Möödunud aasta pani kümnendile värvika punkti. Poliitikas ja ühtlasi ühiskonnas toimusid pöörded, mis nii mõnegi arvates sundisid pea kolmkümmend aastat püsinud demokraatia alustalad võbisema.

Võib-olla on „võbisema“ isegi liialt pehme sõna, kui vaadata tagasi sündmustele, mis jätsid mulje, et aus sõna ei maksa enam midagi, loosungeid võib loopida oma suva järgi ja vabandust palumise asemel kõlbab öelda „säilitame töörahu“.

Sirge seljaga jalutavad edasi need, kes suuga tegid suure linna. Häbinägu ees, käivad aga need, kel sellega mingit pistmist ei ole – tavakodanikud, kes ootavad, et keegi ütleks taas mõned siluvad, näiliselt ammendavad sõnad, et poleks piinlik olla eestlane. Olla pärit sellelt Eestimaalt, kus asjad tunduvad täitsa sassis olevat, kus ülemaailmset kuulsust kogutakse sõimusõnadega.

Inimesed, kes poliitikaringi ei kuulu, hoiavad ahastuses peast kinni ja mõtlevad: milline absurdsuse tipp ja kas tõesti ajaloost ei õpita!? Nüüd, kus vahetunud on aasta ja ühtlasi aastakümme, võiks ehk loota, et piinlikkuse aeg enam ei jätku.

Võiks hoida pöidlaid pihus, et poliitilist tsirkust täis aasta jääb viimaseks ja puhuma hakkavad uued tuuled. Need tuuled võiksid kannustada eestlasi astuma jätkuvalt ülespoole sel trepil, mis viib sõbralikuma ühiskonna poole, kus poleks leekivat vastandumist ja igaüks saaks elada endale meelepärast elu, mitte ei raiskaks aega jabura kemplemisega.

Lootus sureb viimasena. Sestap on kodanike, sealhulgas akadeemilise ringkonna ülesanne edaspidigi lärmi teha ja järjepidevalt toonitada, mis on õige ja mis mitte ning milline on sõna jõud. Halb sõna teeb haiget, annab põhjust salasepitsusteks ja mis kõige hullem – tekitab vaenu. Mis kasu sellest küll võiks olla?

Ei ole aega peast kinni hoida ja lihtsalt helgemale tulevikule lootma jääda. Tuleb maksma panna sõna jõud, jäädes seejuures viisakaks ja väärikaks. Tuleb kõneleda rahulikult, tasa ja targu, ilusas eesti keeles.