikka aega puudu oli.

See on see energia, mis muundub sünergiaks, võimendab sündmuse tähendust, sõna või muusikat, puudutab kohalviibijate hinge. Tõsiasi, kui palju on oma näo füüsiline varjamine mõjutanud inimolemist, on eriti ilmseks saanud nüüd, maskidest kas või ajutiseltki loobudes.

Maskid on piltlikult langenud ka maailma poliitlaval: Venemaa praegusele juhtkonnale iseloomuliku fašismi nägu on halastamatult paljastunud. Sotsiaalmeediat jälgides näib, et see on kohati kaasa toonud vastumeelsuse ja isegi viha terve vene kultuuri, sealhulgas kirjandusklassika vastu.

Need tunded on inimlikud ja arusaadavad, ent nagu ütleb seekordses ajakirjas kultuuripsühholoog professor Jaan Valsiner, on see liigne üldistus. Ja liigsete üldistuste omaksvõtt, nüansimeele puudumine, allumine karjavaimule on seesama, mis annab jõu ideoloogiale, mille toel nüüd Ukrainat allutada püütakse.

Teatud mõttes on praegune Venemaa justkui peegel: sellesse pilku heites võiksime endalt küsida, mis meis on sarnast. Kas see on jäänuk ühisest nõukaminevikust, okupatsiooniajast, või on see midagi inimkonna tumeda varju taolist, mis võib sobivate olude tekkimisel avalduda kus iganes? Ebamugav küsimus, tõepoolest.

Maski langemine kurjuse näo eest võib olla vabastav, anda selgust, isegi vaimujõudu, et ohule vastu seista. Hoopiski keerulisem ja vähem läbinähtav maskeering võib olla aga keel, mis on täis sõnaudu, eufemisme ja bürokraatlikke stampväljendeid. See ümbritseb meid päevast päeva, hägustab mõtlemist, loob vaimset segadust ega lase selgelt näha.

Intervjuus Universitas Tartuensisele kõneleb vabade kunstide professor Hasso Krull planeedi kuumenemisest – mitte kliima soojenemisest, mis kõlab pehmendavalt. On ju põhjamaalasele soe kliima midagi peibutavat; see uinutab, lubab unustada, mida temperatuuri jätkuv tõus selle maamuna asukatele tegelikult tähendab.

Levinud stampväljendi näide on ka „kõrghariduse rahastamine“ – selle pidev kordumine poliitikute suus ei muuda tõsiasja, et ülikooliõpe on endiselt kroonilises rahapuuduses, mis hakkab kardetavasti juba lähiajal halvama Eesti tulevikku.