Rahvusülikooli sajanda aastapäeva raames korraldavad akadeemilised tudengiorganisatsioonid vestlusõhtusarja «Ülikool teerajajana».

Kõnelema on kutsutud korporatsioonide ja seltside tuntud vilistlased, kes on praegu tudeerivale, aga ka laiemale kuulajaskonnale eeskujuks. Antakse nõu, kuidas jõuda edukalt koolipingist n-ö pärismaailma ja kuidas kasutada võimalikult hästi ära ülikoolis või akadeemilises organisatsioonis õpitud teadmisi, et lüüa elus läbi.

Oli mõnevõrra üllatav, et teema «vabakond», mis oli 18. novembril toimunud kolmanda vestlusõhtu märksõna, seisis päevakorras alles viimase, kolmanda punktina. Kõnelejad said jagada oma mõtteid ja kogemusi rahvusülikoolist ning tudengipõlvest. Arvamusi ja lugusid oli paeluv kuulata, kuid vestlusõhtuks oleks sobinud ehk paremini, kui kõnelejate vahel oleks tekkinud diskussioon just vabakonna teemal.

Rahvusülikooli mõtestamine

Rahvusülikooli mõttest rääkides tõi ERR Novaatori vastutav toimetaja, Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur Marju Himma esile, et kui tema tuli ülikooli, tähistati hoopis emakeelse ülikooli aastapäeva, mis äkitselt nimetati ümber rahvusülikooliks.

Ka ettevõtete Õ-Fraktsioon ja Catapult Films üks loojatest, Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora rääkis, et ei mäleta oma tudengipõlvest rahvusülikooli aastapäeva tähistamise kohta suurt midagi, sest arvas ikka, et ülikool hakkab lähenema neljasaja aasta tähtpäevale. «Kas ülikool läheb aina nooremaks?» küsis ta naljatledes.

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi vabatahtlike juht, ehitusinsener Mari Aia juhtis aga tähelepanu, et eestikeelsel haridusel on olnud eestlaste identiteedi loomisel suur tähtsus. Ta lisas, et täpselt nii sai haridusest alguse ka rahvuslik ärkamine. Moora arutles, et ühiskonnale oli rahvusülikooli loomine kindlasti oluline murrang, kuivõrd varem pidi sotsiaalselt kõrgemale ja kaugemale jõudmiseks kas venestuma või saksastuma. 

Aia lisas omakorda, et eesti rahvusteadusi ei õpeta ju keegi teine maailmas. Himma nõustus, kuid täiendas, et Tartu Ülikool katab ära kõik valdkonnad. «Keegi teine maailmas ei uuri näiteks eesti keelt, kultuuri, ajalugu ja isegi poliitikat,» tõdes ta.

Kõnelejate mõttelend oli lai, sest rahvusülikooli määratlemisest jõuti sujuvalt kõrghariduse kui sellise tähtsustamiseni. Moora nentis, et ehk ei olegi akadeemilised teadmised, mida ülikoolis omandatakse, kõige tähtsamad. 

«Ülikool tekitab tudengi ümber vaimse ruumi ja see õpetab, kuidas intelligentsed inimesed suhtuvad või ei suhtu probleemidesse. See on sotsiaalne väärtus – kogukond –, mis seob ühiskonda,» arutles ta.

Himma, kes puutub teadusajakirjanikuna kokku ka teadlastega, ütles, et need, kes on õppinud filosoofiat, saavad paremini aru, mida ja miks nad (ühiskonna jaoks) teevad. Aia, kes on lõpetanud TTÜ Tartu kolledžis ehitusinseneri erialal, arvas samuti, et ka reaalkallakuga inimestel on vaja õppida maailma paremaks lahtimõtestamiseks humanitaaraineid.

Kolmandasse sektorisse

Kõik kolm kõnelejat on mõne akadeemilise organisatsiooni koosseisus ja olid kunagi tudengitena aktiivsed liikmed. Himma ütles, et kui kuulud korporatsiooni või seltsi, võid igal hommikul üles ärgates mõelda «Kellega ma täna kohtun?». 

Ta lisas, et akadeemilise organisatsiooni kaudu tutvutakse paljude huvitavate ja eriilmeliste persoonidega, kellelt on midagi õppida. «Korporatsioonist saab ka oskuse juhtida asutuse koosolekut, mida saab rakendada mujalgi,» rääkis ta.

Erinevalt Aiast ja Moorast, kes tegutsevad või on tegutsenud MTÜ-s, rääkis Himma, et tema panustabki vabakonda korporatsioonis Amicitia. «Panustan eesti tarkadesse naistesse juba neliteist aastat. See ei tähenda noa ja kahvliga sööma õpetamist. Korporatsioon toetab hariduse omandamist, et meil kasvaks peale uusi haritud naiste põlvkondi,» selgitas ta.

Ka Aia rõhutas korporatsiooni (korp! Filiae Patriae) tähtsust, öeldes, et tema jõudiski tänu sellele lastefondini. «Korporatsioonis oli üks tüdruk, kellel oli nimekiri asjadest, mida ta tahab elus teha. Alguses pidasin seda jaburaks, kuid ei läinud kaua mööda, kui mul endalgi oli selline,» jutustas ta. 

Üks punkt oli «teha head». Niisiis, kui korporatsiooni vilistlane Küllike Hein rääkis kord lastefondist, nägi Aia selles võimalust saada oma nimekirjas linnuke kirja. Ja nii tegutseb ta seal tänaseni. «Ma ei saa päästa kogu maailma, aga ma olen kellelegi superkangelane,» on Aia uhke.

Moora ühiskondlik panus ei ole seotud akadeemilise organisatsiooniga niivõrd otseselt kui Himma ja Aia oma, kuid ka tema oli sel rindel aktiivne. Nimelt kuulus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi Põhjala. «Ma arvasin kunagi, et need akadeemilise maailma kombed ja tavad on nõmedad, kuid hiljem on EÜS Põhjala lipukiri «Töö isamaa kasuks» olnud mul ikka kuklas,» rääkis ta. Ta selgitas, et see tähendab mõistmist, kuidas iga oma tegevusega saab tegelikult edendada Eesti elu.

Niisiis lõi Moora oma kunagiste politoloogia kursusekaaslastega blogi Poliitika.guru, sest nad taipasid, et sõpradega õlleklaasi kõrval maailma parandamist, mida nad harrastasid kord kvartalis, võiks jagada ka teistega.

Tarkade lõpetussõnad

Rääkides veel poliitikast, lisas Moora, et maailmas on ärevad ajad, sest läänemaailma ühtsustaju on hääbumas, ja need negatiivsed siirded jõuavad ka Eesti poliitikasse. «Lihtne on öelda «Jobude maailm!» ja oma nina sinna mitte toppida. Noor peab aga säilitama idealismi ja sellele tuginedes lahendama probleeme,» arvas ta.

Ka Aia ja Himma pakkusid tudengitele innustavaid lõpetussõnu. Aia ütles, et tuleb märgata head ja tegutseda oma südametunnistuse järgi. Himma rõhutas aga, et suhtlemisoskusest (ka mitteverbaalsest) saab lähitulevikus oluline väärtus. «Üha rohkem suheldakse vaid kahe pöidla abil,» sõnas Himma, vihjates nutitelefonidele. «Ja ülikool saab seda väärtust luua, õpetades pidama akadeemilist diskussiooni,» märkis ta.