Oktoobri kolmas nädal on Eestis hõimunädal ja selle laupäev – seekord ­20. ok­toober – hõimupäev. See on ka lipupäev.

Hõimupäeva tähistamise tava ulatub sõjaeelsesse aega. Eestlaste ja teiste soomesugu rahvaste hõimuühtsuse tähtsustamine muutus rahvuslikult oluliseks veelgi varem, 19. sa­jan­dil, ärkamisajal. See haaras tärkavat rahvust suure hooga ning teadmine keelesugulaste (ennekõike soomlaste) olemasolust innustas eestlasi väga.

Sõjaeelses vabariigis oli hõimutööl ennekõike Soome ja Ungariga suur tähendus. Sellesse olid kaasatud ka riigimehed eesotsas Konstantin Pätsiga. Suhete arendamine polnud vaid humanitaaride «rahvusteadus», selles lõid kaasa juristid, majandusinimesed, arstid ja muude elualade esindajad.

Miks peaks see püha ja selline mõtteviis olema olulised tänapäeval, mil Eesti peamised liitlased ja iseseisvuse turvajad asuvad kaugel ookeani taga, suurem osa soome-ugri rahvaid elab aga Venemaal, kus neil ei ole silmatorkavat poliitilist kaalu ning nende rahvaarv kahaneb järk-järgult?

Konjunktuurselt mõeldes on hõimuideest tänapäeval kasu justkui sama palju kui vaesest sugulasest maapiirkonnas, kusagil teises või kolmandas Eestis. Ent suhtumine sellesse ideesse peegeldab ennekõike meid endid rahvusena, riigina – meie küpsust, tegelikku sisu, võimet väärtustada ka seda, mis ei krõbise kukrus ega too feimi laigiüritustel. Hõimuideest pidamine ning võime tunda huvi ja sümpaatiat oma keele­sugulaste vastu on see mõõdupuu, mis näitab tegelikult meie endi väärtust üheülbastuvas maailmas.

Eesti on maana teadagi väike, kuid on olemas veel väiksemaid ja enam kaitset vajavaid rahvus­kooslusi, keeli ja kultuure. Ülikoolitöös, teisi soome-ugri rahvaid uurides anname peale teaduse tegemise ka väga palju juurde selliste rahvaste vaimsele enesetundele.

Olen Venemaal ikka ja jälle kogenud seda uurimistegevuse emotsionaalset poolt – kui vepslane või udmurt mõistab, et nende vastu tuntakse huvi ka kaugel riigipiiri taga, et nad on vajalikud ja erakordsed, et nad pole üksi. Ka väike žest võib olla ootamatult suur.

Eksistentsiaalne üksindus, emotsionaalne vaesus võib tabada ka meid rahvusena, kui jääme huvi tundmisega hiljaks. Nagu suhtlemine sugulastega on midagi muud kui suhtlemine juhututtavatega, nii on teistel soome-ugri rahvastel ka meie kohta palju rääkida – läbi kultuuri, keele, ajaloo, geneetika, kogemuse.

Selle jutu kokkuvõte on tegelikult lihtne ja inimlik: meil on üksteist vaja. Mitmekesisus ei pea valitsema ainult looduses ja kaubanduskeskuse putkareas, vaid ka etnilises maailmas. Huvi oma hõimlaste vastu ja tugi neile nii rahvalikus, rahvuslikus, riiklikus kui ka erialases plaanis on see käsi, mille me ulatada saame, ka sõltumata poliitilistest tõmbetuultest.

Ilusat saabuvat hõimupäeva!