20 aastat tagasi loodud TÜ eetikakeskus on aidanud muuta hoiakuid ja väärtusi nii teadlaskonnas kui ka ühiskonnas laiemalt.

1990. aastate lõpus tajuti Eestis teravalt väärtuste kriisi: kuritegevuse tase oli siirdeühiskonnale iseloomulikultkõrgustes, levisid ratsa-rikkaks-mentaliteet ja individualistlik eluvaade. Ülikooli humanitaaride listis arutleti samal ajal selle üle, kuidas ülikooli paremaks teha ja milline on TÜ roll Eesti ühiskonnas.

Margit Sutrop töötas pärast doktorikraadi kaitsmist 1997. aastal Konstanzi Ülikoolis teadurina ja uuris moraalinormide kujunemist, kui toonane rektor Jaak Aaviksoo saatis talle edasi TÜ-le tulnud pöördumise küsimusega, mida teeb ülikool eetikakriisi leevendamiseks. Kirjas leiti, et eetikaga peaks tegelema usuteaduskond, Sutrop arvas aga, et kandepind võiks olla laiem, ja võttis eeskujuks Tübingeni Ülikooli teaduskondade ülese eetikakeskuse.

Kui Sutrop 2000. aastal praktilise filosoofia professoriks valiti ja ta Eestisse tagasi tuli, leidis ta mõttekaaslasi arstide, bioloogide, juristide ja teoloogide hulgast ning 1. juulil 2001 asutatigi TÜ eetikakeskus. Uue üksuse statuuti pandi kirja n-ö kolm sammast: teadus, õppetöö ja ühiskondlik tegevus.

„Me ei ela elevandiluutornis – oleme algusest peale pidanud tähtsaks ülikooli sidet ühiskonna ja maailmaga. Rahvusülikoolina tunnetame väga selgelt oma missiooni. Esimene tõuge eetikakeskuse loomiseks oligi ju ülikoolile esitatud nõudmine midagi ühiskonna asjus ette võtta,“ ütleb Sutrop.

Õiged küsimused

Sutropi sõnul tuli kohe alguses selgitada, et eetikakeskuse töö ei ole kõikvõimalikel teemadel sõna võtta või lüüa peale tempel selle kohta, mis on eetiline või ebaeetiline.

„Meie eesmärk on edendada mõtlemist. Näiteks praegu on küsimuse all biomeetriliste andmete kasutamine. Kas tahame eelistada turvalisust või privaatsust? Kaalutud otsuste tegemiseks on vaja teadvustada, millised väärtused soovime esikohale panna. Filosoofide ülesanne on küsida õigeid küsimusi, et teadlased saaksid otsida vastuseid,“ selgitab Sutrop.

Üsna varsti pärast asutamist tegi eetikakeskusele koostööettepaneku rakubioloogia professor Toivo Maimets. Juba tol ajal käisid vaidlused geneetiliselt muundatud organismide kasutamise üle.

„Leidsin, et kui bioloogid sellesse arutellu haritud argumentidega ei sekku, minnakse meist mööda ja istume kohas, kus olid USA teadlased president Bushi ajal, kui lihtsalt keelati embrüonaalseid tüvirakuliine teha,“ meenutab Maimets.

Mõistes, et ka teadlastel on aeg eetiliste küsimuste peale mõtlema hakata, pakkus ta 2002. aastal välja idee taotleda koos Islandi teadlastega Euroopa Komisjonilt raha geenivaramute eetiliste, juriidiliste ja sotsiaalsete aspektide uurimiseks. See andis bioeetikateemalisele diskussioonile ka Eestis hoo sisse.

„Siis olid eetikud need koerad, kes haukusid, aga karavan läks ikka edasi. Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus paljud teadlased tajuvad, et eetikud peavad algusest peale paadis olema,“ lisab Sutrop.

See puudutab ka tehisintellektieetika uurimist, sest on aru saadud, et enne uue tehnoloogia väljatöötamist on vaja põhimõtted kokku leppida. Ei ole mõtet teha kallist tehnoloogiat, mida pärast turule ei lubata või mida ei osteta.

Muutuste verstapostid

Uue aastatuhande alguses jõuti pärast laialdasi arutelusid haridusfoorumites ja -listides järeldusele, et nn väärtuste kriisi ületamiseks on vaja sihipärast sekkumist haridussüsteemi kaudu. Leiti, et hariduses toimuv peab saama kogu ühiskonna asjaks.

Nii ongi eetikakeskus alates 2009. aastast vedanud riiklikku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus“, mille raames on koolitatud tuhandeid õpetajaid ja sadu koole, loodud hea kooli ja hea lasteaia mudel, korraldatud konverentse ja seminare nii koolirahvale kui ka avalikkusele ning avaldatud teemakohaseid raamatuid.

Väärtusprogrammi esimehe, ajakirjanduse professori Halliki Harro-Loidu sõnul olid esimesed kümme tegevusaastat suurepärane aeg debattide pidamiseks ning arutleva avalikkuse kasvatamiseks. Nüüd näeb ta märke tabuteemade tekkimisest Eestis, Euroopas ja maailmas üldse: on küll ajakirjandusvabadus, aga sõnavabadus on ohus.

„Eetika asemele on tulnud seadused ja seaduste tõlgendused; läbipaistva arutelu asemel on ühiskonnas kriitikatalumatus. Arengukavades ja visioonides deklareeritakse kõikvõimalikke väärtusi, kuid mul tekib küsimus, kes ja kuidas hakkab neid rakendama,“ märgib Harro-Loit.

Toivo Maimetsa meelest on teadus siiski liikunud suurema selguse poole ning enam ei aktsepteerita kaugeltki kõiki viise tõe teadasaamiseks. „Võib ju öelda, et üha selgesõnalisemaks muutuvad Euroopa Liidu nõuded pidurdavad teaduse tegemist – aga kui sa teed teadust, mis ei ole mitte kellelegi aktsepteeritav, võid seda sama hästi kodus sahtlisse teha,“ tõdeb ta.

Margit Sutrop, kes on alates 2004. aastast olnud Euroopa Komisjoni eetikaekspert, on näinud pidevat võitlust privaatsuse kaitsjate ja mõne teise väärtuse, enamasti tervise või turvalisuse edendajate vahel.

Ta osutab ühiskonna muutumisest kõneldes avaliku diskussiooni hoogustumisele ja leiab, et murest, et eetika kellelegi korda ei lähe, on jagu saadud. Kui vaadata kas või arvamusfestivalidel või sotsiaalmeedias toimuvaid arutelusid, paistab selgelt, et eetikateemad puudutavad paljusid.

„Koostöös ERR-iga 2015. aastal korraldatud sümpoosionil „Elu eriarvamuste keskel“ käis läbi selline mõiste nagu aeglane arvamuskultuur – võiksime võtta aega, et kuulata ja kaaluda üksteise argumente,“ mõtiskleb Sutrop ja tõdeb, et vajadus eetikaküsimuste üle debateerida on suur. Seda, kuidas ühiskonnas üha kasvava hulga lahkarvamustega hakkama saada, uurib ka professor Sutropi teadusrühm.

Isikuandmete kasutamise kohta teadusuuringutes pole Eestis praegu selgeid kokkuleppeid. TÜ eetikakeskus tuli selles Andmekaitse Inspektsioonile appi ja hakkas koostama juhendit isikuandmete kasutamiseks teadustöös. Töörühma juhib nooremteadur Marten Juurik ning sinna kuuluvad eetikateadurite kõrval ka TÜ hea teadustava nõustajad, TÜ andmekaitse peaspetsialist Terje Mäesalu ning TÜ raamatukogu teadusandmete peaspetsialist Tiiu Tarkpea.

Eetikakeskuse roll on ajas kasvanud

TÜ eetikakeskus asutati 1. juunil 2001 interdistsiplinaarse üksusena filosoofiateaduskonna juures. Praegu on eetikakeskus ülikooliülene konsortsium, mille töös osalevad alates 2016. aastast kõik neli valdkonda. Keskusel on nõukogu, kuhu kuuluvad keskuse töös osalevate struktuuriüksuste esindajad ja üliõpilaste esindaja, ning rahvusvaheline kuratoorium.

Võrreldes teiste riikide ülikoolidega on TÜ eetikakeskuse eripära laiem ampluaa. Eesti väiksus ei võimalda keskenduda ainult mõnele kitsamale valdkonnale nagu bio- või spordieetika, seepärast on eetikakeskuse asutaja ja juhataja professor Margit Sutropi sõnul selle rajamise algusest saati seatud sihiks, et tegevus toetub kolmele sambale:

• eetikale kui filosoofia harule ja sellealasele teadustööle. Eetikakeskus on oma tegevuse jooksul osalenud 85 teadus- ja arendusprojektis kokku 5,7 miljoni euro ulatuses;
• õppetööle ja haridusvaldkonnale. Eetikakeskuse õlgadel on väärtusprogrammi elluviimine haridusasutustes; edendatakse väärtuskasvatust koolides ja lasteaedades; samuti õpetavad meie teadlased eetikat ka teistes ülikoolides;
• ühiskonnasuunalisele tegevusele. Eetikakeskuse eestvedamisel on välja töötatud hea teadustava põhimõtted, millele on alla kirjutanud teadusasutused ja ülikoolid üle Eesti. Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumiga koostöös on kirja pandud juhtnöörid haiglatele Covid-19 piiratud ressursside jagamiseks. Praegu tegeldakse patsiendi elulõpu tahteavalduse väljatöötamisega. Korraldatud on arvukalt konverentse ja seminare, välja antud raamatuid, kirjutatud eetikakoodekseid ja läbi viidud koolitusi riigiametnikele, kaitseväele, meditsiiniasutustele jne, loodud väärtuste mängud õpilastele, õpetajatele ja arstidele. Hiljuti sai valmis arutelumäng „Eesti rahva 100 valikut“, mida saab mängida nii pereringis kui ka töökollektiivis.