26. oktoobril sai 85-aastaseks Eesti botaanika üks alustalasid ja vetikateaduse arendajaid emeriitdotsent Erich Kukk.
 

Erich Kukk on harukordne inimene: rännumees, spordimees, teadusemees, pedagoog, juhendaja, hea kolleeg, sõber ja lihtsalt jutuvestja.

Erich astus Tartu Ülikooli bioloogiat õppima 1948. aastal ning lõpetas selle bioloog-botaanikuna 1953. aastal, jätkates samas ka teadustööd aspirantuuris algoloogia erialal. 1961. aastal kaitses ta väitekirja «Eesti magevete sinivetikate floora». Hiljem on tema teiseks erialaseks huviks kujunenud ikkesvetikad, millega tegeleb ta seniajani.

Alates 1956. aastast töötab Erich Kukk ülikoolis, alustades tollases taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedris  assistendina, siis vanemõpetaja ja seejärel pikki aastaid dotsendina. Alates 2005. aastast on ta TÜ Loodusmuuseumi botaanika- ja mükoloogiamuuseumi vetikate kogu kuraator, kus tema ülesandeks on nii vetikate herbaariumi kui ka ikonoteegi täiendamine, korrastamine ja säilitamine.

Erich Kukk on oma peamise uurimisobjekti, sinivetikate süstemaatika, ökoloogia ja leviku kõrval käsitlenud ka mitmeid rakenduslikke küsimusi, nagu fütoindikatsioon, biopuhastus, veeõitsemine. Erich Kukk on praeguse keskmise põlvkonna algoloogide õpetaja, kelle juhendamisel on kaitstud üle kahekümne teaduskraadiväärilise töö. Õppe- ja teadusretked on teda viinud nii Kaug-Itta kui ka Kesk-Aasiasse. Neist olulisemad olid kuuekümnendail aastail Pamiiri ekspeditsioon (seejuures ekspeditsiooni ülemana) koostöös tollase üleliidulise teaduste akadeemia kosmosebioloogia sektoriga ja hiljem kolm järjestikust suve Mongoolias. Viimastel aastakümnetel süvenes koostöö Soome kolleegidega nii Soome lahe seisundi kui ka põhjaalade vetikate uurimise ühisprojektides.

Eluslooduse uurimise kõrval peab ta tähtsaks ka teadusloolisi ja eriti keeleküsimusi, kuuludes siiani ELUS-i juures tegutseva taimenimede ja botaanilise terminoloogia komisjoni. Loodusuurijate seltsi liikmena on ta seal täitnud mitmeid teisigi ülesandeid: olnud juhatuses, revisjonikomisjonis ja raamatukogukomisjonis. Haanjamaalt Missost pärit mehena on Erich Kukk aidanud kaasa võru keele korrastamisele ja õpetamisele. Nooruses oli ta lootustandev suusataja ning pikki aastaid laulis ta ülikooli meeskoori tenorite rühmas.

Erichi kõige iseloomulikum omadus on erudeeritus. Raske on leida teemat, mille kohta tal vastust või kommentaari ei ole. Kui kohe ise ei tea, teab ta kindlasti, kes teab või kust leida. Kas mitte selline ei peaks olema iga õppejõud? Haruldane on aga see, et oma teadmisi jagab ta kolleegide ja üliõpilastega tänapäevani. Ilmselt on just regulaarne vaimne töö, mida juubilar oma koduinstituudis endiselt teeb, põhjuseks Erichi jätkuvale vaimuerksusele ja vitaalsusele.

Põhimõtte- ja sihikindel, alati abivalmis, kuid nõudlik, mõnus ja sõbralik inimene, kellel alati käepärast mõni asjakohane lugu või mõttetera – sellisena tunnevad Erich Kukke (või lihtsalt Eerit) kolleegid ja õpilased. Soovime talle head tervist, jõudu ja jaksu edasi tegutsemiseks.

Kolleegid ja õpilased Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudist ning loodusmuuseumist