Pärnu linna aasta õpetaja Kalle Viik teab, et hea õpetaja peab ajaga kaasas käima ja õpilastega võiks ka tunniväliselt hästi läbi saada.

Ajaleht Pärnu Postimees kirjeldas linna aasta õpetajaid kui inimesi, kes suhtuvad ellu aktiivselt, on sõbralikud ja oma tööle pühendunud. Gümnaasiumiastmes anti see tiitel Kallele, kes õpetab Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust.

«Eks ma ise arvan, et see on pigem õpilaste töö tulemus,» jääb Kalle tagasihoidlikuks ja lisab, et ega auhinna väljakuulutajad ju õpetajaid enamasti ise tunne. «Oleneb, mis kool enda esindaja kohta kõige ilusama jutu kokku kirjutab,» muigab mees.

Sel aastal oli Sütevakal oma aasta õpetaja kandidaadi kohta öelda palju head. Kalle puhul toodi välja tema õpilaste edukus emakeeleolümpiaadidel ning eesti keele riigieksami head tulemused igal aastal, tänavu oli kooli keskmine Eestis parim. Samuti lõpetas ta sel kevadel Tartu ülikooli kaks aastat kestnud gümnaasiumi praktilise eesti keele kursuste metoodika täiendusõppekursusel, osalejate näidistunnid on nüüd videotena olemas õppematerjalina kõigile teistele eesti keele õpetajatele.

Eks enese täiendamiseks on õpetajal keeruline aega leida, tunnistab Kalle. Palju oleneb õpetaja koormusest ja võimalusest endale täienduskursuse ajaks asendaja otsida.

Kolleegidele abiks

«Tunde ju päris ära jätta ei taha, selline katkestus häirib koolirütmi. Loomulik ja järjepidev kulgemine on minu meelest kasulik nii õpilastele kui ka õpetajale,» leiab ta. Aga alati ei saa koolitusi lükata nädalavahetustele ja vaheaegadele. Ka õpetaja vajab puhkust ja võimalust pere seltsis aega veeta. Ennast tuleb täiendada, aga selleks tuleb millegi või kellegi teise arvelt aega võtta.

Praktilise eesti keele kursuse võtmisega on Kalle aga väga rahul. See andis võimaluse enda ja kolleegide tööd kõrvalt vaadata ja analüüsida. Üle Eesti filmiti kokku seitsme õpetaja kahte ainetundi oma õpilastega, iga õpetaja sai käia ka viie kolleegi tunde vaatamas ja tagasisidet andmas.

«See kõik andis hea võrdlusmomendi: kuidas mujal tehakse ja mida ise kõrva taha panna. Näidistunnid andsime oma õpilastele ja püüdsime need teha natuke teistmoodi kui tavaliselt: käsitlesime uudset teemat või proovisime mõnd ülesannet uutmoodi lahendada,» seletab ta.

Näidisvideote mõte ei ole aga selles, et teised õpetajad tundide ülesehitusi täpselt kopeeriks. Pigem loodetakse neist saada uusi ideid, mida oma õpilastega enda moodi katsetada, et keeletunde põnevamaks teha.

Eesti keel pole iseenesest ju teab mis põnev aine, muigab Kalle. «On teatud valdkonnad, kus on konkreetsed reeglid, näiteks kaashäälikuühendite kohta. Aga on ka palju erandeid, mis tuleb meelde jätta. Mingis mõttes on ka põhikooli matemaatika lihtsam kui eesti keel,» võrdleb ta.

Arvud ja nendega ringikäimine on mehele pea sama tuttav kui keelereeglid – enne ülikooli astumist õppis ta reaalkallakuga Nõo koolis, lisaks veel matemaatika eriklassis. Ehk just seepärast meeldib talle matemaatika konkreetsus ja elulisus: pindalad, protsendid, murrud, teepikkuse, aja ja kiiruse suhe.

«Vähemalt põhikooli astme matemaatika puhul ongi nii, nagu on. Õpilaselt eeldab see lihtsalt mõtlemisvõimet ja arusaama, seal ei ole midagi keerulist. Kohe, kui inimene hakkab ise teksti looma, moodustab ta lauseid, millest enda jõud üle käia ei pruugi, aga matemaatika puhul seda hirmu ei ole!»

Võib tunduda veider, et Kalle siis ülikooli matemaatikat või füüsikat õppima ei läinud, vaid valis hoopis humanitaarteadused. Tema enda jaoks polnud selles otsuses aga midagi imelikku.

Kindlasti õpetajaks

«Ma ei tulnud selle pealegi, et reaalalasid vaadata, inimesega seotu pakkus mulle palju rohkem huvi. Esimene valik oli isegi inglise keel, aga pärast sõjaväge oli see juba nii populaarne, et otsustasin eesti keele ja kirjanduse kasuks. Ja see oli kindel, et tahtsin õpetajaks saada,» räägib ta.

Kalle ülikooli astumise aeg oli muutuste aeg mitte ainult tema enda jaoks. Esimese ülikooliaasta alguses mindi veel terve kursusega koos kartulipõllule ja rõõmustati, et loengukavast olid kadunud nn punased ained. Teist kooliaastat alustades selgus aga, et senine viis aastat kestnud õppekava oli muudetud nelja-aastaseks ning muutunud olid ka mitmed loengud.

«Edasi õppisime üsna killustatult ja lõpetasime kooli eri aegadel, ühest aastaks jäi kursusevaimu tekkimiseks ikka väheks.» Teisel aastal liitus ta taasasutatud üliõpilasseltsiga Liivika ning kolis koos tulevase naise, kursuseõe Ritaga Tiigi ühiselamust tudengimöllust kaugemale erakorterisse.

Seltsiga liitumine andis võimaluse kokku puutuda teiste erialade üliõpilastega. Kuigi nii jäi side kursusekaaslastega veelgi nõrgemaks, suhtleb Kalle päris paljude endiste koolikaaslastega. Seda enam, et mitmedki neist on samuti õpetajad ja õppejõud, kellega muljeid ja kogemusi vahetada.

«Muidugi on meeles terve rida õppejõude, kelle käe all õpitud sai. Eesti keele omadest Huno Rätsep, Reet Kasik, Jaak Peebo, kirjanduse omadest Karl Muru, Harald Peep, Jüri Talvet. Vabaainetest kindlasti Tõnu Lehtsaar ja Salli Põldvere,» loetleb mees nimesid, kes ülikooliajal noori keeleteadlasi innustasid.

Et temastki peab saama õpetaja, otsustas Kalle ära juba keskkoolis. Kuidas täpselt mõte selleni jõudis, ei oskagi ta öelda. Praegust kogemust vaadates leiab ta, et kool on turvalise ja ootamatu mõnus sümbioos. On oma kindel rutiin, veerandid, reeglid. Samas on iga päev ja iga tund omanäoline.

Tõesti, materjali puhul on aastast aastasse korduseid, aga alati muutuv inimeste kooslus klassis kujundab selle, mismoodi täpselt teadmised lastele edasi antakse. Noortega töötades ei tea kunagi, mismoodi üks või teine tund kujuneb, leiab Kalle, see aga pakubki mõnusat vaheldust ja hoiab meele erksa.

Esimest korda asus ta klassi ette ilma igasuguse pedagoogilise kogemuseta. Aasta enne bakalaureuseastme lõpetamist helistas Kallele endine klassijuhataja ja kutsus ta Nõo kooli õpetama. Ja just matemaatikat, mitte eesti keelt.

«Muidugi haarasin sellest võimalusest kinni ja sain isegi hakkama! Pedagoogilise kursuse läbisin alles hiljem, tagantjärele, kui olime juba Pärnusse kolinud,» meenutab ta. Pedagoogikaosakonna töötajatele on Kalle siiani väga tänulik, sest sai võimaluse teises Eesti otsas elades ja töötades ikkagi tänu erikokkulepetele ja ajaplaneerimisele õpetajakoolituse Tartus läbitud.

Nõos õpetades oleks seda loomulikult olnud mugavam teha, kuid tema naisele Ritale pakuti head töökohta just Pärnus. Nii leidis ka Kalle, et on aeg mujale kolida, õpetajaid on ju igal pool vaja. Õnneks pakkus Sütevaka talle pärast järelemõtlemist põhikooli kahe klassi eesti keele ja kahe klassi matemaatikatunde.

Tegelikult meeldiski talle eesti keele ja kirjanduse kõrval just matemaatikat õpetada, kevadest alates hakkab Kalle seda üle enam kui kümne aasta taas tegema.

Austus ja usaldus

Muidugi peab hea õpetaja oma teemat valdama, arvab mees. Tuleb teada, mida ta õpetab ja seda ka köitvalt teha. «Ajad, mil õpetaja jagas kantslist õpetussõnu, on möödas. Tuleb ajaga kaasas käia ja vaadata, mis õpilaste huvi äratab. Minu jaoks on väga oluline aga ka see, et õpilaste ja õpetaja vahel oleks usalduslik suhe,» räägib ta.

Muidugi ei saa olla kõigiga päris sõber, ikkagi peab jääma mingi vahe, et üks on õpetaja ja teine õpilane. Aga üksteist tuleb austada ja tunda, usub Kalle. Selleks tuleb lastesse suhtuda mõistvalt ja nendega ka koolivälisel ajal midagi põnevat ette võtta, näiteks käia matkadel või teatris.

«Esimestel aastatel rääkisin kodus ikka päris tihti, kuidas mingi tund oli või mis koolis juhtus, aga nüüd on meil endil kolm last ja nendega on piisavalt tegemist,» seletab ta. Kuna abikaasa Rita töötab TÜ Pärnu kolledžis õppeosakona juhatajana, on kool kindlasti üks pere päevateemadest, aga kindlasti mitte peamine.

Kalle räägib, et enda lapsed tulevad õpetajatööle kasuks – kui kodus näha, kuidas lapsed arenevad ja mis vanuses mingite teemadega tegelevad, saab paremini aru nii lastest kui ka lapsevanematest.

«Õpetaja võiks tegelikult kogu aeg ise õppida, teha tähelepanekuid nii elust kui ka tundidest. Mina loodan küll, et ei lõpeta õppimist ega õpetamist seni, kui veel vähegi suudan,» loodab Kalle.

Õpetaja ja õpilase vahel olgu inimlik suhe

Kalle Viik leiab, et kuigi koolireeglid eeldavad selget õpetaja ja õpilase rolli eristamist, võib ka nende raamide vahel nalja teha. Hea võimalus inimliku suhte loomiseks ja arendamiseks on tegemised koolimajast väljaspool.

«Muidugi jään mina ka ekskursioonidel ja matkadel vanemaks inimeseks, kes vastutab ja õpetab, aga see on ikkagi natuke teine asi, kui klassi ees seista ja raamatutarkust jagada,» räägib Kalle.

Kuigi loomuse poolest ei olevat õpilased ajaga muutunud, on tema sõnul siiski muutunud nende arusaam maailmast. Loodusest või omaaegsetest talutöödest ei teata enam nii palju kui varem. Tuleb rohkem seletada, mida mingi asi endast kujutab või miks seda vaja, mis lind või puu see on, mida parasjagu nähakse ja palju muud. Näiteks ka seda, kuidas telki püsti panna või õigesti lõket süüdata.

Kallel on klassijuhatajana kujunenud välja ka kindlad traditsioonid. Igal aastaajal minnakse klassiga loodusesse matkama: talvel näiteks jalgsimatkale, kevadel paadiga jõgesid avastama. Gümnaasiumiastmega käiakse enne kooliaasta lõppu ka traditsioonilisel mitmepäevasel jalgrattamatkal.

«Oleme käinud suusatamas ja lühematel matkadel, kui õpilastel huvi on. Sekka filmiõhtud ja teatriskäigud – mingil määral on need ka kirjandusetundidega seotud, aga vahel on hea ka lihtsalt midagi põnevat vaatama sõita, mille üle hiljem niisama arutada,» loetleb õpetaja.

Korra või paar õppeaasta jooksul pakuvad pea kõik Sütevaka õpetajad oma õpilastele aga eriti toredat vaheldust. Kui kooli saali lavale astub Õpside Bänd, ei mõtle enam keegi koduste tööde või hinnete peale.

«Seal esinemine on vahva vaheldus igapäevatööle, õpilastele on see humoorikas meelelahutus. Eks neil on vahva näha, et inimene, kes tavaolukorra ees on klassi ees ja teab kõiki vastuseid, võib vahepeal ka ikka pisut eksida ja mööda laulda,» räägib Kalle.
Juba 15 aastat tegutsenud Õpside Bänd on tema sõnul mõnus ettevõtmine.

Põhituumikus mängivad oskajad pillimehed: trumme inglise keele, bassi usundiloo, kitarri psühholoogia, klahvpille muusikaõpetaja. Põhikoosseisus on isegi üks lapsevanem. Muusikateadlikud õpetajad annavad suurele hulgale solistidele ka laulmise osas nõu. Põhiline on aga see, et kõigil oleks lõbus, seepärast pannakse esinemistele selga alati värvikirevad kostüümid.