Sügisel alustasid Tartu Ülikoolis esimesed üliõpilased magistriastmes õppimist muutuste juhtimise erialal. UT ajakirja toimetus tegi juttu nelja tudengiga, kellest igaühel on erisugune taust.

Majanduse erialal ülikooli lõpetanud Anneli Ohvril oli viimased kümme aastat ikka ja jälle mõelnud edasiõppimisvõimalustele, kuid paraku ei kõnetanud ükski õppekava teda piisavalt. «Kui nägin, et hakatakse õpetama muutuste juhtimist, siis mõistsin, et see on täpselt minu jaoks,» sõnas ta. Nüüd on tal hea meel, et ei jõudnud vahepeal mõnel teisel erialal magistriõppesse astuda.

Uku Torjus kavatses alguses minna magistriastmes psühholoogiat õppima, aga Eestis ei ole eriti võimalik tudeerida psühholoogiat töö kõrvalt. Kuna muutuste juhtimise õppekava sisaldab ka päris palju psühholoogia aineid ja muud, mis võib talle töös kasulik olla, langeski valik selle kasuks. Varem on Uku õppinud elektriinseneri eriala, psühholoogiat ja magistriastmes ka sotsiaaltööd.

Lingvistika erialal ülikooli lõpetanud Vladislav Lušin oli samuti aastaid mõlgutanud mõtet, mida edasi õppida. Lilian Ariva aga, kes lõpetas ülikooli infokorralduse erialal alles eelmisel kevadel, oli oma sõnul esialgu täiesti veendunud, et ei jaksa kohe uuesti töö kõrvalt kooli minna. Ometi õpib ta nüüd muutuste juhtimist.

Saab kaasa rääkida

Muutuste juhtimise üliõpilastele meeldib, et nad saavad olla esimene uue eriala lõpetav lend, sest see annab võimaluse õppekava kujundamisel ka ise kaasa rääkida. «Õppekava loojad ja juhid on olnud meie ettepanekute suhtes üsna avatud ning mõnes mõttes loomegi seda õppekava koos,» sõnas Anneli.

Uku tunnetab esimese lennu liikmena ka vastutust. Ta peab tõenäoliseks, et programmijuhid on pidanud omajagu tõestama uue õppekava vajalikkust, ja leiab, et seetõttu on esimestel õppijatel kohustus seda õigustada.

Tänapäeval räägitakse üha enam, et töötajal võiksid olla mitmekülgsed oskused. Anneli on kindel, et peale juristide, psühholoogide ja teiste harjumuspäraste ametimeeste on tarvis ka spetsialiste, kes suudaksid juhtida muutusi, sest elame väga keerulisel ajal. «Me peame muutusi ellu kutsuma, sest vastasel korral ei ole me jätkusuutlikud. Seetõttu vajame neid, kellel on lai pilt ja vastavad teadmised. Oluline on taibata ja luua seoseid,» põhjendas Anneli.

Muutused ellu

Muutuste juhtimist õppivad tudengid kutsuvad juba ka ise esile muutusi, mis on neile südamelähedased. Näiteks Anneli tegutseb üleilmse prügiprobleemi lahendamise nimel. Ta on maailmakoristuspäeva üks eestvedaja. «Mina näen, et Eesti võiks juba lähiaastatel üle minna ringmajandusele ja olla sellega ka teistele riikidele eeskujuks,» ütles ta. Ringmajandus põhineb ideel, et materjalid peaksid meie tarbimisühiskonnas ringlema, mitte lõpetama prügina. Eesmärk on vähendada vajadust uue, loodusest tuleva tooraine järele ning tagada, et olemasolevaid ressursse kasutatakse pidevalt uuesti.

Eestlased ise peavad end Anneli sõnul üsna keskkonnateadlikeks, aga statistiliste andmete järgi oleme tegelikult keskkonnakäitumise poolest maailma edetabelis pigem tagapool.

Et muuta oma käitumist keskkonnasäästlikumaks, võiksime kõigepealt märgata ja mõelda, kui palju me päeva jooksul prügi tekitame. «Tihti mõtlevad inimesed, et see on kõigest üks kilekott või kohvitops, aga kui korrutada see seitsme miljardi inimesega maailmas, siis tuleb kokku väga suur hulk,» rääkis ta.

Vladislav, kes huvitub väitlusest ja on olnud Eesti Väitlusseltsi venekeelse suuna juht, unistab, et Eesti koolides õpetataks rohkem kriitilist mõtlemist. See aitaks kooliõpilastel saada ümberringi toimuvast teadlikumaks ning õppida eristama argumenteeritud teavet demagoogiast ja valeuudistest. Selleks ei pea tema sõnul looma uut õppeainet, vaid see võiks olla lõimitud teistesse ainetesse.

Haridus on alustala

UT toimetusega vestelnud üliõpilased arvavad ühtemoodi, et ükskõik millist ühiskondlikku probleemi lahata, jõuame ikka välja hariduseni. Lilian muretsebki enda sõnul eelkõige sellepärast, et meie haridussüsteem ei ole piisavalt paindlik. See kehtib nii põhikooli, gümnaasiumi kui ka ülikooli kohta.

«Me räägime palju sellest, et on vaja muutusi, on vaja osata luua seoseid, aga näiteks ülikool on väga suur ja aeglane organisatsioon. Ülikool, mis õpetab, et uus ühiskond on käes ja seetõttu peame olema kiired, ise seda ei ole,» tõdes ta.

Anneli lisas, et saab haridussüsteemis olevate inimeste frustratsioonist hästi aru, sest ikka ja jälle jõutakse ühiskonnas tõdemuseni, et haridust on vaja muuta. Ta on seda meelt, et haridussüsteem ei pea tähendama üht standardset kooli ja ühesuguseid õppekavasid. Meil on vaja mitmesuguseid koole – üks näide on kas või Waldorfi koolid. Ühiskond vajab erisuguse haridustaustaga inimesi. «Ehk ei pea kõik olema justkui ühe vitsaga löödud,» mõtiskles Anneli.

Samamoodi usub ta, et koolides võiks õpitavat rohkem siduda päris eluga. Selle asemel, et muudkui lahendada laua taga tehteid, võiks matemaatikatunnis minna õue õppima ja teha arvutusi päris asjadega, näiteks arvutada välja pargipuu läbimõõdu. Uku on kindel, et see on seotud õpimotivatsiooniga, eriti poistel – nähes matemaatikaoskuste kasulikkust looduses, võib tekkida ka suurem ind õppida.

Muutuste juhtimise eriala suurimat kasutegurit on üliõpilaste hinnangul raske kõigi jaoks ühtemoodi sõnastada. Anneli jaoks on see teoreetiline raamistik, mida ta on saanud siduda oma senise tegevusega, ja võimalus rakendada juba esimese semestri jooksul omandatud teadmisi.

Et kõik kursusel õppijad on väga erineva taustaga, on Liliani sõnul huvitav kuulda teiste erialade ja kogemuste kohta. Kui õppekavas millegi üle nuriseda, siis tema hinnangul võiks olla rohkem arutelusid. Loengutes vahel küll antakse teema arutamiseks viis minutit, aga see ei ole piisav, sest nii lühikese ajaga ei jõua keegi süvitsi minna.

Vladislav soovitab muutuste juhtimise eriala neile maailma suhtes avatud inimestele, kes on põhieriala juba omandanud. «Kui ei ole arusaamist, milliste teemadega tahaksid tegelda, siis ei ole mõtet muutuste juhtimist õppima tulla,» arvas ta. See eriala sobib tema sõnul neile, kes tahavad olla eestvedajad.

Uku sõnul ei tule olla mitte lihtsalt avatud maailmavaatega, vaid ka konstruktiivselt kriitiline.

Anneli soovitab seda eriala neile, kes tahavad päriselt tuua maailma muutusi, olgu siis lokaalselt või globaalselt. Ta on Vladislaviga nõus, et muutuste juhtimist on mõtet õppida siis, kui on olemas kogemus ja kirg mingi teema vastu, sest see teeb õppimise praktiliselt kasulikuks ja aitab hoida fookust. Kohe pärast bakalaureusekraadi omandamist seda eriala õppima asuda ei pea ta mõttekaks. «Tee elus enne midagi ära ja tule siis,» ütles Anneli.