Inimesed reageerivad stiimulitele, eriti kui mängus on raha. Dubner ja Levitt tegid selle oma kuulsas 2008. aastal eesti keeles ilmunud raamatus „Freakonomics. Hullumajandus“ hästi selgeks.

Kui õpetaja karjäär ja mõnikord ka teenistus sõltuvad sellest, kui hästi tema õpilased riikliku testi sooritavad, siis on neil stiimul painutada reegleid õpilaste kasuks. Kui aga pakkuda doonoritele vereloovutamise eest raha, asendatakse algne üllas stiimul (inimeste aitamine) millegi madalamaga (pelk raha) ja inimeste motivatsioon verd loovutada kahaneb.

Just viimane näide on eriti oluline. Olukorras, kus on palju tegutsejaid, aga stiimulid nihkes, võib tulemuseks olla ebameeldiv, ebatõhus või lausa kahjulik süsteem. Kuigi iga üksik tegutseja käitub oma stiimulite järgi, tehes seda, mis on talle endale kasulik, on kõik osalejad tervikuna kehvemal positsioonil kui muidu.

Toon esmalt ühe abstraktse näite: tegutsejad konkureerivad vabal turul piiratud ressursi nimel. Osa neist avastab, et kui nad teevad läbi mingi kuluka või valulise protseduuri, saavad nad parandada oma konkurentsieelist. Kuna turg on vaba, tekib pärast piisava arvu protseduuri läbinuid teistelgi tugev stiimul sedasama teha. Olenevalt turu reaktsioonikiirusest valitseb mõne kuu või aasta pärast turul olukord, et igaüks, kes soovib konkureerida, peab enne läbima tolle kuluka või valulise protseduuri. Seega on algul konkurentsieelist pakkunud näitajast saanud aluseeldus.

Kõigi osalejate jaoks on olukord nüüd kehvem. Turul konkureerijate jaoks on see nii sellepärast, et turule tulla on kulukam kui varem. Ressursipakkujate seis on samuti nigelam, sest nad peavad kauem ootama ja jäävad ilma kõigist kandidaatidest, kes loobuvad lisakulutuse tõttu üldse osalemast.

Mina tunnen, et olen juba pikka aega olnud ühe sellise vildakate stiimulitega süsteemi osaline. Nagu pealkiri viitab, pean silmas kõrghariduse, täpsemalt teadustegevuse rahastamist.

Vaatame olukorda kõigepealt potentsiaalse tudengi pilgu läbi. Tudengikandidaat, kes on tõeliselt võimekas ja suudaks teadusele palju anda, kaalub tavaliselt põhjalikult kõiki võimalusi ja planeerib hästi oma valikuid.

Kui ta uurib, millistes valdkondades ja millistel tingimustel on tal tulevikus võimalus Eestis teadust teha, näeb ta viimast teadusrahastuse ringi vaadates kõhklust tekitavaid arve. Sotsiaalteaduste valdkonnas esitati iga rahuldatud taotluse kohta 9,4 taotlust ja humanitaarias 6,8. Loodus- ja tehnikavaldkondade puhul on see näitaja kolme kandis. Kui lisada veel teadmine, millised on tema võimalused teha tasuvat erialast tööd väljaspool ülikooli, valib ta ilmselt väga praktilise eriala või loob ise oma töökoha.

Tudengikandidaat käitub oma vaatepunktist väga mõistlikult, kuid kõrgharidussüsteem (eelkõige sotsiaal- ja humanitaarteadused) võib kaotada järjekordselt ühe andeka inimese.

Vaatame järgmisena haldustöötajat, kes otsustab, kuhu ja kui palju raha jagada. Selge on see, et raha kõigile ei jagu. Seega peab haldustöötaja hoolikalt valima, mida teha. Hea oleks, kui ta saab ülemusele esitada korralikud põhjendused, et keegi ei võiks talle ette heita raha hooletut jagamist või lausa raiskamist.

See tähendab, et otsustaja vajab valikute langetamiseks mõnda lihtsat näitajat ja raha kasutamise kohta garantiid. Selle tulemus on tööajatabelid ja muu bürokraatlik aruandlus. Näiteks püüavad humanitaarteadlased nende abil näidata oma uurimistöö selget ja käegakatsutavat majanduslikku mõju. Õppekava edukust hinnatakse aga selle järgi, kui palju on nominaalajaga lõpetajaid (meenutagem sissejuhatavas lõigus mainitud õpetajaid).

Taas langetatakse ühe tegutseja seisukohast mõistlikke otsuseid, aga kõik teised leiavad end kahtlemata kehvemast olukorrast.

Viimaks vaatame teadlast ja tema stiimuleid. Eeldatavasti osaleb ta mõnes teadusprojektis, millega kaasneb kohustus teha teadustööd. Kui arvestada teadlasena töötamiseks kulunud umbes kümneaastast ettevalmistusaega ja tema keskmisest suuremat vaimset võimekust, siis on tõenäoline, et ta ei saa väärilist tasu. ETAg-i enda dokumentide alusel jagub väiksest rühmagrandist (humanitaar ja sotsiaalteaduste puhul 135 000 eurot aastas) töötasu kolmele inimesele ning tööjõukulud moodustavad ligikaudu 60% kogukuludest. Seega oleks ühe teadlase aastane brutoteenistus 20 000 eurot ehk umbes 1600 eurot kuus, mida on napilt rohkem kui Eesti 1400-eurone keskmine palk.

Selline olukord annab teadlasele stiimuli kõrvaltegevuseks, et lisa teenida. Samuti on teadlasel stiimul populariseerida eriala, sest tudengikandidaate võib olla raske leida. Kui huvi õppekava vastu on leige, võib keegi kõrgemal otsustada selle mõne teise õppekavaga kokku liita või üldse ära kaotada. See tekitab teadlases uue stiimuli vaadata tööturul ringi, sest kui järgmises rahastusvoorus taotlust ei rahuldata, on tal võimalus leida tasuvat tööd näiteks väljaspool ülikooli.

Kõige selle pärast on teadlane vähem oma põhitegevusega hõivatud ja tulemused kannatavad. See omakorda teeb tulevikus rahastuse ebakindlamaks. Ja see omakorda tugevdab stiimulit osaleda kõrvaltegevuses.

Haldustöötaja, kes andis teaduse tegemiseks raha, ei saa tegelikult seda, mida tahtis, sest teadlane ei teinud seda, mida lubas, kuna ta tegeles teiste asjadega. Ta pidi värbama uusi tudengeid, sest need ei taha õppima tulla, sest erialal pole väljavaateid, sest teaduse tegemiseks ei anta piisavalt raha, jne jne.

Nii ongi meil katkine süsteem: iga teadlane tegeleb sellega, mis on tema stiimulite järgi kõige mõistlikum, aga suures plaanis kaotavad kõik.