Kui meil õnnestub elada saja-aastaseks, siis kuidas seda tähistada? Võimalik, et ei tahakski tähistada, sest tervis pole enam kõige kõbusam ning sarnase elukogemusega sõpru ja mõttekaaslasi on väheks jäänud, kuid lähedaste rõõmustamiseks tuleks siiski üks pidu ette võtta.

Saja-aastaseks saanud rahvusülikool selliste kõhklustega silmitsi ei seisa. Tartu Ülikooli tervis on väga hea ja seega on olnud põhjust pidutseda kogu aasta vältel. Samal ajal on küllaga energiat ka tulevikuplaanide tegemiseks ja «noorte sugulaste» toetamiseks. Peomeeleolust sõltumata mõtleme kogu aeg ka sellele, milline on meie tulevikusiht ja kuidas senist head tervist hoida või veelgi parandada.

Rahvusülikoolil tuleb täita ühtaegu mitut vastandlikuna näivat ülesannet: hoida oma maa keelt, kultuuri ja rahvust, ent olla samal ajal avatud maailmale ja tegutseda rahvusvaheliselt. Rahvusülikool on praktiliste ühiskondlike kokkulepete kogum – kokkulepete, millest peetakse kinni ja mida soovitakse astendada, sest ainult maailmatasemel rahvusvaheline rahvusülikool tagab ühiskonna jaoks need suured ideed, mille järel käia.

Ülikool suudab seista eesti keele ja kultuuri säilimise eest üksnes siis, kui tegutseme väga tugeva ja laiapõhjalise teadusülikoolina, olles sel moel ligitõmbav meie oma Eesti üliõpilastele, kelle seast kasvavad ka tulevased teadlased. Vaid siis on meil omakeelne järelkasv, kelle kätte anda tulevikus rahvusülikooli eestvedamine. Samas ei saa me end ära lõigata rahvusvahelisest akadeemilisest kogukonnast ning seda teadmist, mis meil endal puudub, saame Eestisse tuua mujalt maailmast.

Tartu Ülikooli teadus on praegugi tipptasemel, tänu sellele oleme uskumatu kiirusega jõudnud maailma parimate ülikoolide 1,2% sekka. Ent kui tegutseme teadlikult ja vastutustundlikult oma õppe- ja teadustöö kvaliteedi edendamise nimel, kui meil jätkub noori, kes on valmis võtma enda õlule suurte tulevikuprobleemide lahendamise, pole võimatu jõuda ka maailma saja parima ülikooli hulka.

Kuigi oleks lihtne öelda, et ülikool vajab selleks raha, väidan, et veelgi enam vajame stabiilsust, toimivat koostööd riigiga, ühiskondlike kokkulepete täitmist ja valitud kursil püsimist. Sellest sõltub, kas saja aasta pärast räägivad järeltulevad põlved meie tegudest tunnustavalt või hukkamõistvalt.