Hannes Tammet
05.08.1937–05.03.2020
Raske haiguse järel on lahkunud professor, füüsikateadlane, abikaasa, isa ja vanaisa Hannes Tammet.
Teadlaskarjääri alustas Hannes Tartu Ülikoolis juba tudengipõlves, töötades aastatel 1956–1967 Jaan Reineti juhitud aeroelektrilaboratooriumis ning üldfüüsika kateedris laborandi, assistendi ja vanemõpetajana. Aastatel 1967–1983 töötas ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis dotsendi, vanemteaduri, füüsikakateedri juhataja ja professorina.
1983. aastal asus ta tööle Tartu Ülikooli aeroelektrilaboratooriumi juhataja ja peateadurina, aastast 1992 oli keskkonnafüüsika instituudi juhataja ja korraline professor. Pärast emeriteerumist 2002. aastal jätkas ta teadustööd vanemteadurina ja alates 2014. aastast emeriitprofessorina.
Hannes Tammet on andnud suure panuse nii atmosfäärifüüsikasse, pedagoogikasse, aparaadiehitusse kui ka IT-valdkonda. Ta on avaldanud üle 350 publikatsiooni, juhendanud kaheksat doktori- ja kandidaaditööd ning nelja magistritööd. Hannes ise kaitses kandidaadikraadi 1964. aastal ja doktorikraadi 1979. aastal aeroioonide ja aerosooliosakeste liikuvusspektromeetria ning selle rakendusviiside teemal.
Atmosfääris hõljuvate, Maa energiabilansi kujunemisel ja sademete moodustumisel oluliste, kuid sissehingamisel ohtlike aerosooliosakeste suurusjaotuse ehk mõõtmespektri kiireks mõõtmiseks töötas Hannes välja paljukanalilise liikuvusspektromeetri põhimõtte. Tema ideede alusel valminud seadmeid, mis töötavad nüüdseks kõigil maailma mandritel ja mitmel pool Eestis, toodab Tartu Ülikooli hargettevõte AS Airel, mille pikaajaline nõukogu esimees ja aktsionär oli ka Hannes ise.
Tema eestvõttel rajati 1988. aastal Pärnumaale Tahkuse õhuseirejaam, et rakendada väljatöötatud spektromeetreid ka labori teadustöös. Pikaajalised pidevad mõõtmised on aidanud parandada mõõteaparatuuri töökindlust. Praeguseks on Tahkuselt pärit maailma pikim atmosfääriioonide ja -nanoosakeste andmerida, mis on õhus toimuvate muutuste uurimiseks hindamatu. Sellel on siiani oluline osa Eesti keskkonnaseires – seega oli Hannesel kliimamuutuste uurimises suur roll.
Teadlasena oli Hannes universaal. Teoreetikuna uuris ta aerosooliosakeste spektromeetriat, Maa elektrivälja globaalseid muutusi ja ebakorrektselt seatud matemaatiliste ülesannete lahendamist. Eksperimentaatorina huvitasid teda looduslikud ja tehislikud aeroioonid ning aerosoolide liikuvusspektrid, ioonide ja osakeste tekkemehhanismid ning gaasiliste lisandite mõju neile – selle uurimiseks konstrueeris ja ehitas ta vajaliku mõõteaparatuuri.
Ta oli rahvusvaheliselt tunnustatud mitme teadusorganisatsiooni liikmena, oli Rahvusvahelise Atmosfäärielektrikomisjoni asepresident aastatel 1988–1992 ja alates 2003. aastast selle auliige. 2009. aastal tunnustati teda Eesti Vabariigi teaduspreemiaga täppisteaduste alal. 2019. aastal esitas Tartu Ülikool ta pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest Eesti Vabariigi teaduspreemia kandidaadiks.
Hannesel oli suur roll Soome-Eesti teaduskoostöö arendamisel – Eesti teadlaste partneriks sai maailmas liidrikohal olev Helsingi Ülikooli aerosooliuurijate töörühm, mida juhib Tartu Ülikooli audoktor professor Markku Kulmala.
Hannes Tammeti mahukas teaduslik-publitsistlik pärand, mis sisaldab tema akadeemilist autobiograafiat, teadustöid, õppematerjale jpm, on avalikult kättesaadav tema internetilehel, tema süstematiseeritud mahukad mõõtmisandmete andmebaasid on Tartu Ülikooli digiarhiivis DSpace.
Entsüklopedistina oskas ta vastata pea igale küsimusele füüsika, geograafia, loodusteaduse ja tehnika vallast.
Hea käsi oli tal ka olmeprobleemide lahendamisel ja nii remontis ta ise kõik seadmed alates käekellast kuni autoni. Matkaentusiastina käis ta koos abikaasa Evega Kesk-Aasias, tegi jalgrattaga sõidu ümber Eestimaa ja Riiast Vilniusesse ning sõitis nõukogude ajal autoga läbi pea kogu Ida-Euroopa.
Inimesena oli Hannes hooliv, aga ka otsekohene, konkreetne ja korrektne. Ta armastas korda ja süsteemi. Kõik tema teadustööd, olulised mõtteavaldused, isegi esemed tema kabinetis ja koduses töötoas olid mingi tunnuse järgi süstematiseeritud – sealhulgas diapositiivid, mille digiteerimisega ta tegeles elu lõpuaastatel.
Teadmine elu haprusest ei sunni meid eluajal oma lõpule mõtlema. Me naudime häid aegu ja elame üle halvad ajad. Elust lahkumine on kerge neil, kes kukuvad peaaegu tervena jalapealt. Enamasti on see aga seotud lühema või pikema põdemisega. Lähedastele on see alati raske ja valu leevendab ainult aeg.
Mälestus Hannesest jääb alatiseks meiega.
Lisa kommentaar