Tänavu on TÜ muuseumi aastanäituse kesksel kohal rahvusülikool ja selle tähtsus Eesti riigi arenguloos. Vaadeldakse 1920. aastatest saati toimunud sündmusi, mis on mõjutanud Eesti riiki ja ülikooli.

Näituse kuraator ja projektijuht Mairo Rääsk meenutas, et tänavuse aastanäituse idee kerkis juba 2014. aastal, mil toimus projekti «EV 100» ideevõistlus muuseumidele. «Siis tuligi mõte teha näitus, mis lähtuks sellest, et Eesti Vabariigil ja eesti­maalastel on läinud nii hästi. Samamoodi on hästi läinud rahvusülikoolil, millel on Eesti riigi ja ühiskonna kujunemisel olnud väga suur osa – ehk isegi suurem, kui esimese hooga taipame,» sõnas ta.

Väljapanek algab aastaga 1919, mil avati rahvusülikool. Igast kümnendist on esile tõstetud oluline, ent ühtlasi küsimusi tekitav teema. Seega saab rahvusülikooli kujunemist vaadelda näitusel kronoloogilise jadana. Rääsk selgitas, et valitud teemad ei pruugi olla kõige meeldivamad, pigem ollakse kriitilised ja lähtutakse sellest, kas saaksime võtta varasemast kogemusest midagi kaasa ka praegusesse aega.

Mis oleks, kui ...?

Näitusel on avatud kümme ruumi. Igas on mõni keskne küsimus, mis algab alati sõnadega «Mis oleks, kui ...». ­ 1920. aastate ruumis keskendutakse näiteks naistele.

Projektijuht ütles, et kuigi Eesti Vabariigi esimene põhiseadus oli igati demokraatlik ja eeskujulik, hakkas näituse meeskonda huvitama, kuidas läks nii, et hoolimata põhiseadusesse kirjutatud sättest naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta ei saavutanud see ühiskonnas laiemat kõla­pinda. Eestis jäi kestma tava 19. sajandist, mil naine oli mehe eestkoste all.

Kuigi ülikoolis oli haridus tagatud võrdselt nii meestele kui ka naistele, ei leidnud naised siiski pärast kõrgkooli lõpetamist ühiskonnas sageli oma kohta. Ka tänapäeval ei ole palgalõhe küsimus kusagile kadunud. Seega on sama teema veidike teistmoodi aktuaalne ka praegu.

Näituse 1920. aastate ruumi esimeses pooles vaadeldakse ka kaht naist. Üks neist on Alma Tomingas. Ta lõpetas Tartu Ülikooli aastal 1928, oli seejärel õppejõud ja aastast 1940 farmakognoosiakateedri juhataja. Ta oli farmaatsia­doktor ning esimene eestlasest naisprofessor, kelleks sai nädala­päevad enne Eesti okupeerimist. Tomingas oli aastail 1952–1955 ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dekaan. Ta uuris ravimtaimi, neist valmistatud drooge ja nende keemilist koostist, arendades farmako­gnoosia keemilist suunda.

Tominga kõrval on näitusel pööratud tähelepanu ka Hilda Tabale, kes oli eesti üks silmapaistvamaid haridus­teadlasi. Aastatel 1921–1922 õppis ta Tartu Ülikoolis kaubandusosakonnas ja aastatel 1922–1926  filosoofiateaduskonna pedagoogikaosakonnas. Aastast 1926 jätkas ta Ameerikas Bryn Mawri Kolledžis. Seejärel oli ta Columbia Ülikoolis doktorantuuris ja kandideeris TÜ pedagoogika õppetooli professori ametikohale. Ta ei osutunud valituks ja sõitis aasta pärast tagasi Ameerikasse.

Põhjuseid, miks Taba jäi kohast ilma, on nimetatud mitu: ta oli Eestis vähe tuntud, tema doktori­kraad oli ametlikult veel kinnitamata ja tollal eelistati vastutusrikastel ametikohtadel mehi. Detsembris 2012 avati Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis Hilda Taba auditoorium.

Näituseruumi teise osas räägitakse lugusid veel paljudest naistest, kellel saatus ja olud ei võimaldanud end võimete­kohaselt rakendada.

Osalus ja vaatlus

Näituseruumides on kümnendite rõhuasetus väljendatud erisugustel viisidel: mõnes on rohkem osalust, teises vaatlust. 1930. aastate ruumis on loodud paralleelmaailm: ühelt poolt näeme riiki nii, nagu seda sooviti näidata Pätsi ajal, teisalt aga saame uudistada trotslikku Tartu siseilma.

Näiteks otsustati 1937. aastal jätta ära rahvusülikooli 1. detsembri aktus, sest kardeti tudengite rahutusi. «Sel ajal tekkis Tallinna ja Tartu vahel võimu ning vaimu terav vastuolu,» sõnas Rääsk.

1950. aastate alguses sattus aga kõige suurema löögi alla kehakultuuriteaduskond, kust vallandati protsentuaalselt kõige rohkem õppejõude.

Näitusel vaadeldakse nende inimeste saatust ja elulugu. Näiteks tuuakse esile Fred Kudu, kes oli kehakultuuri­teaduskonna ja Kääriku spordibaasi asutaja.

Ööl vastu 21. detsembrit 1965 oli ülikooli peahoones tulekahju, mille tagajärjel hävis 900 m² põrandapinnast (kogu peahoone põrandapinda oli 6255 m²). Eeluurimise käigus tuvastati, et põleng sai alguse elektririkkest hoone teisel korrusel asunud üldfüüsika kateedri akendeta ruumis. Peahoone taastati 1. septembriks 1966, aula aga 28. aprilliks 1967. Ka sellele on pühendatud näitusel aega ja seda saab kogeda virtuaalreaalsuses suisa ise: pannes prillid pähe, leiab külastaja end põlenud aulast.

Keeruline valik

Kuraatori sõnul oli näitusele lugusid valida küllaltki keeruline. Lähtuti sellest, et teemad pakuksid vastanduvaid seisukohti, mis paneksid mõtlema ja küsimusi esitama ning millel oleks ka tänapäeval tuntav mõju.

Rääsk tõi näite 1930. aastaid kirjeldavast näituseosast, kus räägitakse tsenseerimata, vabast mõttest. Nüüd on need küsimused pärast märtsis toimunud valimisi ajakirjanduse kaudu ühiskonnas jällegi tõstatatud.

Ülikooli aula põlengut saab seostada kurva juhtumiga Pariisist, kus põles hiljuti Jumalaema kirik – mõlemad on tähtsad sümbolid.

Näituse sihtrühm on kuraatori sõnul eeskätt Tartu Ülikooliga seotud inimesed, aga miks mitte ka noorem põlvkond, et rahvusülikooliga tutvuda. Samuti võiks see olla kasulik ja silmi avav kogemus välisüliõpilastele ja -õppejõududele, et saada rohkem teada, kuidas sündis väikese riigi ülikool ja mida tuli läbi elada.

Näitus on avatud 6. septembrini 2020. Näituse kuraatorid on Mairo Rääsk ja Mari-Liis Hämelainen. Kujundaja on Evelin Urm ja projektijuht Mairo Rääsk.

Veel üks näitus

Aprillis avati TÜ kunstimuuseumis rahvusülikooli 100. aastapäevale pühendatud näitus «Ülikooli peahoone kunstis». Esimesel ainult peahoonet käsitleval kunstinäitusel eksponeeritakse muu hulgas nii 19. sajandi baltisaksa graafikat kui ka 20. sajandi töid, mis peegeldavad keerulisi aegu.

Näitusel esitletakse ligikaudu 50 kunstiteost – maale, graafikat ja joonistusi 19. sajandi algusest tänapäevani –, andes nõnda omapärase, ühele hoonele keskendunud läbilõike baltisaksa ja Eesti kunstist.

Väljapaneku kõige uuem eksponaat on Rauno-Thomas Mossi uusversioon peahoonet kujutavast teosest, mis kuulub sarja «Minu ülikool».

Näituse intrigeerivaim osa on 20. sajandi keerulist poliitilist ajalugu peegeldavad teosed (autorid A. Pilar, A. Peerna, E. Kits).

Näituse «Ülikooli peahoone kunstis» kuraatorid on Kristiina Tiideberg ja Ingrid Sahk. Kujunduse autor on Peeter Laurits, kes on olnud TÜ vabade kunstide professor