„Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik.“[1]

Ei ole ilmselt tarvilik vaielda selle üle, mida tahetakse öelda Pauluse kirjas korintlastele, mis on laiemalt tuntud kui „Armastuse ülemlaul“. Praegu teame poolikult, tunneme poolikult, kuid ühel päeval täitub prohvetlik ennustus ja me saame … targaks! „Jäävad usk ja lootus ja …“[2] Jäävad küll, jah. Püüdlus jumaliku tarkuse, kõikenägeva, ka mõistvatarkuse poole on ehk osa inimloomusest ja on piinanud mõtlejaid läbi aegade. 

Triin Tulev-Julia-Maria Linna.jpg

Triin Tulevi sõnutsi on kõige olulisem, et püüdleksime tarkuse poole. FOTO: Julia-Maria Linna

Inimene, kes tunneb katkematut vajadust areneda, mõista enamat kui läinud sekundil, mil ta oma viimast mõtet mõtles, ei saa lihtsasti lasta lahti ideest, et see – ideaalne ratsionaalsus – on saavutatav. Väga raske südamega paneb ta ponnistustest räsituna kõrvale lootuse, et temagi saaks olla jumalik – nii tark, et mõistab kõike. 

Võib-olla on maailmas niivõrd vähe siiralt õnnelikke silmapaistvalt intelligentseid inimesi just seetõttu, et paljud neist mõistavad inimlike võimete tahes-tahtmata eksisteerivaid piire mistahes probleemile lähenedes juba üsna kaugelt.

Kas mõtleja uurimise aluseks on vaid mateeria? Või on küsijal siiski ka iseseisvalt uudishimulik hing, või vaim? Või kõik need kolm? René Descartes kahtles mingil momendil ka keha eksistentsis. Jumaliku tarkuse poole püüelnud filosoof mediteeris: „Ent mis ma niisiis olen? Mõtlev asi. Mis see on? Teadagi kahtlev, mõistev, jaatav, eitav, tahtev, mittetahtev, ning ka kujutlev ja aistiv.“[3] Temaaegsetele oli omane olla tugevalt mõjutatud religiooni ülemjõust ühiskonnas. Mitte ainult tolle aja tavainimeste, filosoofide ja vaimulike, vaid ka teadlaste mõtteviisi oli kujundanud skolastiline ja reformeeritud teoloogia. Kui mõni teadus ei ole autonoomne, ei saa mõistuslik olend, kes mõistust kasutada ei karda, selle tõesust kahtluse alla seadmata jätta. Inglise analüütilist filosoofi Gilbert Ryle’i ajas Descartes’i dualism niivõrd närvi, et ta kirjutas selle kõlbmatusest lausa raamatu. Siinkirjutaja arvates on see muidugi ainuõige tee tõeni – reegleid järgides vaidlemine, väitlemine. Mis primaarne – olgu vaidlus loogikat austav ning iga tees lõpuni argumenteeritud.

Ärkvelolek unesegaduses

Näitlikustamaks keha-vaimu küsimuse reaalsust, tulen hetkeks käegakatsutavasse maailma. Meenub eilne virgutusring karges hommikus – ja nimelt kasutan ma siinpuhul seesütlevat käänet, sest see valgus, mis justkui seisab õhus, see külm õhk, mida tunnen enda ümber ja hingates ka sees, ümbritsevad mind justkui füüsiliselt. See virgutusring, mis veel unest uimase pea aegamööda klaariks kasib, pakub silmailu, ent kahtlemata pakub ta midagi ka hingele. Nähes külmas õhus peatuvaid päikesekiiri iidse tammepuu laiahaardeliste okste vahel, süttib hinges justkui rahu ja rõõmu sümbioos. Millal veel, kui mitte unesegasena oleme me, inimesed, veel siiralt tundvad ja haavatavad, olemata mõjutatud ühiskonna tihtilugu pahelisest loomust, mis tahes-tahtmata igaühele peale eremiidi mingil määral mõju avaldab? Ja kas eremiitki sest puutumata jääb – selle eest ta ju mäekurude vahele põgeneski. 

Eespool püstitasin küsimuse, kas mõtlemise alus on mateeria. Ehk on kogu inimeksistents puhtfüüsikaline nähtus? Põigakem siiski hetkeks tagasi selle hiljutise jalutuskäigu juurde: hommiku kaunidus sai omaseks, tuntavaks nii kehale kui ka hingele. Ilu näen läbi oma füüsiliselt eksisteerivate silmade ja lisaks pilgule hindab kaunidust ka hing. Filosoofiaharu, mis käsitseb iluarusaamu ja olemust, põimub lahtiühendamatuna sellesse lihtsasse pilguheitu, mis sai võimalikuks tänu dualismile. Kas esteetika on subjektiivne või objektiivne? Mul on silmad, mis täidavad oma loomupärast ülesannet näha, ning miski mu sees tunneb justkui rõõmu selle kauniduse üle, mida ma näha saan. Kui ma selliseid asju tunnen, kas saab väita, et kogemus inimeseks olemisest on puhtfüüsikaline nähtus? Kui nii, siis peaks olema aju tulevikulised väljavaated helged, sest füüsiliselt organisme muundada pole inimese jaoks ammugi probleem.

Hoomamatu füüsikalisus

Ent mis saab siis teadvuseküsimusest? Ja mis on eraldiseisev tunnetuslaad või entiteet, mida me nimetame alateadvuseks? Keha-vaimu probleemi üle arutles ka Thomas Nagel. Ta kirjutas: „Ilma teadvuseta oleks keha-vaimu probleem palju vähem huvitav. Koos teadvusega tundub probleem lootusetu.“[4] See rahu ja rõõmu sümbioos, mida võib looduse vaatlejale tekitada ajukeemia tegevus ühenduvuses ülejäänud kehaga, on igati loogiline. Kuid see tunne, kas see on siis tegelikult sajaprotsendiliselt füüsiline, kui selle taga on ainult bioloogilised-füüsikalised inimorganismi protsessid? Kas seda tunnet saab kuidagi mõjutada? Või käitub ta reeglipäraselt? Kas siis, kui näed ilusat looduspilti, tekib alati rõõm? Kas seesama vaade tardunud õhule ja hommikuvalgusele tammepuu okstes ei saa tekitada muud tunnet, näiteks kurbust, või hoopis hirmu? 

Jah, eks sel juhul oleks see kõik ju samuti füüsikaliselt seletatav. Inimese määratluses negatiivset emotsiooni võiks esimese näitena rõõmu pakkunud füüsiline vaade läbi silmade tekitada ju loogiliselt sel puhul, kui too meenutaks vaatlejale mingit kurba või hirmsat sündmust, mis seondub ta ajus sama vaatepildiga. 

Taas oleme kõik ära seletanud füüsikaliselt. Kui nii jätkata, võib hakata uskuma, et midagi muud inimeksistentsis polegi! Samas – kas see oleks siis nii halb? Võib-olla on see meie praeguse arusaamisvõime jaoks midagi niivõrd hoomamatult suurt, et me ei olegi valmis aduma, kui kõrge ja kvaliteetne seesugune teadmine olla võib. Sest me, inimesed, oleme nii suuresti oma tunnete orjad ja ainuüksi mõte füsikalismi ainuõigsusest teeb paljusid murelikuks, ehk lausa närvilisekski. 

Oleme läbi aja põhistanud tegusid ja tegevusetusi oma kohati ülevoolavate, kohati tuimemate tunnetega ning kui nüüd peaks selguma, et mitte vaid emotsioonide alus, aga ka eksistents ajas ja ruumis on füsikalistlikult seletatav, võib tekkida kriis. Oleme nii omaks võtnud kvaalide olemasolu meie igapäevaelus, et kui ühtäkki tuleks neist loobuda, võib see viia protesteeriva käitumiseni isegi siis, kui mõistuslikult justkui aktsepteeritaksegi füsikalismi ja materialismi võidukäiku. 

Vaimuseisundeid eristavad subjektiivsed kvaliteedid, mille abil defineerivad inimmõistus ja olemasolu korral ka hing arusaamise eesmärgil erinevate läbielamistega kaasnevaid tajumusi, näiteks seesama minu vaadeldud iidne tammepuu hommikuvalguses, ümbritsetuna jäisest, lausa nähtavast õhust, mis tekitas minus rahu ja rõõmu sümbioosi tundmuse, mis on paljude autorite arvates füsikalistlikult siiski seletamatu. Seega, kas võib siis öelda, et kui üks eksisteeriv entiteet nagu kvaal on füsikalistlikult seletamatu, siis on füsikalism poolik või lausa väär teooria? 

Tõendamise asemel tuleb kasutada veenmist

Analüüsile tuginedes taandub unistus püüdlusest ideaalse ratsionaalsuse poole sellele, et eksisteerivad siiski nii keha kui ka vaim – olgugi, et teaduslikult on seda raske või lausa võimatu seletada. Puhtmaterialistlik maailmavaade näib justkui tundetu pealesurutud teooriaseletus, mis endas seletust tegelikkuses ei sisaldagi, sundides, et nii lihtsalt on. A + B = tunne, kusjuures muutujate muutumine erinevates võrrandites ning arvu- ja tähekombinatsioonides on seejuures keelatud. Teisisõnu, tulemus tehtele A + B peab õigel arvutamisel olema ette määratud. See ei saa oleneda tuule suunast või valguse kaunidusest, sest selles kontekstis pole miski subjektiivne. Inimene aga ei ole seesugune. Võib-olla on mõne jaoks A-l juures kordaja 25, aga teine muutuja on hoopis negatiivse märgiga. Tulemus ei saa siis ju olla see sama tunne.

Descartes’ile omane dualistlik maailmakäsitlus on ehk sügavam, kui lahenduskäike saab pakkuda kümme- või isegi sadakonna esseega. See esmasel pilguheidul ehk kergena näiv küsimus kehast-vaimust on pälvinud paljude suurte mõtlejate tähelepanu ja eks raskesti seletatav ongi ju intrigeeriv. Tihtilugu tuleb tõendamise asemel kasutada hoopis puhtsõnalist arvamusel ja mõttearendustel tuginevat veenmiskunsti. Lõpuni paistab see küsimus siiski lahendamata olevat.

Ja kas midagi saabki lõpuni lahendada? Ehk saab kõike hoopis edasi lahendada, mõttekäike edasi arendada? Ehk polegi millelgi lõppu? Ja kas lõpp mitte ei tähendaks asja olemise lakkamist? Võib-olla ei peagi me jõudma millegi lõpuni, mingi kindla ideaalse teadmiseni, vaid küsima aina edasi. Ehk seisneb ideaalne ratsionaalsus protsessi aktiivsuses? Lõppeks loeb see, et me püüdleme tarkuse poole. On koorunud ilus ühine eesmärk.