Tartu Ülikooli kauaaegne õppejõud, vastne Tartu linna aukodanik ja Tartu mõjukaimate edetabeli neljanda koha omanik Marju Lauristin tähistab sel kuul 80. sünnipäeva.

Lauristin ise ei pea kohta mõjukate miskiks, kuid Tartu tulevik läheb talle vägagi palju korda. „On hirmus tähtis, et Tartu jääks pealinn Tallinna kõrval peaga linnaks – võimsaks keskuseks, mis on Tallinnale vastukaaluks,“ sõnab ta.

Tema arvates on ühe alternatiivse linna olemasolu vajalik ühiskonna tasakaalustamiseks – et kõik ei käiks ühte jalga, vaid oleks paik, kus mõeldaks teistest asjadest, teises tempos ja teistmoodi. Selline koht on tema sõnul olemas paljudes riikides, kuid Tartu kui ülikoolilinn on omaette nähtus – Baltimaades lausa unikaalne ja Euroopas võrreldav selliste tuntud ülikoolilinnadega nagu Heidelberg või Uppsala.

Alahinnatud teadmised

Lauristin on erialalt sotsioloog, kuid läbi aegade on ta aidanud edendada ajakirjandusõpet. Nüüd ta ajakirjanikke kuigi palju enam ei koolita – peab vaid mõningaid loenguid nii bakalaureuse- kui ka magistriõppes –, kuid praeguse ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava väljatöötamises on Lauristini osa väga suur.

„Mul on hea meel näha, et meie ajakirjanduse magistrantuuri lõpetanutest on saanud uue põlvkonna säravad tähed. Näiteks Taavi Eilat, Mirjam Mõttus, Heleri All – nende nägemine teleekraanil pakub mulle alati rõõmu,“ sõnab Lauristin.

Ta ütleb, et õppekava luues oli eesmärk koolitada magistriastmes nii ajakirjanduse kui ka kommunikatsiooni kõrgklassi professionaale, kuid ajakirjanduses on see õnnestunud paremini kui kommunikatsioonivaldkonnas. Ehkki kommunikatsiooni alalgi tegutseb väga palju tublisid inimesi, seisneb probleem Lauristini hinnangul pigem ettevõtluskultuuris.

Lauristin ja 100 s (Andres Tennus)_.jpg

Veebruaris andis rektor Asser  Lauristinile üle teenetemärgi „100 semestrit Tartu Ülikoolis“. FOTO: Andres Tennus

„Kommunikatsiooniprofessionaal peaks olema organisatsioonis juhtkonna liige, mitte suuvooder. Peab olema keegi, kelle nõuannet kuulatakse ja kes suudab näha strateegiliselt kaugemale,“ on ta kindel.

See ei ole vaid kommunikatsioonivaldkonna probleem, jätkab Lauristin mõtet, vaid laiem küsimus, kuidas meie ühiskonnas hinnatakse eksperditeadmisi. Tema hinnangul on ettevõtetes palju iseteadlikke juhte, kes vajaksid asjatundlikku nõuannet, ent ei kipu seda kuulda võtma.

„Eestis ei kujutata doktorikraadiga inimesi väljaspool ülikoole ettegi. Nad olekski justkui välja õpetatud ainult õppejõududeks ja teaduriteks. Näiteks Saksamaal, Rootsis ja Ameerika Ühendriikides töötavad doktorikraadiga inimesed ministeeriumides ja ilma selle kraadita juhiametis olla pole mõeldav!“ lausub Lauristin.

Kogu ülikoolides loodav teadmus hakkab tööle alles siis, kui teadusliku ettevalmistuse saanud inimesed lähevad laiali eri valdkondadesse, räägib Lauristin. „Meil ei saada siiamaani aru, et praeguses kõrgharidussüsteemis – Bologna süsteemis – on doktorikraad ainus teaduskraad. Doktorantuuris saab tõepoolest parima ettevalmistuse oma valdkonna protsesside analüüsimiseks. Kui räägitakse sellest, et ettevõtete arengus ja majanduses pole piisavalt teaduse panust, siis sellepärast ei olegi, et teadusega kokku puutunud inimesi võeta lihtsalt tööle,“ sõnab ta.

Ühiskondliku aju treenimine

Lauristini hinnangul on sotsiaalteaduste eriala doktorikraadiga lõpetanute järele kõige suurem vajadus just avalikus sektoris. „Kui ma kuulen ikka ja jälle väiteid, et meil on vaja „kõvade“ alade inimesi, et „pehmed“ alad on ühiskonnas kuskil ääre peal, siis pareerin neid alati nii: kui inimese kõva pool on luustik ning pehme pool on aju ja lihased, siis miks arvatakse, et ühiskond peaks olema paljas luukere?“

Sestap ütleb ta, et erialade jagamine „kõvadeks“ ja „pehmeteks“ on pärit tööstusühiskonnast ning see mõtteviis on praeguseks iganenud. „Sotsiaal- ja humanitaarteadused kasvatavad liha ühiskonna luudele ja treenivad ühiskonna aju,“ võtab ta oma mõttekäigu kokku.

„On tekkinud üks mõru probleem – tunne, et targad masinad asendavad aju ja sellel võib lasta puhata. Kogu humanitaarne õpe, olgu see siis ajalugu, filosoofia või muu, aga muidugi ka matemaatika, on ju mõtlemise treening. Kui seda ei tehta, on tulemused samad nagu siis, kui ei treenita mis tahes muud inimese organit: ta muutub nõrgaks ja võib lõpuks atrofeeruda,“ arutleb Lauristin.

Ka ajakirjandus on üks väli, mis toidab mõtlevat aju. Lauristin rõhutab, et peab silmas just sellist ajakirjandust, mis põhineb faktidel, kajastab ühiskonnas toimuvat ja arutleb selle üle. Niisugune ajakirjandus annab inimestele võimaluse mõista, mis ühiskonnas toimub.

„Paraku on väga suure osa ajakirjanduse rollist endale haaranud pudrupada, mis podiseb sotsiaalmeedias. Ajakirjanduses on olemas kindlad printsiibid. Esimene neist on ajakirjandusvabadus, mis tähendab samal ajal ka vastutust, et jagatav teave on tõene ja kontrollitud,“ ütleb Lauristin.

Samal ajal peab ajakirjanduses kajastuma võimalikult lai arvamuste spekter – nii näeme, et on ka teisi arvamusi ja meie omast erinevaid elusid, ning mõistame, et ühiskond on mitmekesine. „Ajakirjandus on ainus mehhanism, mis tagab ühiskonnas demokraatliku suhtluse. Sotsiaalmeedias mitmekülgset arvamust ei kogeta, sest arvamusi kuuldakse vaid oma sõprade ringis. Niimoodi ühiskond mullistub ja neis arvamusmullides võivad võimenduda väga jaburad seisukohad,“ arutleb ta.

Pihupessa klammerdunud noored

Lauristin on rõõmus, et eesti kultuur on heas seisus – see lausa õitseb. Ta peab silmas eelkõige teatrisse, kirjandusse, muusikasse ja ka ajakirjandusse tulnud noort põlvkonda. On väga palju huvitavat, aga samal ajal teeb kurvaks, et see mattub klikinduse ja müra alla, mõtiskleb ta.

„Kõikide vaimse eluga seotud probleemide lahendus peitub siiski koolis,“ tõdeb Lauristin. Ta on osalenud Eesti haridussüsteemi ülesehitamisel ja praegugi tegeleb uue, 2035. aasta haridusstrateegia koostamisega. Uues strateegias tuleb arvesse võtta tehisintellektist küllastunud keskkonda, kiirenevat üleilmset kultuurilist avanemist, kliimaohte, põhjatut info-ookeani, kus peame suutma orienteeruda, ja digilahendusi, millega tarbijatena päevast päeva kokku puutume.

Lauristini arvates on meie haridussüsteem praegu ajast maas – tänapäevaste elementaarsete teadmiste ja oskuste õpetamise asemel jätkatakse sellega, millega kool tegeles 300 aastat tagasi. „Uut matemaatilist, statistilist, algoritmilist, tekstilist ega ökoloogilist kirjaoskust ei õpetata. Inimest ennast ei karastata vaimselt vastutama, andma endale aru, mida ja miks ta teeb ning millised tagajärjed on sellel, kui ta midagi teeb või tegemata jätab,“ sõnab Lauristin.

Midagi peab muutuma ja muutus peaks Lauristini arvates toimuma inimkesksuse poole: mida tehnilisemaks läheb keskkond, seda inimkesksem peab olema haridus. „Õpetaja ei peaks kulutama aega sellele, mida robot võib selgeks teha. Õpetajat on vaja selleks, et ta räägiks õpilastega ja arutleks asjade üle,“ on ta kindel.

„Ma kuulen õpetajatelt, et lapsed ei saa koolis suulise eneseväljenduse kogemust. Noored kardavad avalikult suud avada, nad on klammerdunud oma pihupessa! Tahaksin avada selle pihupesa, et noor inimene tuleks koolist välja nii, et ta ei karda seda maailma ja oskab koos teiste inimestega probleeme lahendada,“ avaldab ta lootust.