1. novembril peeti Tallinna Tehnikaülikoolis terminoloogiakonverentsi «Tõhusa terminitöö nimel» ja Tartu Ülikooli esindas seal keelenõunik Helika Mäekivi. Allpool teeb ta lühikokkuvõtte oma ettekandest.

Olen keelenõuniku ametis olnud alles augustist alates ning termininõu on selle aja jooksul tulnud anda vaevalt kümmekond korda. Et mul puudus täpne arusaam kogu ülikoolis tehtavast terminitööst, korraldasin miniküsitluse, mille vastuste põhjal kujunes esialgne ülevaade sellest, kuidas siin oskussõnadega toimetatakse.

Küsimustikule vastanud nimetasid 35 andmebaasi, mille autorid või kaasautorid nad on või on olnud. Tulemuste põhjal on kõige rohkem terminiallikaid valminud sotsiaalteaduste valdkonnas (34%) ja kõige vähem meditsiiniteaduste valdkonnas (14%).

Siin mängib oma osa ilmselt ka see, et sotsiaalteaduste valdkond kätkeb palju eripalgelisi harusid, samal ajal kui meditsiiniteaduste valdkonnal on rohkem ühiseid nimetajaid.

Saadud andmete põhjal on terminibaase koostatud paljudel teemadel, näiteks akadeemiline väljendusoskus, eripedagoogika, farmaatsia, haridus ja kasvatus, ihtüoloogia, kosmos, meedia ja kommunikatsioon, patsiendiohutus, rahvatervis, statistika, Tartu Ülikooliga seotud terminid, teenused ja õigus.

Terminibaaside maht on väga kõikuv. Näiteks käitumis-, sotsiaal- ja terviseteaduste doktorikooli terminoloogiaveebis on psühholoogia all vaid üks terminikirje, mahukaim baas oli aga eesti märksõnastik rohkem kui 61 000 terminiga.

Terminibaasid

Küsimustikule antud vastuste järgi selgus üsna ootuspäraselt, et suurem osa terminiallikatest (26 baasi ehk 74%) on kolinud veebi. Nende kõrval laekusid andmed viie pabersõnastiku, kolme paberõpiku ja ühe veebiõpiku kohta.

Valdav osa veebibaasidest on koostatud Eesti Keele Instituudis pakutava Termeki tarkvaraga. Et aga praegu arendatakse instituudis uut sõnastiku- ja terminibaasisüsteemi Ekilex, kavatseb osa autoritest peagi sinna ümber kolida.

Vastuste põhjal on umbes neljandikuga terminiallikatest töö lõpetatud, st neid ei täiendata enam. Selliste hulka kuuluvad eelkõige paberõpikud ja -sõnastikud ning projektipõhised veebibaasid. Kiiduväärt on aga see, et kolme neljandiku terminibaasidega arendustöö jätkub.

Kõige enam loovad ja täiendavad terminibaase komisjonid. Niisugusel ühistööl põhineb ka lõviosa Termeki baasidest. Eraldi rühma moodustavad üksikautorid, kes täiendavad terminibaasi ainuisikuliselt või koos ühe kindla kolleegiga. Viimase näide on Vikipeedias ja UT ajakirjas ilmuv Tartu Ülikooli keelenurk, millel on kaks autorit.

Kõige vähem on terminibaase, mida saab täiendada iga soovija. Näiteks Viktor Korrovitsi ja Henn Käämbre füüsikaõpikute kogus olevasse terminibaasi on võimalik kirjeid lisada kohe pärast sisselogimist. Samuti pääseb käitumis-, sotsiaal- ja terviseteaduste doktorikooli terminoloogiaveebile ligi igaüks, kes küsib selleks volituse.

Koostööviisid

Levinuim koostöövorm on ühe eriala kolleegidest moodustatud komisjon, kuhu kuuluvad eri ülikoolide ning asutuste teadlased ja spetsialistid. Osa komisjone on ka ülikoolisisesed, kuid sealgi arutatakse üksiktermineid vahel kolleegidega teistest asutustest.

Umbes veerand vastanutest ütles, et vähesel määral tehakse koostööd üliõpilastega. See tähendab, et 75% terminibaaside koostamisse ei ole kaasatud ei magistrante ega doktorante. Rõõmustav erand on dotsent Koit Herodese arendatav analüütilise keemia terminite andmebaas, mida koostavadki enamjaolt üliõpilased või teised huvilised ja mida dotsent ise aeg-ajalt kohendab.

Veel vähem tehakse koostööd keelespetsialistide ja terminoloogidega. Üksikud komisjonid küsivad nõu Eesti Keele Instituudi töötajatelt, mõnes osalevad ka ülikooli keeleinimesed.

Küsimustiku vastuste uurimine andis Tartu Ülikooli terminitööst üsna ootuspärase pildi. Terminibaasid on kolinud veebi, aga paberallikad ei kao ka kuhugi. On ilmselge, et põhjaliku baasi sünniks on vaja pikaajalist ja järjepidevat tööd ning kooskäimist, arutelusid nii lähedaste kui ka kaugemate kolleegidega. Leidis kinnitust, et terminitöö aluseks on sageli puhas entusiasm.

Ent lähemat uurimist vajab kindlasti vähemalt kolm küsimust.

Uued terminid

Magistrandid ja doktorandid loovad oma töödes pidevalt uusi eesti- ja ingliskeelseid termineid. Mis saab neist edasi? Kas need jõuavad ka terminibaasidesse? Kas terminibaaside koostajad sisestavad oma tudengite väljamõeldud terminid baasi või jäävad need pärast tööde kaitsmist ja artiklite ilmumist unustusse?

Hiljuti kaitses sotsioloogia erialal doktoritöö Dagmar Narusson, kes võttis võõrsõnalise termini agentsus asemel kasutusele omakeelse ja läbipaistva termini toimevõimekus. Sõnastasime ühiselt ka termini taga oleva mõiste definitsiooni: «Toimevõimekus on inimese suutlikkus kujundada ise oma elukorraldust erinevate kavatsuste, ettevaatava mõtlemise, oma käitumise kujundamise ja kohandamise ning enesepeegelduse kaudu.»

Ent kas see termin jõuab ka mõnda terminibaasi? Kuidas viia avalikkuseni teadmine, et hea termin on kusagil juba olemas? Kui terminit baasi ei lisata, siis kas ei või juhtuda, et järgmine agentsuse uurija hakkab järjekordset omakeelset terminit välja mõtlema?

Alust selliseks kahtluseks on, sest näiteks Euroopa Liidu terminibaasi IATE on selle aasta jaanuaris lisatud agentsuse kohta kaks teistsugust terminit – tegevusvõimekus ja toimijalisus –, mille aluseks on omakorda viis allikat.

Kui üht mõistet tähistab aga liiga palju termineid, võib see selguse toomise asemel tekitada tekitada kasutajates hoopis segadust. Seepärast tuleks kanda hoolt heade terminite jõudmise eest üldkasutatavatesse baasidesse. Seda võiks teha esmajoones üliõpilaste abiga.

Keelespetsialistid

Keelepraktikud (terminoloogid, keelehooldajad ja -toimetajad) saavad koostöös muude erialade teadlastega luua oskussõnu, mis vastavad kõikidele termininõuetele: on otstarbekalt lühikesed, ühemõttelised ja läbipaistvad ning sobivad keelesüsteemi. On üsna tõenäoline, et sellises kahe spetsialisti koostöös sünnivad hästi mõtestatud ja loogilised terminid.

Näiteks on õppejõud ja keeletoimetaja Riina Reinsalu andnud nõu, et väljend ümberpööratud klassiruum ei ole ei ühemõtteline ega läbipaistev, sest ümber ei pöörata mitte klassiruumi sisustust, vaid õpetamise viisi. Seega võiks eelistada terminit ümberpööratud õpe (kui tavaliselt tutvutakse klassis materjaliga ja kodus seda korratakse, siis ümberpööratud õppe korral loetakse kõigepealt kodus materjali ja klassis hakatakse seda analüüsima).

Järelkasv

Vastuseid uurides selgus üks huvitav paradoks. Ühest küljest tuli välja, et kolmveerandil juhtudest üliõpilastega koostööd ei tehta. Teisest küljest väljendati korduvalt muret, et järelkasvu ei ole: komisjonidesse uusi liikmeid ei lisandu, senised liikmed aga astuvad vanuse tõttu järjest kõrvale. Nii kuivavad komisjonid kokku, baasid jäävad soiku ja neid ei täiendata enam.

Üliõpilaste kaasamise vajadus on seega suur. See tekitab omakorda hulga küsimusi: kus õpib üliõpilane termineid looma? Kes teda selleks õpetab? Mis suurendaks tema indu terminitöös kaasa lüüa? Kuidas soodustada aktiivset terminiloomet ja baaside täiendamist?

Kõik need küsimused ootavad vastuseid. Uurimine jätkub.