Koroona-aasta tõi esile nii head kui ka halba. Paljud varem e-õppesse skeptiliselt suhtunud õppejõud said sellega edukalt hakkama ja üliõpilased arenesid ennastjuhtivate õppijatena.

Õpingute katkestamist ei olnud senisest enam ja palju oli üksteise toetamist. Üle poole õppejõududest sai uues olukorras õpetamisel abi üliõpilastelt ja üle 80% kolleegidelt. Üliõpilased läksid appi haiglatesse ja koolidesse ning korraldasid üksteisele arvutite laenutust. Seda rõõmustavate lugude jada võiks jätkata. 

Siiski iseloomustas möödunud aastat ka üks selgelt mõru pill: petturluse kasv. Kui kõiki muid veebiõppeviise olime varemgi rakendanud, siis veebieksamid olid midagi uut. Nende käigus tekkis kahtlus, kas neid tehakse alati ausalt. Juba eelmisel kevadel kasvas ülikoolis hinde A osakaal võrreldes varasemate kevadetega 5% võrra. Ka talvisel eksamisessioonil oli kõige parema hinde saanuid varasemast enam. Alati võib loota, et üliõpilased pühendusidki koroonaajal enam õppimisele, kuid tulemused võisid olla mõjutatud ka muutunud eksamikorraldusest, mille puhul püüti enam kasutada avatud materjalidega kontrolliviise. Samal ajal sagenesid pöördumised õppejõududelt, kes viitasid veebieksamil tekkinud petturluse kahtlusele. Seetõttu otsustasime pöörata kevadel petturlusele eraldi tähelepanu – uuendasime õppekomisjoniga õppekorralduseeskirja, kus sellest sügisest kehtib ka paar uut nõuet.

Petturluse juured

Rahvusvaheliste uuringute järgi on 75–90% üliõpilastest eksamitel spikerdanud. Veidi enam on petturlus levinud meeste ning ärinduse-halduse ja inseneriteaduse üliõpilaste seas; rohkem nooremate kui vanemate tudengite hulgas. Esmajoones oleneb petturlus aga siiski üliõpilase väärtusruumist. Üliõpilased ise põhjendavad seda laias laastus kolmel viisil: tajutava survega, võimalusega petta ja oma käitumise õigustamisega muu hulgas patustamise pisendamise kaudu.

Tajutavat petturlussurvet kasvatab ebavajalikuna näiv aine ja suuremahuline fakte kontrolliv eksam. Kui tajutakse, et materjalide omandamine ausate meetoditega pole võimalik, on ahvatlus petturluseks suur. Vahel tõukab üliõpilast tagantsuur töökoormus, mis ei seostu konkreetse ainega. Ebaausust mõjutab ka kultuur, kus tähtsustatakse häid hindeid ja saavutusi enam kui pingutust, teadmisi ja ausat käitumist. Need arusaamad võivad olla mõjutatud perekonnast, kaastudengitest või olla osa laiemast koolikultuurist. 

Pettuse võimalus tähendab, et spikerdada on lihtne ja sellele ei reageerita. Koroona-aastal kasutatud digikeskkonnad iseenesest petturlust ei tekitanud, kuid lõid selleks uusi võimalusi. Veebimaailmas on üldjuhul lihtsam sohki teha ja seda on keerulisem tuvastada. Virtuaalne mahategemine ei tundu tegijale ka päris pettusena. 

Pettuse õigustamise argumentideks on muu hulgas väited, et nõudeid pole piisavalt hästi selgitatud või et teised ka petavad. Eksamiks õppimises ei nähta väärtust, kuna aine tundub ebavajalik või eksamil hinnatakse õpitust erinevaid teadmisi. Petturluse üheks liigiks peetavat plagiaati põhjendatakse ka oskamatusega viidata.

Kuidas petturlusega võidelda? Esmajoones peaksid kõik akadeemilise pere liikmed muutuma petturluse suhtes veel tundlikumaks ja sallimatumaks ja teadvustama senisest enam, et neil on kohustus reageerida. Rääkida tuleks akadeemilisest eetikast ja kultuurist, mille eesmärk on väärtustada õppimist, mitte niivõrd häid hindeid. Lisaks petturluse taunimisele ja kiirele reageerimisele tuleb rakendada meetmeid, et petta oleks keeruline.

Koroona-aastal kasutatud digikeskkonnad iseenesest petturlust ei tekitanud, kuid lõid selleks uusi võimalusi.

Uues õppekorralduseeskirjas kajastati varasemast täpsemalt kõiki kolme teemat: petturlust taunivat kultuuri, petturluse tegelikku ärahoidmist ja kiiret reageerimist eksimisele.

Esiteks rõhutasime: „Õppetöö osapooled järgivad head akadeemilist tava, olles ausa ja õiglase käitumisega üksteisele eeskujuks. Kui üliõpilane märkab akadeemilist petturlust, siis hea tava on teavitada sellest ülikooli.“ Viimases lauses kirjeldatud käitumine on meie kultuuriruumis üsna võõras, kuid paljudes riikides tavapärane viis väärkäitumise tuvastamiseks ja ennetamiseks. Levinud on ka anonüümse vihjamise võimalus petturlusest teavitamiseks, kuid meil pole seda plaanis. 

Teiseks reguleerisime ülikooli õigust „jälgida hindamist ülikooli hallatavate elektroonsete jälgimisvahenditega.“ Selle aasta kevadest on ülikoolis kasutusel Proctorio tarkvara. Sajad akadeemilise testi tegijad kasutasid seda sisseastumisel edukalt ja ka muude eksamite korraldamisel saab seda rakendada. Kindlasti pole tegemist imerelvaga, kuid Proctorio võimaldab ekraanikasutust piirata vaid töö tegemiseks, filmib eksamitegijat ja tuvastab kahtlase käitumise. Selle kasutamine muudab petmise raskemaks.

Kolmandaks, kuna on oluline, et petturlusele reageeritaks alati ja kiiresti, lisasime ühe vastumeetme. Kui seni pidi petturluse avastanud õppejõud tegema prodekaanile esildise ja üliõpilane sai kas noomituse või ta eksmatrikuleeriti, siis nüüd on esmase kiire reageerimisviisina võimalik anda ka hoiatus: „... õppejõul on kohustus rikkumise puhul teha üliõpilasele hoiatus või raskema rikkumise korral teha komisjonile esildis juhtumi menetlemiseks. Üliõpilasel on õigus esitada viie tööpäeva jooksul seletuskiri ja taotleda juhtumi menetlemist komisjonis.“

Ühtse arusaama kujundamine

Prodekaanide hinnangul lahendasid senised noomitused ja eksmatrikuleerimine üksnes petturluse jäämäe veepealset osa. Kuna karistus oli range ja protsess põhjalik, jõudis menetlusse väga vähe juhtumeid. See aga tähendas, et isegi kui õppejõud reageeris pettusele, aga ei algatanud menetlust, oli üliõpilane järgmises aines puhas leht ja võis lihtsamini läbisaamist uuesti katsetada. Nüüd aga jääb tehtud hoiatus ÕIS-i kaheks aastaks. Raskemate rikkumiste menetlemine komisjonis peaks tekitama ühtse arusaama, millisele käitumisele järgneb milline karistus. 

Tänavu juunis korraldatud tagasisideküsitluses ütles 25% õppejõududest, et neid häiris koroona-aastal petturlus veebieksamitel. Ülikooli reaktsioon sellele näitab, et oleme selle olulise teema suhtes tundlikud ja see ei sobi meie akadeemilisse kultuuri. Uus õppekorralduseeskiri peaks aitama petturlusele tugevamalt ja mitmetahulisemalt vastu astuda nii üliõpilase kui ka õppejõuna.