2019. aasta augustikuu viis mind esmakordselt Iirimaale Dublinisse, kus osalesin Erasmus+ programmi toel kahenädalasel inglise keele õpetajate kursusel. 

Dublin oli minu jaoks just paraja suurusega linn – rahvast umbes sama palju kui Eesti Vabariigis kokku. Pikad loogiliselt jooksvad sirged tänavad tegid linnas liiklemise kergeks ja imelised maastikud jäid vaid lühikese rongisõidu kaugusele.

Toidukohtadest domineerisid muidugi Iiri pubid, kus ükskõik, mida tellisin, saabus lauale ikka priske ports kala ja krõbekartuleid. Iga päev, kui olin ridamajas asuva keeltekooli kõige kõrgemale korrusele roninud ja kergelt hingeldades oma klassis toolile vajunud, eksis pilk aknast välja Wicklow’ mägedele ja mõtlesin: «Vau, ma võiksin siin täitsa elada!»

Wicklow’ mägede matkale asutasingi end kohe saabumisjärgsel hommikul. Minu kodumajutus asus kenas jõukas kandis südalinna lähistel. Majaperenaine oli ekstsentriline üksik naisterahvas, kes minu saabumise päeval oli kusagil ära, ja võtmed sain ma automaatkastist.

Majast kostvate piuksude ja signaalide järgi sain aru, et ilmselt annab perenaise nutitelefon talle üsna täpselt märku, milliseid uksi ma parajasti avan ja sulgen. Selline jälgimisaluseks olemise tunne oli natuke kõhe, aga maja ise oli hubane ja mõnus ning naabruskond väga kena. Sealt jalutasingi läbi hommikuse Dublini turismipunkti poole, et mägedesse teele asuda.

Jalutuskäik linnas ja mägedes

Pühapäevahommikune linn oli vaikne, toibumas laupäevaõhtusest melust. Laiu tänavaid, mis olid sillutatud mägedest pärit halli graniidiga, ääristasid võimsad graniithooned.

Sihtmärgina kõrgus eemal võõrkehana moodne aastatuhandevahetuse sümbol, falliline monument The Spire, mida kohalikud mõistagi jälestasid ning mis pidavat kõlbama vaid kokkusaamiseks oma Tinderi-kohtingukaaslasega. Viimased ragbifännid kakerdasid meeskonnavärvidesse riietatuna ma-ei-teagi-kust koju.

Tänavad olid täis kiirtoidupakendite sodi, söögikohtade ees vedelesid ära viimata prügikotid ning mida südalinna poole, seda kangemaks läks uriinihais. Ukseorvades olid end sisse seadnud magamiskottides nohisevad kodutud. Päris hea oli sealt loodusesse ära saada.

Ekskursiooni algus oli ootamatult pöörasevõitu. Selgus, et bussijuht oli ühtlasi meie giid, nii et kitsastel kurvilistel mägiteedel suurt bussi juhtides andis ta ise samal ajal ülevaadet Iirimaa ajaloost ja kultuurist ning viskas nalja.

Mu peas hakkas ketrama mitmelt poolt loetud tõdemus, et meesterahvad pigem ei suuda kahe asjaga korraga tegeleda. Bussile vuhisesid vastu mägijalgratturid, vihma piitsutas vastu tuuleklaasi … See asi saigi lõppeda vaid ühel viisil. Jah, läks ümber!

Õnneks mitte meie, küll aga bussist mööda pressida üritav väike kaubik. Tõmbasime ta teele tagasi ning jätkasime oma sõitu. Jõudsime sihtkohta ja see oli imeline!

Need mäed (või õigupoolest kõrguse poolest künkad) võtsid su emaliku soojusega oma kaissu, pakkusid silmailu ja tuulevarju, lohutasid … Õhus oli tunda endiste aegade, lüürat mängivate metshaldjate, palvetavate usumeeste ja võimsate viikingite hõngu.

Meeled rahunesid. Keha ja hing maandasid end sügavale lohutavasse maastikku. Radadel jalutavad vanemad vestlesid nii tasaselt ja armsasti oma lastega, koerad kõndisid vaguralt peremeeste kõrval … Ainult aega jäi väheks – paistis veel põnevaid rajaotsi, kuid tuli tagasi pöörduda.

Tagasiteel nägin, et kaks minu bussikaaslast alles jalutavad Glendaloughi järvede äärde, ja arvutasin, et küllap peame bussis veidi aega nende järele ootama. Selgus aga, et mingite seaduste tõttu ei tohi bussijuht viivitada, ning kaks kaaslast jäidki meist mägedesse maha. Küllap on nad tänaseks päevaks tagasi koju jõudnud. Igal juhul otsustasin, et pöördun igal võimalusel taas looduse rüppe.

Hajameelne õpetaja David

Hommikuti enne metoodikatundi käisin oma inglise keelt peenhäälestamas kõige kaugemate edasijõudnute inglise keele tunnis. Introvertse eestlasena võõrasse gruppi integreeruda oli hirmus.

Esimene koolipäev tegi mulle peaaegu füüsiliselt haiget. Inglise keele tunnis tuli end kohe tutvustada ning hakata võõraste inimestega vestlust arendama. Kolmveerand tundi pärast alustamist olin valmis lõunauinakut tegema.

Materjal oleks võinud isegi keerulisem olla – sain kõik esimesena valmis ja pidin päris palju teiste järele ootama. See aga õpetas mulle, mis tunne võib olla edasijõudnud õpilasel koolitunnis. Et ma ei pidanud väga pingutama, sain kaks nädalat jälgida, kuidas õpetab inglise keelt emakeelne kõneleja, ning tegin tema õpetamismeetodite kohta palju tähelepanekuid ja märkmeid.

Samuti jäi aega, et analüüsida ennast kui õppurit – sellises rollis oli üle pika aja väga kasulik ja silmiavav olla. Jõudsin kogeda igavust, ebamugavust ja isegi hirmu, kui õpetajale tuli üle anda enda kirjutatud essee-arvamuslugu, et siis vaadata, kuidas ta seda su oma silme all parandab. Ja kui selgus, et väga hea essee oli, sain kogeda ka lapselikku heameelt positiivse tagasiside üle.

Õpetaja David oli õppinud inglise keelt ja kirjandust kohalikus Trinity College’is. Ta oli minust seitse aastat noorem, ruugete juustega ja juba pealaelt kiilas nagu inglise kuningapoeg.

Ta paistis veidi hajameelne. Ühel päeval oli tal seljas küllaltki lõhki kärisenud T-särk ja tundus, et ka tunni sisu mõtleb ta välja rattaga kooli vändates, et siis kähku meile midagi õpikust paljundada ja hambusse visata. Tunni improviseeritud osad olid aga väga huvitavad ja viljakad.

Ühel hommikul anti meile ülesanne arutleda kaaslastega eelmisel päeval loetud uudisloo teemal. Kui hakkasime arutelust kokkuvõtet tegema, läks meeleolu klassis üha mornimaks. Colombia naine muretses, sest Amazonas põleb. Venelanna muretses, sest Siber põleb. David muretses, sest Brexiti plaanides ei ole arvestatud Põhja-Iirimaa küsimusega.

Vaatasime kõik üksteisele otsa ja kollektiivne otsus oli sel hommikul: «We’re all f***d.» Õues aga paistis päike, kriiskasid kajakad ning Wicklow’ mäed sinetasid kutsuvalt silmapiiril.

Davidil oli väga hea ja kergelt küüniline huumorimeel ning mulle jäi mulje, et kusagil tema sees on mingi suurem unistus kui keeltekoolis igal nädalal uusi välismaalasi õpetada. Kirjuta see oma raamat siis kunagi valmis – eks, õpetaja David?

Kursusekaaslased üle ilma

Minu rühmas oli inimesi igas vanuses ja eri riikidest: Colombiast, Venemaalt, Saksamaalt ja Hispaaniast, lisaks hulk õpetajaid ühest Itaalia koolist.

Itaalia keskealised daamid olid volüümikad, tugevasti lõhnastatud ning nende rannete ümber kõlisesid ja läiklesid rohked hõbedased ja kuldsed käevõrud. Kujutage ette, kui itaallannad hakkavad elavalt žestikuleerides tunnis omavahel midagi seletama – õhku paiskuvad lõhnapilved, ehted kilisevad …

Nende direktriss avastas ühe paaristöö käigus minu. Elan enda arvates üsna igavat väikelinna elu: õpetan Pärnu väikekoolis ja vahel harva saan kusagile reisile, räägin vähe, hobidega ei jõua tegeleda … Aga tema jaoks olin ma oma põhjamaisuses üks huvitav eksootiline isend, keda oli kindlasti vaja põhjalikult tundma õppida.

Olin kartnud, et pärast esimesel nädalal Dublinis olnud kaasmaalaste lahkumist hakkan end väga üksi tundma. Tõtt-öelda pidin end hoopiski nii mõnelgi õhtul välja vabandama, et pääseda puhkama itaallastest, kes tahavad mind õhtusöögile tassida ning siis vaadata ja kuulata.

Direktriss oli mul kõikjal pinginaabriks, otsis mind, kui ma kusagile omapäi ära kadusin, ladus pausi ajal mu lauale šokolaadiga küpsiseid ja pähkleid ning uuris siis, kuidas ma ikkagi nii peenike olen. Tundub, et varsti enam ei olegi, mõtlesin endamisi. See hoolitsus oli tegelikult väga armas. Südamlikkust ei saa maailmas kunagi liiga palju olla. Ja see seltskond pani mind mõtlikult peeglisse vaatama: kas võib olla, et ma olengi põhjamaine, tundeline, sügav, huvitav?

Sõbrad leidsin aga hoopis hispaanlaste seast. Esimestel päevadel oli mu pinginaabriks üks vägev noor hispaanlasest füüsikaüliõpilane, kes mõne päeva pärast sõitis Rootsi vahetusüliõpilaseks.

Siis tuli tema asemele pedagoogiks õppiv endine ajakirjanik Mariangeles, kes paistis silma ülima metoodilisuse poolest – ta oli keeletunnis kogu aeg 110% kohal, püüdis uusi väljendeid kohe kasutada, oli kaasinimestest sügavalt huvitatud ning liikles maailmas elukogenult ja enesekindlalt. Mul oli tema olemisest palju õppida.

Kui Mariangeles lahkus, sai mu pinginaabriks noor inglise keele õpetaja Anna, kellega sobisime samuti väga hästi. Üritasime säästa õpetaja Davidit meeleheitest sellega, et tegime igaks hommikuks ära tema antud kodused ülesanded. Annaga hakkasime pärast kursuse lõppugi koostööd tegema ja loodetavasti sõbrunevad aasta jooksul ka meie viiendad klassid.

Tänapäeva inimese kirik

Religioon on Iirimaa ajaloos suurt rolli mänginud ning graniithalle kirikuid oli kõikjal palju näha. Mul oli plaan mõnda neist kahe nädala jooksul sisse astuda, ent see hetk sattus olema ootamatu ning kogemus sügavam, kui oleksin oodanud.

Ühel soojal, ehk isegi palaval pärastlõunal sättisin end retkele mänguasjapoodi, et soetada lastele komandeeringukingitusi. Pikal tagasiteel silmasin üht suurt kaubamaja ja otsustasin ka seal pisut ringi vaadata.

Suures aatriumis sattusin mingisuguse kosmeetika otsemüügifirma kätte, kus väga peene mitut inimest hõlmava skeemi abil püüti mulle maha müüa 200-eurone kehakoorija 100-eurose soodushinnaga. Kui libe ja näljase pilguga müügimees mu käe pihku võttis, sain aru, et tuleb minekut teha, enne kui mu raha tema taskus on. Kui end vabandasin, kotid haarasin ja minekule asusin, jäi ta mind vihase ja pettunud ilmega põrnitsema.

Mul hakkas päris paha ja taganesin riidepoodi. Seal käis metsik sahmerdamine. Inimesed tuhlasid stangede juures, hilpe lihtsalt loobiti maha kuhjadesse ning talluti siis selle polüestri otsas. Mul hakkas veel halvem, sest kusagil südames oli ka teadmine, kuidas need mitmekümneeurosed trenditooted on valmistatud ja kuhu need siit peagi edasi liiguvad, kui jälle uued mudelid kohale tuuakse.

Möödusin veel kohvikust, kus kohvi müüdi ainult ühekorratopsidest nagu kõikjal Dublinis, ja rahvarohkele tänavale tagasi jõudes oli mu närvisüsteem saavutanud juba kena lühise.

Asusin oma kokku jooksnud aju kodu poole toimetama. Poole kilomeetri pärast silmasin vasakut kätt üht suurt avatud ust – fuajees ilutses uhke skulptuur ning uksest hoovas soojale tänavale mõnusat jahedust. Kuigi pelgan igasuguseid spontaanseid sissetunge, oli tõmme uksest sisse astuda tugevam kui mu häbelikkus.

Astusin ettevaatlikult turvamehest mööda ning jõudsin suurde heledasse kirikusse. Ja kahel pool kirikuseintes ilutsesid kõige ilusamad värvilised vitraažaknad, millest igaüks jutustas oma loo. Seal ma siis olin nagu keskaegne talupoeg, kes pühapäeval kirikusse saabununa seisab, suu ammuli, ja selle ilu üle imestab. Suures kirikus oli peale minu veel üks sente lugev vanahärra.

Istusin seal tükk aega ja mõtlesin – vaata siis nüüd seda maailma. Amazonas põleb, Siber põleb ja kirikuks on meile kaubamaja. Tõesti, kuigi see reis oli väga põnev ja viljakas, oli õhus kogu aeg tunda mingisugust raskust – nagu maailmal valutaksid kopsud või hoopis süda …

Ühel pärastlõunal leidsin pargist Oscar Wilde’i monumendi. Oscarist endast ma suuremat ei hoolinud, aga mind paelus hoopis võrratu Constance. Lapseootel noore naise voolujooneline keha ja pikk kael, kivistel õlgadel vihmapisarad.

Kaluriküla ja kanarbikuväljad

Viimase pühapäevase puhkepäeva otsustasin sisustada rannikuäärses Howthi kalurikülas, kus pidavat olema Iirimaa parim jäätis. Läksin muulil jalutamise ja jäätise pärast, aga sain hoopis midagi muud.

Howth on tõepoolest võrratu kaluriküla – mere ääres kaluripaadid, küla kohal tiirutamas ja kriiskamas kajakad ning õhus mõnus mereandide ja krõbekartuli hõng. Muulil jalutades nägingi jäätist limpsivaid inimesi, aga et pilved tõmbusid eemale ja päike tuli välja, otsustasin siirduda hoopis mereäärsele kaljusele matkarajale.

Üles kaljurannikule tõustes ei saanud taas muud, kui imestusest õhata. Õhk oli nii värske ja väljadel õitsevast kanarbikust kerge magusa aroomiga küllastunud. Raja ääres olid valminud põldmarjad, paremat kätt avanes pilgule lõputu veteväli. Nõnda veetsin seal üksi jalga jala ette seades õige mitu tundi.

Tagasi külla laskudes leidsin hubase pubi ja tellisin midagi, mis justkui ei olnud määratletud kala ja krõbekartulitena, ent seda ma ometigi taas kord sain. Pisikesest õunasiidrist hakkas ihu kergelt surisema.

Kui juhtumisi algas raadiost üks minu kõigi aegade lemmiklaule, sattusin kergesse meeltesegadusse – kas ma viibin veel üldse sellel planeedil või olen enesele märkamatult kaljult alla kukkunud ja viibin nüüd teises ilmas, kus kõik on lihtsalt täiuslik?

Lõpuks jõudsin siiski järeldusele, et ma olen täitsa elus ja naudin lihtsalt üht erakordselt kaunist päeva. Seekord viimast päeva Iirimaal.

Sellel kahenädalasel õppereisil õppisin õpetajana nii mõndagi uut. Osa sellest tuli kursuselt, palju aga elust enesest. Eks õpetaja jaoks olegi kõige tähtsam käia ringi avatud meeltega, et koguda palju toredaid lugusid, olustiku- ja karakterikirjeldusi, mida õigel hetkel oma õpilastele edasi anda.

Minu enda jaoks oli kõige tähtsam, et õppisin veel sügavamalt armastama seda maailma, meie kõigi elukohta, ja iseennast selles maailmas.