Jah, mis maja see on? Vaid 80 aastat vanast anatoomikumist noorem, ehitatud arstiteaduskonna tarbeks ja täitnud seda ülesannet kuni 1999. aastani. 5. septembril taasavatud renoveeritud hoone on nüüd sotsiaal- ja haridusteaduskonna psühholoogia instituudi ja haridusteaduste instituudi eripedagoogika osakonna kasutuses. Kas sisu muutudes võib muutuda ka maja ajalooline nimi?

Vana väärikas nimi

Sotsiaal- ja haridusteaduskonna dekaan Jaanus Harro nii ei arva: «Õnneks pole keegi nimemuutmise ettepanekut teinud ega sellest isegi rääkinud. Vanad kaua püsinud väärikad nimed võiksid jääda. Uus anatoomikum on niikuinii algusest peale nimetus». Pikka aega selles majas füsioloogiakateedrit juhatanud professor Elise Käer-Kingisepp (1901–1989) tavatsenud Harro sõnul rõhutada, et seal polevat kunagi anatoomikumi olnud.

Kui arstiteaduskonna instituute ootas 1999 biomeedikumi kolimine, muretses tollane patoloogilise anatoomia instituudi juhataja, praegune emeriitprofessor Raik-Hiio Mikelsaar Tartu Postimehes mõlema anatoomikumi tuleviku üle. Ta viitas uues anatoomikumis töötanud kuulsale füsioloogile Alexander Schmidtile (1831–1894), kelle monument seisab uue anatoomikumi vastas Kassitoome serval, et too poleks rahul hoone lagunemisega.

Psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro tõi avamisüritusel ilmeka näite minevikust, kuidas professor Schmidt võiks praegu küll rahul olla. Sellest on mälestustes kirjutanud nii vene kirjanik, arstiteadust õppinud Vikenti Veressajev (1867–1945) kui ka õigusteadlane Vladimir Grabar (1865–1956).

Nimelt tervitanud kuulus anatoom professor August Rauber (1841–1917) rahvusvahelise õiguse õppejõuks tulnud Grabarit tavapärasel õppejõudude viisakusvisiidil kodudesse kui lähedase teadusharu kolleegi. Põlevate mustade silmade ja õlgadeni langevate juustega Rauber öelnud Grabarile, et nad töötavad ju naaberteaduste valdkondades. Kuidas nii? Rauber selgitanud: «Teie ja minu teaduse objektiks on ühteviisi inimene».

«Inimest uuritakse uues anatoomikumis edasi ka tänu jurist Gunnar Vasarale,» märkis dekaan Jaanus Harro avamisel. Ülikooli auliige Gunnar Vasar (1921–2010) õppis Tartus 1940. aastate algul õigusteadust ning tegutses juristina Ameerikas. Ta pärandas ülikoolile 504 000 eurot, millest TÜ nõukogu otsustas suure osa kasutada Näituse 2 õppehoone renoveerimiseks.

Uue anatoomikumi sünd

Juba mitmetele artikli algul mainitud isikutele võib rohkesti lisada Tartus õppinud või töötanud kuulsusi, kellest mõnegi päevad möödusid uues anatoomikumis. Enne uut anatoomikumi õpetati arstiteaduskonna distsipliine vanas anatoomikumis. 1802. aastal taasavatud Tartu ülikooli 19. sajandi viimase kolmandiku õitseaja akadeemilist vabadust hakkas piirama 1889 alanud venestuspoliitika.

Tartu ülikool nimetati keiserlikuks Jurjevi ülikooliks ja üle tuli minna vene keelele. Tsaaririigi Tartu ülikool pidi spetsialiste koolitama kogu Venemaale. Suurimaks teaduskonnaks oli arstiteaduskond. 1870. aasta paiku õppis Tartus ligi 2000 üliõpilast, neist umbes 700 meditsiini. Pidevalt suureneva arstiteaduskonna tarbeks oli vaja uusi ruume ja suuremat kliinilist baasi. Nii on ülikooli uute hoonete valmimisel oma «süü» ka keisririigi ääremaade venestamisel.

Uued ehitatud või ostetud hooned läksidki just arstiteaduskonnale ehk ka seepärast, et paarkümmend aastat olid rektoriks arstid, kellest mõnigi oskas hankida vahendeid oma kliinikute rajamiseks ja väljaarendamiseks. Ka füsioloogiaprofessor Alexander Schmidt kirjutas oma esildises ülikooli valitsusele vana anatoomikumi ruumikitsikusest ning asus energiliselt taotlema uue ehitamist. (Ta ise oli rektor 1885–1890.)

Uue anatoomikumi projekteeris patoloogilise anatoomia õppetooli juhataja professor Richard Thoma (1847–1923) plaanide alusel ülikooli arhitekt Reinhold Guleke (1834–1927). Lõplik projekt valmis koos arhitekt Rudolf von Bernhardtiga (1819–1887).

1886–1888 ehitati neorenessanss-stiilis avar kahekordne kivihoone ristkülikukujulise laborite ja tööruumide korpuse ning eraldi rotundiga, kus paiknesid kaks amfiteatrina tõusvate pingiridadega auditooriumit ja lahkamisruum. Kahte hooneosa ühendas väike koridor. 1897 ehitati koridoriküljed Gulekese projekti järgi täis ja nii sai hoone kompaktsema kuju. Laiahaardeline Reinhold Guleke juhtis ülikooli ehitustegevust 25 aastat. Tema projekteeritud on ka ülikooli esimene ühiselamu Liivi 4 (Eesti ajalooarhiiv), silma- ja naistekliiniku juurdeehitused, Estonia ja Livonia korporatsioonide konvendihooned jmt.

Füsioloogide ja patoanatoomide kodu

Mahuka uue anatoomikumi alumisele korrusele kolisid vanast anatoomikumist füsioloogia ja ülemisele patoloogilise anatoomia instituut. Selles töötas ka artiklis mainitud kuulus Alexander Schmidt, keda hüüti Blut-Schmidtiks. Ta oli loonud vere hüübimise fermentatiivse teooria ning pannud aluse kliinilise hematoloogia ja vereülekande arendamisele. Tulevane kirjanik Vikenti Veressajev, kes arstiteaduse tudengina tema füsioloogialoenguid kuulas, mainib mälestustes, et Tartus oldi oma kaasaegse kuulsuse üle väga uhked.

Patoloogilise anatoomia vallas on kuulus Vjatšeslav Afanasjev (1859–1942), kes juhtis kaua üld- ja patoloogilise anatoomia kateedrit. Ta rajas patoloogilise anatoomia eksperimentaalsuuna, hakkas esimesena Tartus lugema süstemaatilist bakterioloogiakursust ning lõi bakterioloogialabori.

Selle kateedri teaduslik õhkkond ja kateedrijuhataja Afanasjevi isiksus, keda on iseloomustatud kui vene intelligentsi parimat esindajat, võlusid eesti üliõpilast Albert Valdest (1884–1971). Valdesest sai selle teadusharu jätkaja. Esimese maailmasõja puhkedes evakueerus ta koos ülikooliga Voroneži ja jätkas seal Afanasjevi lähima abilisena.

Valdese ettepanekul nimetati professor Afanasjev 1932 Tartu ülikooli audoktoriks, uue anatoomikumi seinal on tema mälestustahvel nagu Schmidtilgi. Eesti Vabariigi aegses ülikoolis edendas eksperimentaalpatoloogia suunda mitmekülgne professor Albert Valdes, kellest sai legend juba eluajal.

Raik-Hiio Mikelsaar, kes Valdese patoloogilise anatoomia loenguid kuulas, rõhutab tema jäägitut oma alale pühendumist Eesti iseseisvumisajast peale. Valdes asutas ja toimetas ajakirja Eesti Arst, andis koos keeleteadlase Johannes Voldemar Veskiga välja meditsiinisõnastiku. 1922 kaitses ta Tartu ülikoolis esimesena meditsiiniteemalise eestikeelse doktoriväitekirja. Tema oli ka esimene eestlane, kellest sai patoloogilise kateedri juhataja.

Valdese põhjalikkust, erakordset nõudlikkust ja piinlikku täpsust meenutavad paljud arstitudengid ka seoses tema loengutega. Väga hea joonistamisoskusega Valdes kasutas õppetöö näitlikustamiseks suureformaadilisi jooniseid ja skemaatilisi tahvlijooniseid. Ta sisustas kateedris fotolabori ja õpetas ka mikrofilmide kasutamist.

Harrastusfotograafina tegi Valdes hindamatu väärtusega pilte sõjaaegsetest ülikooli hoonetest, sh ka pommitabamustega uuest anatoomikumist. 1941. aastal oli ühe tabamuse saanud auditooriumi katusealune ja teise füsioloogia instituudi sein. Raik-Hiio Mikelsaar on seda meelt, et ka professor ja dekaan Albert Valdes vääriks majal mälestustahvlit.

Ainelise pärandi väärtustamine

Peale eespool mainitute on teadusesse oma jälje jätnud paljud uues anatoomikumis tegutsenud teadlased. Kultuuripärandi aastal on renoveerides väärtustatud ka aineline pärand. Muinsuskaitse all olevas majas pole suurt ümber ehitatud, tehtud on vaid hädapäraseid töid. Peale sisemiste ja väliste parandus- ja värvimistööde remonditi katus, tehti korda kasutuseta seisnud keldriruumid, taastati vanad põrandad, ehitati keldrikorruse ja teise korruse vahele lift, hoovi prügimaja jne.

Avamisel oma vana majaga uut tutvust tegema tulnud arstiteadlased said võrrelda olnut olevaga. Nii leidis emeriitprofessor Mikelsaar, et ringauditoorium ja füsioloogia instituudi ruumid on peaaegu endised, teisel korrusel asunud patoloogilise anatoomia instituudi ruume muudeti aga tunduvalt juba pärast biomeedikumi avamist. Remondi järel asusid 2001 uude anatoomikumi filosoofiateaduskonna slaavi ja vene filoloogia osakond ning keelekeskus.

«Nii läks juba siis hingusele professor Valdese ainulaadne pimik, kus kõik ilmutamis-, kinnitamis- jms vahendid olid punktuaalselt kohtadele paigutatud, samuti loomkatsete ruum, kus igale esemele oli määratud täpne paiknemiskoht,» meenutas Mikelsaar. Teisel korrusel paremat kätt trepi kõrval oli asunud instituudi juhataja ruum.

Avamisürituse peolaud oli kaetud kunagises lahangusaalis, kus Mikelsaar oli teinud aastail 1963–1974 ligi 3300 lahangut. «Sellel saalil on nüüd läbi kunagise surnute hoidmise ruumi kena väljapääs õue, kust tol pidupäeval lahkunute asemel toite sisse kanti. Õu on kenasti planeeritud ja asfalteeritud.»

Nii võiks uues anatoomikumis ringkäiku jätkata, aga las jätkavad selle maja elu nüüd sinna kolinud psühholoogid ja eripedagoogid. Neidki ühendab minevikuga tähendusväärne sild – nimelt tegi 19. sajandi lõpul ehitatud ülikooli suurimas õppehoones uues anatoomikumis eksperimentaalpsühholoogia katseid tänapäevase psühhiaatria rajaja professor Emil Kraepelin (1856–1926).

55 aastat uues anatoomikumis

Emeriitprofessor Raik-Hiio Mikelsaar on uue anatoomikumiga seotud eri aegadel alates 1958. aasta sügisest teise kursuse üliõpilasena.

«Istusin 5. septembri ilusal suvepäeval parkimisplatsi serval, imetlesin päikese loojumist ja meenutasin kõike, millest selles majas osa olin saanud, teadustöö kõrvalt isegi fiktiivselt kütja olnud.» Enam ei olnud hoovis suurt puu- ja briketiruumi, kust tammepuust kaelkookude küljes olevate suurte vekknõude abil kümmekond aastat külmavõitu ruumide kütmiseks kütet tuli vedada, et patoloogipalgale lisa teenida.

«Füsioloogia kateedri tubli abitöötaja Salme Muttik õpetas mulle kavala nipi: kütmise algul oli mõttekas puud ja brikett ühes ahjus põlema panna, siis sai sealt tund-poolteist hiljem ülejäänud kümme ahju hõõguvate sütega süüdata.»

Kadunud Salme Muttiku õunapuult langenud õunu maitstes püüdis Mikelsaar õuepoolse katuse juures leida kunagise loomaruumi akent, mille kaudu ta 1969/70. aastate paiku kord aprillis katusele kevadpäikese kätte ronis, et kopsuekstraktidest eraldatud (alveoole kokkulangemise eest kaitsva) pindpinevusfaktori ehk surfaktandi uurimise tulemusi analüüsida. «Olin NLiidus esimene, kes surfaktanti 1970. aastal venekeelse füsioloogia ajakirja ülevaateartiklis kirjeldas ja seda mõõtma hakkas.»

Briketikuuri brikettide vahelt leidis Mikelsaar tollal tugeva traadi, mida painutades ja sellele prosektuuri penitsilliinipudeli korke külge lükkides valmistas esimese transportnukleiinhappe (tRNA) ruumilise mudeli. Selle põhjal rajas ta ülikooli eksperimentaaltöökojas väga täpsete ja töökindlamate plastmolekulimudelite väiketootmise. Mikelsaar hakkas võrdlema nukleiinhapete primaarstruktuure, mis viis arhigeneetilise hüpoteesi avaldamisele ajakirjas Jourmal of Molecular Evolution (1987), mida taastutvustati Theodore W. Pietschi monograafias «Trees of Life. A visualhistory of evolution» (2012, The Johns Hopkins University Press).
 

Kasutatud kirjandus:

«Tartu ülikooli ajalugu II. 1798–1918». Koostanud Karl Siilivask. Tallinn, Kirjastus Eesti Rasamat 1982.
«Tartu Ülikooli kliinikum 200». Tartu 2004.
Mart Siilivask «Tartu arhitektuur 1830–1918. Historitsism ja juugend». Tartu 2006.
«Eesti arhitektuur 4.» Üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn, Valgus 1999.
Mart Siilivask &Tõnis Kimmel. «Jalutaja teejuht. Tartu I. Südalinn ja Toometagune». Tallinn 2009. Solnessi Arhitektuurikirjastus.
Vikenti Veressajev «Mälestused – Mälestusi Tartu ülikoolist». Koostanud Sergei Issakov. Tallinn, Eesti Raamat 1986.
Vladimir Grabar «Veerand sajandit Tartu ülikoolis. – Mälestusi Tartu ülikoolist». Koostanud Sergei Issakov. Tallinn, Eesti Raamat 1986.
Raik-Hiio Mikelsaar «Schmidt poleks nõus» Tartu Potimees 12. apr 1999.
«Legendaarne Valdes elab». Koostanud Maie Toomsalu ja Vello Valdes. Tartu ülikool, anatoomia instituut, arstiteaduskonna meditsiinikollektsioonid. Tartu 2012.
Raik-Hiio Mikelsaar «Tartu õpetajaid õpilase nägemuses». Tartu 2009.
Hillar Palamets «Lugusid toonasest Tartust». Kleio 2003.
«1000 tartlast läbi aegade». Koostajad Lembit Ainsoo, Uno Ainsoo. Tartu 2003.
Merilin Sarapuu «Uus anatoomikum sai valmis.» – Tartu Postimees 10. sept 2013.
Kultuurimälestiste register: http://register.muinas.ee.