Julgen väita, et iga TÜ üliõpilane teab, et akadeemiline petturlus on moraalselt vale ja taunitav. Samas suudavad vaid vähesed inimesed täiuslikult vastata moraalsetele ideaalidele –​ elu on paratamatult prioriteetide seadmise ja kompromisside tegemise jada ning suuremal osal tudengitest ei ole erinevatel põhjustel võimalust pühenduda jäägitult õppetööle. 

Seni on ülikool eksamil aset leidnud petturlusjuhtumitele reageerinud nõuete karmistamise ja tehniliste jälgimisvahendite kasutuselevõtuga. Paberil on tegu kahtlemata konkreetsete tegudega ja võimalik, et need vähendavad ka statistiliselt petturlusjuhtumeid. Tegelikkuses nõuab spikerdamine nende meetmetega lihtsalt natuke rohkem kavalust, kuid ausale tudengile on eksami sooritamine keerulisem ning tekitab palju asjatut lisapinget. Probleem seisneb põhiliselt nende meetmete olemuslikus eelduses, et petturluse juurpõhjus on suure osa üliõpilaste alatus ja laiskus. Kujutage ette, et suhtute sellise eelarvamusega näiteks uude kolleegi. Kui suur on tõenäosus, et teie koostöö meeldivalt sujub?

Lahendus võikski alata sellest, et õppejõud vaatavad üliõpilasi kui oma tulevasi kolleege. Õppejõududel tasub luua üliõpilastega juba esimestel kohtumistel võimalikult personaalne kontakt. Niisamuti tuleks rääkida avameelselt oma ootustest, meetmetest, ülesannetest ja eksaminõuetest ning põhjendada, miks midagi tegema peab. Samuti võiks eelistada analüütilisemaid ülesandeid ning vahetada eksamiküsimusi tihedamini kui kümne aasta tagant. Mida pühendunumalt ja mõtestatumalt on aine üles ehitatud, seda tõsisemalt suhtub sellesse ka üliõpilane ning seda raskem on tal õppejõule pettumust valmistada. Kindlasti on seda meetodit raskem rakendada massiloengus, kuid pigem näitab see, et rahvarohked ained vajavad hädasti väiksema osalejate arvuga praktika- või seminarikomponenti, et olla päriselt väärtuslikud. 

Mõni süsteemi proovilepanija leidub alati ja nad väärivad hukkamõistu, kuid nende pärast ei tohiks anda kergekäelist hinnangut kogu üliõpilaskonnale.