Siin on lihtsalt kuum ja kuiv või kuum ja niiske. Selliste sõnadega tervitati mind Edela-Omaani Şalālah’ linna saabudes. Täpselt nii oligi.

Õnneks jõudsime Omaani ajal, mil oli kuum ja kuiv. Olin muidugi tänulik, et sain veeta jaanuari alguse, mis on Eestis tavaliselt üks masendavamaid aegu, hoopiski soojemas paigas, kus päeval näitas kraadiklaas 27–31 ja öösel 21–24 kraadi.

Soe ilm ei olnud aga muidugi reisi ainuke põhjus. Käisin Edela-Omaanis hoopis seoses doktorantuuriga. Uurin oma doktoritöös Lõuna-Araabia keelte ja kultuuride mõju varasemas islamiusus. Paljudes kohalikes nüüdiskeeltes ja -kultuurides on vanade keelte tunnused senimaani alles.

Nii osalesingi 11 päeva kestnud kursusel, mille jooksul tutvusime mehri keele grammatika ja sõnavaraga. Mehri keel on üks tänapäevane Lõuna-Araabia keel, mida räägitakse Ida-Jeemenis ja Lääne-Omaanis. Nimetus Lõuna-Araabia keel on aga üsna eksitav, sest mehri keel sarnaneb araabia keelega sama palju kui saami keel soome või eesti keelega.

Nii võib juhtuda, et kui araabia keele kõneleja tahab rääkida mehri keele (või muu Lõuna-Araabia tänapäevase keele) kõnelejaga, ei jõua ta tervitusest palju kaugemale. Et aga paljud kohalikud hõimud on endiselt tugevasti relvastatud, võiks niisugune arusaamatus üsna halvasti lõppeda.

Kaks õpetajat

Meie reisil õpetasid meid kaks väga erilist inimest. Peamine õpetaja oli inglasest keeleteadlane ja semi keelte uurija Janet Watson, kes oli varem teinud välitöid nii Jeemenis kui ka Omaanis ning tunneb hästi kohalikke keeli ja kombeid. Teine õpetaja oli kohalik mees Ali al-Mahri (sõna-sõnalt mehri hõimu liige), kellel puudus klassikaline haridus, kuid see-eest jagus lõputult entusiasmi ja energiat. Ta oli pöörane, kuid kogenud autojuht. Ali õppis juba üheksa-aastasena autot juhtima, sest isa oli lubanud poisile auto osta, kui see suitsetamise maha jätab.

Alil oli alati palju lugusid jutustada. Üks väljend, mille ta meile õpetas, oli mahriyyat a-rawram (mehri keel on nagu ookean). Mina aga mõtlesin korduvalt hoopis Ali a-rawram (Ali on nagu ookean).

Aeg nautimiseks

Reisil oli meil piisavalt aega ka sooja ilma nautimiseks. Keele­kursusel osalemine tähendas seda, et peaaegu iga päev käisime ekskursioonil, ja muu hulgas õnnestus käia ka rannas. Kas või mitu korda päevas.

Õpetaja Janet tahtis meile näidata, kuidas keel ja kohalik keskkond kokku kuuluvad. Niisiis, kui mägi ei tule meie juurde, tuleb meil endil minna mäe juurde. Sel korral oli meie mägi Jabal Samhān, Omaani kõrgeim tipp, mis kerkib ranniku­tasandikust 1800 meetri kõrgusele ja millelt avaneb võrratu vaade. Muuseas, Jabal Samhān on Araabia poolsaarel üks viimaseid kohti, kus elavad leopardid. Õnneks või kahjuks saime seda teada tagasiteel.

Kui olime mäetipust elusana tagasi jõudnud, oli Ali meile valmistanud kaamelilihast hautist. Selle maitse sarnanes hobuselihaga. Vanasti söödi sealkandis vaid kaameli- ja veiseliha ning rannikul ka kala, aga kanaliha ja munad on kohalike jaoks kahtlane kraam. Vanemad inimesed ei kavatsegi neid süüa, kuid noorem põlvkond on muutunud sallivamaks.

Pärast lõunasööki tekkis huvitav olukord, kui üks teisest hõimust mehri keele kõneleja tuli meie juurde. Tema ja Ali tervitasid teineteist vana kombe kohaselt põsele suudeldes ning kõik see paistis esmapilgul sõbralik. Kohe märkasime aga, et nende vahel oli tekkinud mingisugune pinge – sellest sai ka keelt oskamata aru.

Kui hiljem see teema jutuks tuli, selgus ka põhjus: võõras mees kuulus teise hõimu, kellega olid vanasti olnud suured tülid ja vaidlused.

Hõimudevahelised suhted võivad veel tänapäevalgi olla väga tähtsad. Ali jutustas ühest paarikümne aasta tagusest verisest pulmast, kus hõimude­vahelise arveteklaarimise käigus kaotas mõni peokülaline oma jala. Nii vägivaldset vere­vaenu praegusel ajal õnneks enam ette ei tule.

Riiki juhib sultan

Sellised juhtumid ütlevad aga siiski üht-teist Omaani praeguse poliitilise olukorra kohta. Ametlikult on Omaanis absoluutne monarhia, mis tähendab, et kõik poliitilised otsused teeb sultan.

Praegune sultan Qābūs arvas 1970. aastal, et ta oskaks riiki juhtida oma isast paremini, ning korraldas tolle vastu riigi­pöörde. See lõppes tegelikult päris hästi. Kolme aasta jooksul suutis ta inglaste ja iraanlaste abiga lõpetada Lõuna-Omaanis kodusõja ning järgmistel aastakümnetel ehitas Omaani taristu põhimõtteliselt nullist üles. Kiirele edule aitasid veidi kaasa ka naftaleiukohad.

Et Qābūs on endiselt populaarne isik, näitasid muu hulgas 2012. aasta protestid, mis levisid üle terve araabia maailma ja jõudsid ka Omaani.

Erinevalt teistest araabia maadest ütlesid omaanlastest protestijad, et nad ei soovi sultani lahkumist, vaid majanduslikke reforme ja töövõimalusi.

Nimelt on riigis väga palju mittekodanikke, kes teevad tööd, mida omaanlased ise teha ei taha. Need sisse­rändajad on valdavalt Bangladeshi, India või Pakistani kodanikud, kellel on Omaanis üsna vähe õigusi.

Mingis mõttes on praeguses majanduslikus olukorras taastunud päris­orjus, mille Qābūs 1970. aastal võimule tulles oli lõpetanud. Kuidas asjad tulevikus muutuda võivad, on praegu ebaselge. Sultan Qābūs on juba mitu aastat olnud raskelt haige ja arvatakse, et ta sureb õige pea. Et lapsi tal ei ole, puudub ka selge järeltulija.

Omaani poliitiline olukord puudutab muidugi ka mehri keele kõnelejaid. Väga autokraatliku poliitilise süsteemi tõttu on võim tugevalt koondunud pealinna Masqaţi. Vähemus­keelena ei ole mehri keelel (ega ka teistel Lõuna-Araabia keeltel) üldse mingit kindlat staatust: ei ole mehrikeelseid silte, rääkimata sellest, et oleks mehrikeelne haridus. Isegi ametlikku tähestikku ei ole. Sotsiaalmeedias kirjutatakse mehri keeles araabia tähtedega.

Üks probleem on see, et mehri keeles on araabia keelest rohkem häälikuid, mida ei saa tähtedena ilma lisamärkideta kirjutada. Aga kes viitsib neid telefoni või arvutisse alla laadida?

Praegu ei paista, et olukord lähiajal väga palju muutuks. Mõni teine Lõuna-Araabia keel on juba sisuliselt välja surnud, sest selle kõnelejad on maalt linna kolinud ega anna oma emakeelt enam järg­­mistele põlvedele edasi.

Nii võivad Ida-Omaanis omal ajal kõneldud lõuna-­araabia keeled ilmselt peagi paraku unustuse hõlma vajuda.

Mehri keele pärast ei pea õnneks veel kartma, sest paljud selle kõnelejad elavad ikka traditsioonilist elu, on oma emakeele üle uhked ning tahavad seda alles hoida ja lastele edasi anda.

Lühidalt võib olukorra kokku võtta tavakohase mehri­keelse tervitusega śśattar śī? ning selle vastusega śśattar śī lā'! (Midagi hullu? – Ei ole midagi hullu!).