Alates 29. novembrist saab Tartu Ülikooli muuseumis vaadata uut püsinäitust «Minu elu ülikool», mis räägib ülikooli kohast siin õppinud tudengite ja ka üldisemalt Eesti rahva elus.

Näitus ei puuduta aga vaid neid, kes on Tartu Ülikoolis aegade jooksul õppinud, vaid ka endisi ja praegusi töötajaid. Tartu Ülikooli lugu peaks kõnetama lausa kogu eesti rahvast. Näituse kuraator ja muuseumi juhataja Mariann Raisma ütleb, et paljuski tänu Tartu Ülikoolile on meil eesti keelt kõnelev rahvas ja Eesti Vabariik. «Ülikool on mõjutanud Eesti elu rohkem, kui seda tajume,» on ta veendunud.

Kuid teadupärast sai Tartu Ülikool alguse juba palju aega enne seda, kui hakkasid idanema ideed iseisesvast Eesti riigist: 1632. aastal avati Rootsi kuninga Gustav II Adolfi käsul Academia Gustaviana. Arusaam ülikoolist ja selle olemusest on pea 400 aasta jooksul paljuski muutunud.

«Teema on lai ja loomulikult ei saa ühes ruumis kajastada ülikooli olemuse kõiki tahke,» tõdeb Raisma uut näitust tutvustades. «Seetõttu keskendumegi ülikoolielu kujundanud inimestele ja nende lugudele ning proovime selle kaudu ka külastajaid inspireerida – panna neid mõtlema, kuidas on ülikool just nende elu mõjutanud.»

Paljudele on ajalootunnist meelde jäänud ülikooli asutamisaasta 1632, taasasutamise aasta 1802 ja eestikeelseks muutmise aasta 1919, kuid näitus muudab need faktiteadmised eluliseks. Külastaja saab oma silmaga näha ülikooli sündi kajastavate dokumentide koopiaid ja loomulikult ilutseb väljapaneku alguses ülikooli asutaja Gustav II Adolfi portree.

Raisma sõnul püüti näitus koostada selliselt, et igaühele oleks midagi põnevat. «Kellele meeldib lugeda, sellele on tekstid. Kes tahab tunnetada, sellele on ruumid ja emotsionaalne keskkond. Kes tahab teha, sellele on interaktiivsed lahendused – saab keerata ja katsuda,» kirjeldab ta.

Raamatukogu on ülikooli süda

Näitus kulgeb Rootsi ajast peaaegu tänapäevani välja. Et toomkirikus, kus Tartu Ülikooli muuseum asub, oli 200 aasta jooksul ka ülikooli raamatukogu, on näitusega püütud tekitada biblioteegi atmosfääri. Külastaja teeb justkui rännaku eri ajastute raamatukogudes, kuhu on talletunud eri aegade mälestused, saavutused ja ajastutunnetus.

«See ruum on unikaalne – 19. sajandi alguse väga hästi säilinud raamatukoguruum, mille on projekteerinud arhitekt Johann Wilhelm Krause. Näiteks siinsed riiulid on pärit 19. sajandi keskpaigast, aga leidub ka tõenäoliselt veel vanemaid,» selgitab Raisma ja avaldab lootust, et näitus aitab taastada kunagist raamatukogulikku õhustikku.

Raisma arvates on raamatukogu olnud tervete sajandite kestel ülikooli süda, sest raamat on teadmiste sümbol – isegi tänapäeval, mil see on internetis veebilehtede kujul. Raamatukogu on justkui selle näituse kaaned.

Rännak läbi ajaloo

Pärast Gustav Adolfi suursugust portreed viib näitus kuninglikkusest hoopis viletsamate tingimuste juurde, tutvuma tudengite eluga. Raamaturiiulis seisvate väärikate teoste vahele on sisse seatud ühe kunagise ühiselamu makett. Kuningas oli eraldanud kindla summa raha, et üliõpilased saaksid elada neile mõeldud sotsiaalmajades. 

Raisma sõnul aga selline elukorraldus kuigi kaua ei kestnud, sest noored, kes pidid paljukesi elama ühes suures konvendis, ei olnud sealse toidu ega elutingimustega rahul. Ühiselamud pandi kinni ja üliõpilased kolisid üürikorteritesse. Tänapäeva tudengil on seda raske ette kujutada, aga korterites pakuti ka teenindust: üliõpilase kostile võtnud perenaine koristas, parandas riideid ja vajaduse korral laenas talle raha.

19. sajandit ilmestab näitusel raamatukogu kunagise direktori Karl Morgensterni kabinet, kus võib kohata tema «vaimu»ja ka muid üllatusi, mida Raisma targu ei avalda. «Püüame siduda ajalugu ja tänapäeva ning rõhutada ruumi salapära ja erilisust,» ütleb ta. Raisma rõhutab näituse koostajate eesmärki, et külastajate jaoks avaneks emotsioonide kaudu selle ainulaadse näitusesaali erilisus kogu Eesti ja ka Põhjamaade kontekstis.

Naised ülikoolis

20. sajand on ülikooli ajaloos märgilise tähtsusega mitme uue alguse poolest. Aastal 1919 avati ülikool eestikeelsena ja tänu sellele saame just neil päevil tähistada rahvusülikooli 100. aastapäeva.

Vähem tähtis ei ole ka üks teine pööre, mis toimus eelmise sajandi alguses, veel enne ülikooli eestikeelseks muutmist: 1915. aastal immatrikuleeriti Tartu Ülikooli esimesed naised.

20. sajandi algust kujutavasse ruumisopikesse on ehitatud kirikukantslit meenutav trepp. Selle platvormilt saab heita ümbritsevale pilgu teise nurga alt. «Senimaani saame rääkida ülikoolis ainult meestest,» märgib Raisma. Kantsli kohal raamaturiiulil istub tütarlaps, kes markeerib üht neist naistest, kes andis kõrgharidusele uue vaate ja tõestas, et naisterahva mõistus küündib koduperenaise ülesannete täitmisest kõrgemale.

«Paraku ei saa näitusel rääkida sellest, mis naistest pärast ülikooli lõpetamist edasi sai,» tõdeb Raisma. «Peamine probleem oli see, et naised ei saanud pärast tööd, nad ei leidnud oma haridusele rakendust ja pidid ikka jääma koduperenaisteks.»

Otium reficit vires

Pärast rännakut 17. sajandist 20. sajandi alguseni on külastajal võimalus veidi hinge tõmmata ja nähtu üle mõtiskleda. Saali kõrgete akende ees õõtsub suur diivanit meenutav kiik, kus saab soovi korral puhata.

«Lõõgastumine on muuseumis väga tähtis,» räägib Raisma. Seepärast peab seal tingimata olema ka puhkenurk, kus saab vaadata aknast välja ja mõelda omi mõtteid. Eks üliõpilanegi vajab puhkust ja nii on vana tõde «Otium reficit vires» ehk «Puhkus taastab jõu» kirjas ka Inglisillal, mille makett on samuti näitusesaali ehitatud.

«Siin kiigel istudes võib ette kujutada, kuidas keiser Nikolai I, kes 1830. aastal käis Tartus ja külastas ka seda raamatukogu, vaatas siinsest aknast välja. Kogu linn oli siit näha!» jutustab Raisma. Tol ajal ei kõrgunud Toomemäel veel puud nii nagu praegu.

Pilk maailmale mitme nurga alt

Et saada aimu, mida inimesed ülikooli näituse juures oluliseks peavad, korraldas muuseum enne materjali kokkupanemist küsitluse. Vastajad märkisid tähtsate asjade seas tudengipõlve, Tartu linna ja korporatsioone, aga ka seda, et esindatud oleks kõik neli Tartu Ülikooli valdkonda: humanitaarteaduste ja kunstide, sotsiaalteaduste, meditsiiniteaduste ning loodus- ja täppisteaduste valdkond.

«Ülikooli mitmekesisuse sümbolina tuuakse siia üks suur muna, mis ilmestab seda, et üht asja võib vaadata mitmest küljest. Need neli valdkonda vaatavadki maailma igaüks isemoodi,» selgitab Raisma.

Selles näituse osas räägivad kümme teadlast oma projektidest. Iga valdkonna juures on esile toodud üks suure mõjuga teadussaavutus. Näiteks meditsiiniteaduste valdkonna juures püüab pilku seinal rippuv suur ketas, mille saab keerlema tõmmata, misjärel eksponaadil hakkab «veri» voolama.

«See viitab baltisaksa arstiteadlase Alexander Schmidti loodud verehüübimisteooriale, mis on kindlasti üks tähtsamaid meditsiinivaldkonna 19. sajandi teise poole teadussaavutusi. Tänu sellele on tänapäeval võimalik teha vereülekandeid,» selgitab Raisma.

Tudengipõli

Pärast akadeemilist osa jõuab näitus lõpusirgele, kus on kujutatud tudengite vaba aega. Üliõpilased on teadupärast ajast aega lokaalides igavust peletanud ja seltskondlikku elu nautinud. Seepärast on näituse viimases nurgas tükike nii Werneri kui ka Ülikooli kohvikust. Uuema aja, 1990. aastate nostalgiat toob näitusesaali legendaarse pubi Zavood lett. «Zavood on kindlasti 90-ndaid hästi sümboliseeriv paik, ja see on ju senimaani alles,» märgib Raisma.

Enne näitusesaalist väljumist saab heita pilgu suurele elektroonilisele andmebaasile – album academicum’ile, kus on Tartu Ülikooli kõigi lõpetanute nimed. Neid inimesi on 180 000! Varem on sedalaadi andmekogu koostatud väiksemate perioodide kaupa, kuid nüüd pandi esimest korda kõik nimed ühte kohta kokku. «On ju tore, kui üliõpilane saab vaadata, kas näiteks ka tema vanaema on ülikoolis õppinud,» ütleb Raisma.

Olgugi et viimase kümnendi tudengipõli näitusele ei mahtunud, ei näe kuraator Mariann Raisma selles pisematki probleemi, sest piltlikult võib öelda, et näitus jätkub linnaruumis. «Peab minema Tartu peale uitama,» arvab ta.

Vaata ka UT TV salvestust näituse avamisest: