Alljärgnev jutt on pühendatud isiksuse rollile õigusajaloo kujunemisel ja ühtlasi on see kummardus meie kehtivale karistusseadustikule kui karistusõiguse reformi tüvitekstile.

Eesti karistusõiguse monograafiaid, artikleid ja õpikuid vaadates jääb sageli mulje, et meie karistusõiguse ajalugu saab alguse aastast 2001, mil võeti vastu praegu kehtiv karistusseadustik. Tõsi, veidi tähelepanu pööratakse ka 1992. aasta karistusõiguse reformile, kuid üldjuhul ei minda ajas rohkem tagasi. Nii võibki jääda mulje, et meie karistusõigus tekkis uue aastatuhande algul justkui vaakumist ning enne seda polnudki sellist õigusharu – vähemalt mitte tõsiseltvõetavas vormis.

Ühtse karistusõigusajaloolise narratiivi teket on takistanud kahtlemata eelmise iseseisvusaja lühidus ja sellele järgnenud pikk okupatsioon, mil kehtinud nõukogude kriminaalõigust me ei taha omaks tunnistada, hoolimata tõigast, et omaaegsete NSVL-i kriminaalõiguse aluste põhjal liiduvabariikidele jäetud otsustamisvabaduse raames koostatud 1961. aasta Eesti NSV kriminaalkoodeks oli üks süstemaatilisemalt läbi mõeldud karistusseadustikke kogu tollases liidus.

Siiski on selge, et karistusseadustiku vastuvõtmine märgib paradigmaatiliselt uue karistusõigusliku lähenemisviisi kehtestamist seni kehtinud õiguse asemel. Karistusõiguse ja eriti selle eriosa on praeguseks muudetud juba enam kui sajal korral. Kõik muudatused on aga jäänud 2001. aastal kehtestatud karistusõiguse põhimõttelistesse raamidesse.

Karistusõiguse reformi algus

Palju keerulisem on vastata küsimusele, millal täpselt Eesti karistusõiguse reform algas. Nii nagu Eesti karistusõigus ei tekkinud alles karistusseadustiku vastuvõtmisega, ei alanud ka reform ise selle eelnõu väljatöötamise alustamisega, vaid palju varem.

Karistusseadustiku eelnõu seletuskirjast loeme reformi kulu kohta, et Balti riigid, sealhulgas Eesti, võtsid suuna uue kriminaalõiguse väljatöötamisele juba 1980. aastate lõpul. Kriminaalõigusreformi küsimusi arutati Tartus ja Riias toimunud seminaridel. Samal ajal alustasid neis riikides komisjonid tööd uue eelnõu väljatöötamiseks. Eestis moodustati 1990. aasta kevadel Tartu Ülikooli professori Ilmar Rebase juhtimisel vastav komisjon Ülemnõukogu presiidiumi juures.

Vaevalt, et ka juubilar Jaan Sootak enam isegi mäletab, mida nendel kohtumistel Balti kolleegidega täpselt arutati. Selge on siiski see, et 1980. aastate lõpus NSVL-is võetud suund demokratiseerimisele ei võimaldanud enam senise kriminaalõigusega jätkata. Uue kriminaalseaduse väljatöötamisele tuli asuda sõltumata sellest, et Eesti iseseisvumine polnud veel sugugi kindel.

Eeltoodust olulisem on karistusseadustiku eelnõu seletuskirjas edasi märgitu: «Õige pea ilmnes siiski, et komisjon ei ole võimeline looma Eestis uut euroopalikku kriminaalseadust.» Valminud eelnõu lähtus põhiliselt senisest nõukogude kriminaalõigusest.

See tähendab, et juba 28 aastat tagasi, veel toonases Eesti NSV-s, oli meie juristkonnas olemas teadmine Euroopa karistusõigusest – võrdluspilt, mille poolest erineb nõukogude kriminaalõigus väljaspool raudset eesriiet kehtivast. Selle teadmiseta ei oleks olnud võimalik sõnastada karistusõiguse reformi eesmärke. Pole kahtlust, et professor Sootakita oleksid sihid olnud tõenäoliselt teised ning meie karistusõiguse areng oleks jätkunud päris kindlasti teisel moel.

Hariv akadeemiline rändurlus

Võib olla ma eksin, kuid mulle tundub, et Eestis ei ole seni väga põhjalikult uuritud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1980. aastate teise poole noorema põlvkonna õppejõudude mõju taasiseseisvumisjärgsetele õigusreformidele. Just nemad ladusid vundamenti reformidele, ja tegid seda ajal, mil mõte Eesti Vabariigi taassünnist oli vaid helesinine unistus.

Professor Marju Luts-Sootak kirjutas veebiväljaandes Rahvalood ilmunud artiklis «Muutused õigusteaduskonnas», et akadeemiline rändurlus, mida varem väljapoole Nõukogude Liidu piire ei toimunud, jõudis õigusteaduskonna õppejõududeni juba nõukogude aja lõpuaastatel. Tema andmetel oli esimesena pikemalt välisriigis – Itaalias – rahvusvahelise õiguse õppejõud Eimar Rahumaa.

Selliste õppejõudude nimekiri oli aukartustäratavalt pikk: tsiviilõiguse õppejõud Heiki Pisuke Ameerika Ühendriikides, kriminaalõiguse kateedri õppejõud Jaan Sootak, Eerik Kergandberg ja Rait Maruste vastavalt Saksamaal, Austrias ja Suurbritannias, riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedrist Marju Luts-Sootak samuti Saksamaal. See loetelu ei ole täielik.

Need õigusteaduskonna õppejõud olid esimesed, kes said aimu, kuidas toimib õiguskord normaalses ühiskonnas ning mida peaks meie õigusmaastikul kindlasti muutma. Nõukogude õigussüsteemist väljumiseks oli nende 1980. aastate lõpus välismaale stažeerima pääsenud õppejõudude panus hindamatu.

Mäletan juubilari meenutust sellest, kuidas teda tabas Saksa karistusõiguskirjandusega tutvumisel üllatus, et nõukogude kriminaalõiguse erinevus Lääne-Euroopa omast ei piirdugi üksnes totalitaarriiklike kuriteokoosseisudega eriosas või riigivara kaitseks kehtestatud drakooniliste sanktsioonidega, vaid on palju sisulisem, hõlmates isegi selliseid karistusõiguse alusmõisteid nagu süüteokoosseisja süü. Sellel teadmisel oli juba oluline mõju tulevase karistusõiguse reformi eesmärkide määratlemisele ja selle piiride markeerimisele.

Eesti ootamatult kiire taasiseseisvumine 1991. aastal lausa nõudis kehtiva kriminaalõiguse ümbertegemist. Asjade kulg aga ei võimaldanud ära oodata professor Ilmar Rebase koostatava kriminaalseadustiku eelnõu valmimist. Kõige kiirem tee oli senise Eesti NSV kriminaalkoodeksi kiire kohandamine uue riigi tarbeks.

Kantri hotelli arutelu

Kriminaalkoodeksi hädavajalikud muudatused jõustusid 1. juunil 1992 ja arutelud täiesti uue kriminaalseadustiku eelnõu üle jäid lähiaastate ülesandeks. Professor Ilmar Rebane esitas lõpuks 1995. aasta kevadel Justiitsministeeriumile eelnõu kaheksanda variandi. Aruteludest ilmselt olulisim toimus aprillis Tartus Kantri hotellis. Nõupidamisest võtsid osa peaaegu kõik, keda toonases olustikus karistusõiguse spetsialistideks võis pidada.

Niinimetatud Kantri hotelli nõupidamise protokolli sirvides torkab kõigepealt silma juristide põhihäda ehk lõputud mõttevahetused üksikute eelnõus kasutatavate terminite õnnestumise ja asjakohasuse üle. Struktuursete probleemide – kasutades Strasbourgi kohtu leksikat – süvitsi käsitlemist oli pigem tagasihoidlikult.

Sedalaadi argumente esitas kõige enam professor Sootak, keda ilmselgelt häiris enim eelnõu kalduvus kogu tollast kriminaalõiguse teooriat seadusesse kinni kirjutada. See oleks jätnud üsna vähe ruumi seadusülese karistusõiguse teooria vabaks arenguks. Professor Rebase eelnõu oli seni kehtinud Eesti NSV kriminaalkoodeksist märkimisväärselt üksikasjalikum, sest paljud varem üksnes kriminaalõiguse teooriast tulenenud lahendused olid sisse kirjutatud eelnõusse endasse.

Tagasi vaadates aimuvad professor Sootaki sõnavõttudest juba tulevase karistusseadustiku üle veel pidamata vaidluste põhikontuurid ehk küsimus süüteomõiste elementidest. Ta kritiseeris kõigepealt teravalt kriminaalseadustiku eelnõus sisaldunud soovi anda süü legaaldefinitsioon tahtluse ja ettevaatamatuse mõistete kaudu, ja tegi alternatiivse ettepaneku normatiivse süümõiste kasutuselevõtmiseks.

Protokollis talletatud sõnastus on järgmine: «Praegune süü määratlus on ajast ja arust, sellest on kogu maailmas loobutud. Miks ei saaks ka meie sellest loobuda ja minna üle normatiivsele süü mõistele? Selleks ei ole vaja terve koodeks ümber kirjutada.»

Väikesele liialdusele vaatamata on tähelepanek mõistagi õige selles mõttes, et enne kui hakata karistusõiguse keskseid mõisteid eelnõusse kirjutama, tuleks ära otsustada, millist lähenemist süüle üldse kasutada. Valik on enamgi kui põhimõtteline, sest teadupärast sõltub sellest omakorda kogu deliktistruktuuri ülesehitus.

Sellest Jaan järgmiseks rääkiski, viidates, et normatiivse süümõiste kasuks otsustades tekib võimalus tuua Eesti karistusõigusesse kuriteo mõiste nii, nagu seda käsitletakse Lääne-Euroopas, kolmeastmelisena: koosseis, õigusvastasus, süü. Eelnõule heitis ta ette ka seda, et selles ei tehta vahet õigustavatel ja süüd välistavatel asjaoludel.

Veel kord juubilari enda sõnastuses: «Mõne parandusega eelnõus saame me jätta ukse lahti sellele, et edaspidi hakata kultiveerima euroopalikku kuriteo mõistet. Miks me peame kinni hoidma sellest endisaegsest süü psühholoogilisest määratlusest, kui me saame sellest ka loobuda?»

Protokolli kohaselt reageerisid nõupidamisel osalenud alternatiivsele süüteomõiste ettepanekule pigem vaoshoitult, kuigi keegi ei hakanud otse vastu vaidlema. Tõenäoliselt oli põhjus see, et lennult uut süüteomõiste kontseptsiooni haarata pole lihtsalt võimalik. Näib, et koosoleku teatavat peataolekut ära kasutades võttis reformiettepaneku tegija endale kergemeelselt kohustuse pakkuda eelnõusse kirjutatu asemele lühikese aja jooksul uue konstruktsiooni.

Kuna keegi tema initsiatiivi ei vaidlustanud – ja initsiatiiv peabki üldarusaamas olema karistatav –, saigi ta selle ülesande. Ilmselgelt ei osanud ta veel aimata, et mõne aja pärast karistusseadustikku ette valmistades saab nimelt uute lähenemisviiside sõnastamisest tõeline peavalu, et mitte öelda lausa migreen.

Tagantjärele võib vaid hinnata koosoleku juhataja Rait Maruste kaugelenägelikkust. Ta võttis nõupidamise vastavat osa kommenteerides erakordselt tabavalt kokku igasuguse õigusreformi põhituuma: juriidiline ümberkorraldus pole mitte niivõrd uue õigusteksti koostamine, kuivõrd juristide mõtlemisharjumuste muutmine.

Reformi viimane etapp

Minu käsutuses pole kirjalikke dokumente selle kohta, mis põhjustel otsustas Justiitsministeerium 1996. aasta alguses loobuda tööst professor Rebase koostatud kriminaalseadustiku eelnõuga ja alustada täiesti algusest ehk tellida karistusõiguse reformi kontseptsioonid. Ilmselt oli selle üks põhjus ka Kantri hotelli nõupidamisel eelnõu kohta tehtud kriitika.

Karistusseadustiku väljatöötamine ja selle üle peetavad tulised vaidlused olid 1980. aastate lõpus alguse saanud karistusõiguse reformi viimane etapp. Seadustik võttis kokku enam kui kümme aastat väldanud pika reformi. See reform oleks aga kindlasti osutunud teistsuguseks, kui meil poleks juba enne taasiseseisvumist olnud õigusteadlasi, kellel oli märksa laiem võrdlev-õiguslik teadmine oma valdkonnast kui see, mida eelmise riigikorra ajal õigusena õpetati.

Karistusõiguse valdkonnas kuuluvad selles osas erilised teened professor Jaan Sootakile, tänu kelle järjepidevale torkimisele hakkas kujunema arusaam, et karistusõiguse põhiküsimusi võib kujundada ka teisiti, kui see oli nõukogude kriminaalõiguse kontekstis.

Elu on siiski täis paradokse. Kui kriminaalseadustiku eelnõule heideti ette muu hulgas liigset kriminaalõiguse teooria positiveerimist ja kinni kirjutatud legaaldefinitsioone, siis lõppkokkuvõttes vastu võetud karistusseadustiku üldosa läks sellest veel mitu korda kaugemale, sisaldades seaduse enda tasandil kogu deliktistruktuuri viimase üksikasjani.

Tagantjärele tark olles tulnuks ilmselt eelistada lahendust, mis oleks seaduse tasandil sisaldanud üksnes süüteo formaalset määratlust koos minimaalsete nõuetega tuletisdeliktidele, jättes teiste seas ka dogmaatilise süüteomõiste kohtupraktika ja karistusõiguse teooria kujundada. Usun, et meie praegune karistusõigusteaduslik diskussioon oleks sel juhul olnud mitu korda elavam ja ka põnevam ning pakuks eri lahendusi kas või näiteks vastutuse aluste sisustamiseks.

Praktilise poole pealt oleks see muidugi tähendanud karistusõiguse reformi osadega viivitamist seniks, kuni uue moodsa õigusharidusega juristid oleksid jõudnud saada kohtunikeks, prokurörideks ja advokaatideks. Mõistagi on see vaid oleksite õigusajalugu. Nii nagu iga eelnõu, oli ka karistusseadustik kompromiss väga erinevate vaatepunktide vahel, parim lahendus omas ajas, ja on nüüdseks oma elujõulisust igati tõestanud.

Professor Sootaki panus selle väljatöötamisse on vaieldamatult olnud hindamatu, aga samas ka nii mõneski mõttes erakordne, sest ei ole väga palju karistusõiguse professoreid, kellel on olnud õnne ja võimalust vahetult osaleda uue karistusseadustiku ettevalmistamisel ning edasisel juurutamisel.

Essee on kokkuvõte 7. septembril kriminaalõiguse professori Jaan Sootaki 70 aasta juubelikonverentsil peetud ettekandest.