Ave Matsin seob iidset ja uudset
„Räägime palju looduslikust elurikkusest, aga samamoodi on oluline kultuurilise elurikkuse säilimine ja pärandi hoidmine!“ ütleb Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili lektor ja pärandtehnoloogia õppekava juht Ave Matsin.
Ave Matsin on jäänud kodukandile truuks. Tema lapsepõlv möödus Põhja-Viljandimaal Sürgaveres. Isakodus peeti lehmi ja kasvatati kõike eluks vajalikku ise.
Põhikooli lõpetamise järel läks Matsin Tartu Kunstikooli kunstilist kujundamist õppima ja temast pidi saama kolhoosi Kindel Tee kunstnik. Ent ajaks, mil kunstikool läbi sai, olid ka okupatsiooniaeg ja kolhoosikord otsas.
- Sündinud 25. oktoobril 1973.
- Õppinud aastail 1988–1993 Tartu Kunstikoolis kunstnik-dekoraatoriks ning aastail 1999–2000 Eesti Kunstiakadeemias kunsti ja kunstiajaloo õpetajaks.
- Lõpetanud 2002. aastal Eesti Kunstiakadeemia tekstiilieriala magistrikraadiga. Kirjutab Siksali kalme arheoloogiliste leidude põhjal doktoritööd Lõuna-Eesti varakeskaegse naisterõivastuse rekonstrueerimisest.
- Loonud aastail 2003–2017 Viljandi pärimusmuusikafestivali lavakujundusi.
- On vaimse kultuuripärandi nõukogu, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu juhatuse ning Kutsekoja kultuuri kutsenõukogu liige.
- Aktiivne pärimuskultuuri edendaja, mitme raamatu kaasautor, avaldanud erialaseid artikleid paljudes väljaannetes, juhendanud üle 20 väitekirja.
- Pälvinud üle kümne teaduspreemia ja tunnustuse, teiste seas 2011. aastal Tartu Ülikooli aumärgi, 2016. aastal Eesti Kultuurkapitali Rahvakultuuri Sihtkapitali aastapreemia ja 2022. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Saanud korduvalt ka kultuuriakadeemia aastapreemia.
Sestap leidis 20-aastane Matsin töö Sürgavere kooli kunsti- ja käsitööõpetajana. Sinna jäi ta paariks aastaks: kolmandal katsel sai ta sisse Eesti Kunstiakadeemiasse ja asus Tallinnas õppima tekstiili eriala.
„Olen sealtmaalt alates EKA-ga ikka natuke seotud olnud – tegin seal õpetajakoolituse magistrikraadi ja loodan, et varsti lõpetan ka doktorantuuri,“ räägib ta. Tema doktoritöö teema on Lõuna-Eesti varakeskaegse naisterõivastuse rekonstrueerimine Siksali kalme arheoloogiliste leidude põhjal.
Matsini sõnul on tal rahvakunsti vastu olnud huvi kogu elu. Tõuke pärimuse ja pärandiga tegelemiseks andsid nii kodune kasvatus ja ema huvid kui ka põhikooli kunstiõpetaja, filmirežissöörina tuntud Virve Reiman.
„Reiman sidus kunstitunni ülesanded kas kohalike rahvajuttude või mingi päranditeemaga, või siis kasutasime looduslikke materjale. Need asjad kuidagi kõnetasid mind ja jäid hästi meelde,“ ütleb Matsin.
Kui ülesanne oli näiteks kujundada karp, pakkus õpetaja õpilastele kasutamiseks välja rahvuslikud ornamendid. Matsini sõnul on õpetaja Reimani mõju teda ikka saatnud: nii Tartu Kunstikooli kui ka kunstiakadeemia koolitöödes on Matsin ikka ja jälle eri nurkade alt pärandist inspiratsiooni ammutanud.
Kunstikooli ajal õppis Matsin aasta aega Norras. „Seal sain esimesed impulsid tegeleda tekstiiliga ja õppisin kangastelgedega kuduma.“ Hästi jäi külge ka norra keel, millest on hilisemas elus kasu olnud – mõnda aega on Matsin nimelt ka norra keele õpetajana töötanud.
Võiks arvata, et rahvusliku tekstiili lektoril on kogunenud päris palju omatehtud rahvariideid, ent tegelikult on kapis ainult üks komplekt: see, mis valmis põhikooli lõpus 1988. aastal, rahvusliku ärkamise kõrgajal. Lihtsalt niivõrd palju on toimetamist, et käsitöö tegemiseks ei jää eriti aega, ütleb ta.
1980. aastate algus oli veel sügav nõukogude aeg, aga kümnendi teises pooles sai rahvustunnete näitamiseks kodus kokku õmmeldud sinimustvalge patsipael, meenutab Matsin.
Toona peeti rahvuslikkust loomuldasa pärandiga kokku käivaks. Tagantjärele arvab ta, et need ei tarvitse üldse nii tugevalt seotud olla. Sellest hoolimata on Eestis pärandkultuur tema arvates igati elus ja rikkalik.
Anu Raua loodud pärandtehnoloogia õppekaval täitub tänavu 30. tegevusaasta. Selle õppekava üliõpilased saavad rakenduskõrghariduse: nad õpivad tundma traditsioonilise käsitöö tehnikaid ja materjale ning kasutama neid praktiliselt ja loovalt. Selle kõrval on ülikoolile kohaselt tähtsal kohal pärandi uurimine ja mõtestamine.
„Algul oli vaid üks väike eriala – talukujundus ja rahvuslik käsitöö, mis oli tekstiilikeskne ja käsitles taluilma ning kujundust pigem romantilisest küljest,“ ütleb Matsin.
Pärandtehnoloogia on menukas
Nüüdseks on sellele lisandunud tekstiil, ehitus, metall ja uusima erialana ringtehnoloogia, mis õpetab paikamist, parandamist, taas- ja uuskasutust. Enamik Eesti pärandtehnoloogia materjalidest, tehnikatest, oskustest ja teadmistest on praegu õppekavas hõlmatud, puudu on veel vaid väikepuutöönduse osa.
Programmijuhina pöörab Matsin palju tähelepanu sellele, kuidas pärandi osa õppekavas rohkem väärtustada. Tema südameasi on, et õppekavast kujuneks Eesti pärandkultuuri valdkonna tähtis mõjutaja.
Mis sorti inimesed üldse pärandtehnoloogia õppekavast huvituvad? „Aeg on näidanud, et pärandi vastu hakkavad inimesed huvi tundma pigem keskeas ja väga noori tuleb seda õppima suhteliselt vähe,“ nendib Matsin.
„Seda on ka väga keeruline muuta, kuna selleks peaks tohutult panustama põhikoolide käsitöötundidesse. Muidugi püüame jõudumööda asja parandada, uus ringtehnoloogia eriala on meil välja töötatud just selleks, et rohkem noorte huvi äratada.“
Ringtehnoloogias tulevad mängu moodsad märksõnad nagu ringmajandus ja taaskasutus. See tähendab, et midagi uut valmistades kasutatakse vana materjal jääke jätmata ära, tundes ja teades selle väärtusi. Matsini sõnul on tark ja säästlik materjalikasutus üks pärandkultuuri peamisi sõnumeid.
Muu hulgas on ringtehnoloogia õppekava sõnum, et inimesel ei ole äraelamiseks vaja ilmtingimata midagi kusagilt mujalt tuua, kui ta tunneb oma kohalikke taastuvaid loodusmaterjale, oskab neid käsitseda ja teab, mida millestki teha saab. Selle mõtteviisiga sobib kokku ka lihtne asjade parandamine.
„Neid võimalusi tuleks just praegu rohkem esile tõsta, kui soovime keskkonnaprobleemide leevenemist,“ ütleb Matsin veendunult.
Kaugõpe teeb pärandtehnoloogia õppekava ligitõmbavaks ka neile, kes õpivad töö ja pere kõrvalt. Üliõpilaste seas on päästjaid ja politseinikke, õpetajaid ja raamatukogutöötajaid, kes soovivad selgeks saada näiteks rahvariiete valmistamise või palkmaja ehitamise.
„Õppima tullakse meile üle Eesti ja väga palju on selliseid inimesi, kes on läbi ja lõhki pärandkultuuri maailmavaatega. Näiteks tekstiiliõppijad tulevad oma kodulammaste villaga, teevad meie villalaboris valmis lõnga, seejärel koovad kanga ja õmblevad rõivad valmis, ja siis teevad veel tootearenduse sinna otsa,“ tunneb Matsin heameelt.
Küsimuse peale, millega Ave Matsin väljaspool tööaega tegeleb, hakkab ta naerma ja vastab, et tööga: tegeleb arendusprojektidega, teeb vabatahtlikku tööd Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu juures või otsib UNESCO loovlinnade seast Viljandile sobivaid partnereid. „Mul on väga keeruline tõmmata piiri töö ja muu elu vahele – selles mõttes olen õnnelik inimene,“ naerab Matsin.
Ja kuigi augustis on veel puhkus, lõpetab ta parasjagu kevadist tööjärge, kirjutab edasi kaua tehtud doktoritööd, valmistub tööreisiks Namiibiasse ja peab sügisel Viljandis toimuva pärandusfestivali asjus kirjavahetust kolleegide ja partneritega.
Rahvusvaheline festival ongi suuresti Matsini eest vedada. Seni parandusfestivali nime all toimunud üritus on Tartu kultuuripealinna-aastal nimetatud ümber pärandusfestivaliks. Eesmärk on tutvustada käsitööd ja rahvakultuuri ning edendada Viljandi kui Eesti kultuuripärandi Meka mainet.
Viimasel kahel festivalil on peaasjalikult tutvustatud kõikvõimalikke parandustöid, et juhtida tähelepanu ületarbimisele. „Õpetame inimestele oskusi, mis aitaks neil asjade ja materjalide eluiga pikendada,“ ütleb Matsin.
Käsitöö on eluline oskus
Kuidas kõnetab meie pärandkultuur praegusi noori, kes tähelepanumajanduse survel veedavad suure osa oma ajast, nina nutitelefonis? Kas üleilmne kultuur on paeluvam kui iidsed kohalikud „meemid“, meie oma rahvapärimus? Matsini sõnul sõltub palju kodust, kasvatusest ja ka lapsevanemate huvidest.
„Viimastel aastatel kurdavad lapsevanemad leheveergudel, et käsitöö on koolis justkui ülearune ja iganenud. Samas on käeliste oskuste areng ilmselgelt ülioluline ka aju arengu juures,“ rõhutab Matsin. „Paljudes elukutsetes ongi vaja teatud tüüpi käelise tegevuse oskust. Mõtleme kas või hambaarsti, kirurgi või elektrooniku tööle – see on puhas käsitöö,“ näitlikustab ta.
Mitmel kevadel on Viljandis toimunud noore meistri koolid, kus huvilistele õpetatakse traditsioonilist käsitööd, pärandkultuuri ja materjalide kestlikku kasutamist. Tänavu said noored meistrid lisaks töötubades osalemisele tutvuda näiteks viikingiaja metallitöö japärimustoitudega. Muu hulgas saadi tuttavaks ka Viljandi linnaga.
„Noored nokitsevad kolm päeva Vilma õppehoones töökodades, valmistavad praktilisi esemeid ning on ise väga õnnelikud ja tänulikud, kui saavad midagi päriselt oma kätega valmis tehtud,“ on Matsin rahul. Ta loodab, et kultuuriakadeemia ringtehnoloogia eriala lisab isetegemisrõõmule juurde ka maailma hoidmise väärtuse.
Milline on praegune Eesti pärandkultuur? „Meil on teatud piirkonnad, kus pärandi pool hästi välja paistab ja elab, näiteks Kihnus, Setos, Peipsiveeres ja Muhus, ka Vormsil ja Hiiumaal. Tegime paar aastat tagasi päranditurismi uuringut, millest selgus, et Kesk-Eestis on selle osakaal väiksem – võib-olla ka seetõttu, et seal pole riiklikke toetusmeetmeid,“ vastab Matsin.
Kuid pärandil on palju tasandeid ja see on seotud ka meie identiteediga. „Pärand on kontsentraat, mille kihid on tekkinud aegade jooksul, just meie looduskeskkonnas ja siinsete inimeste kaudu.“
Pärandkultuuri tähtsusest kõneldes ta süttib. „See on ülioluline! Räägime palju looduslikust elurikkusest, aga samamoodi on oluline kultuurilise elurikkuse säilimine ja pärandi hoidmine!“
Rahupaik põldude vahel
Oma Viljandimaal asuvas talus jagub Matsinil toimetamist aasta läbi.
1930. aastatel rajatud asunikutalu ümber laiuvad põllud ja augustis mürisevad seal viljakombainid. Elamises on suur mõisaaegne magasiait, pea sada aastat vana elamu, triiphoone ja põllulapp, kus kasvavad köögiviljad. Vesi tuleb kaevust ja küttepuud metsast. Matsin on seal elanud 17 aastat. Kuna tütar on nüüdseks Tartus, siis pakuvad maal seltsi kolm kassi.
„Maal elamine annab mulle hästi palju: mingi mõõtkava on paigas. Linnas elades ei taju inimene enda õiget mõõtu ja väikeses korteris võib tekkida tunne, et oled kõikvõimas. Maal aga saab elada ilma väliste segajateta ning ka loodusetaju on hoopis teine,“ ütleb ta.
Ka pimedus on maal teistsugune. Matsin tunneb rõõmu aastaaegade vaheldumisest ja looduse lõhnadest: „Praegu on siin juba sügisese viljapõllu lõhnad, aga kevadel on näiteks lume sulamisel oma lõhn!“ Kõik see teeb teda õnnelikuks.
Suur pärandkultuuri pidu oktoobris
Tänavu oktoobri alguses toimub Ave Matsini kureeritaval pärandusfestivalil 40 ettekandega teaduskonverents. Osalejaid on nii Aasiast, Ameerikast kui ka Euroopast ning nad käsitlevad eri nurkade alt pärandiga seotud teemasid.
„Minu meelest aitab see, et sa tegeled kohalike ressurssidega ja kutsud kaasa lööma kohalikke inimesi, lahendada paljusid keskkonna- ja sotsiaalseid muresid,“ ütleb Matsin.
Üks konverentsi peaesinejatest, Ühendkuningriigis asuva Swansea Ülikooli kaasprofessor ja BBC dokumentalist Alex Langlands tulebki kõnelema sellest, kuidas kogukonnad saavad näiteks käsitöö kaudu osaleda oma kodukoha arendamises, mis omakorda aitab hoida pärandit ja liita kogukondi veelgi.
Konverentsile järgneb meistrikodade päev. Festival tipneb 4. ja 5. oktoobril toimuva päranduspeoga, mis toob rahvast kokku mitmelt mandrilt.
„Oleme kutsunud siia UNESCO loovlinnad üle terve maailma ja ausalt öeldes ma ei tea, kuidas see kõik läheb – see on ka meie jaoks suur avantüür,“ särab Matsin ootuses.
UNESCO loovlinnade võrgustikku kuulub enam kui 350 linna üle maailma. Eestist on esindatud Tartu kirjanduslinnade kategoorias, Viljandi käsitöö- ja rahvakunstilinnade omas ja Tallinn muusikalinnade seas.
Sven Paulus
ajakirjanik
Lisa kommentaar