Suure osa oma elust teatriteadusega tegelenud Anneli Saro ei lase end ühte lahtrisse paigutada. Õppeprorektori roll võib avalduda kodus ja kodune emaroll sulandub sujuvalt tööellu.

Kui Anneli Saro on kodus, siis seal väljendub ta enda sõnul mingi osa teatraalsusest, mänguarmastusest ja kogemusest asjade juhtimisel. «Ükskõik, kas juhid last, perekonda või instituuti või ülikooli – mingi tuumne osa on ikka sama,» räägib Anneli Saro peahoone nurgakabinetis, vaatega ühelt poolt Toomemäele ja teiselt poolt humanitaarteaduste majale.

Kolleeg Kristel Mikkor kasutab Saro kirjeldamiseks samu sõnu, millega Saro olla Mikkorit teistele kirjeldanud: «Tõsine Eesti naine, kes tahab asjad ära teha.» Mikkor täpsustab kohe, et tõsine on Anneli kavatsuste poolest, see aga ei tähenda, et ta olemuselt surmtõsine oleks, pigem vastupidi.

Riskides stereotüüpidesse laskuda, võib oletada, et säärane olemus võib tuleneda päritolust. Kuidas äärealalt, Setumaalt pärit tüdrukul teatrihuvi tekkis? «See on naljakas, oleme oma teatriteaduse üliõpilaste seas ka uurinud, kust nad pärit on, ja on väga huvitav, et üle poole neist tuleb väikelinnadest, kus üldse teatrit pole,» räägib Anneli Saro.

Õpetajad kujundavad isiksust

Teatriteadusse sattumine oli mõneti juhuslik. Lapsena meeldis Anneli Sarole raamatuid lugeda ja koolis olid tal lemmikained eesti keel ja kirjandus ning matemaatika. «Minu arvates sobivad need kaks hästi kokku, ja ma kahtlesin ka, kas minna matemaatikat või eesti keelt ja kirjandust õppima,» kirjeldab Anneli. Ta leiab, et selleks et saada heaks filoloogiks, on vaja suurt annust abstraktset mõtlemist. Teisalt mõjutasid eesti keelt valima head õpetajad. «Ühega neist kohtun pidevalt, sest ta käib minu etendusanalüüsi täienduskoolitusel. Õpetaja isiksuse mõju on õpilasele väga suur,» ütleb Anneli.

Miks siis ikkagi teatriteadus? Enda sõnul pole Annelil isegi kunagi näitlemiskihku olnud. Teatriteadusse viis filoloogiaõpingute seminaritöö. Anneli Saro kirjutas selle Paul-Eerik Rummo luulest ja otsis juhendajat, kes ka tegelikult temaga tegeleda tahaks. Kaheksakümnendate lõpus ei näinud õppejõud juhendamisega tema arvates eriti vaeva. Vanemad koolikaaslased soovitasid Luule Epnerit, kes aga tegeles pigem näitekirjanduse ja teatriga. «Meenus, et Paul-Eerik Rummo on ju kirjutanud ka näidendeid. Kirjutasin siis tema loomingu dihhotoomiast ja vaatasin nii tema luuletusi kui ka näidendeid. Näidendid lisandusid sellepärast, et oli hea kontakt Luule Epneriga,» räägib Anneli.

Ta tõdeb, et temale on õpetajate ja õppejõudude isiklik karisma suurt mõju avaldanud, ning ta tuletab ise nüüd aeg-ajalt õppejõududele meelde, kui suur on nende võim selles, kui palju nad õpilasi mõjutavad.

Äsja 25. sünnipäeva tähistanud Tartu ülikooli teatriteaduse erialasse astuski Anneli 1992. aastal, pärast lõputöö kaitsmist. Talle tundus ühelt poolt, et kirjandus on väga hästi mehitatud noorte teaduritega, seal on palju teooriaid ja meetodeid. Teater on akadeemiliselt noorem distsipliin, teatriteadus pole nii valmis. Seal on veel palju asju, millest ei saa aru või mida ei osata sõnades edasi anda, see koosneb erinevatest kunstidest, kirjeldab Anneli valikut.

Lemmikteemal rääkides hakkab seni isegi energiliselt vestelnud Anneli veelgi elavamalt žestikuleerima.

Ta leiab teatril mitmeid rolle, nii laiemalt ühiskondlikke kui ka kitsamalt isiklikke. «Kolmekümnendatel räägiti teatrist eelkõige kui meelelahutusasutusest, samas oli see rahvusidentiteedi looja, ülevalpidaja ja arendaja,» räägib ta. Nõukogude perioodil oli teater ainuke vaba foorum, kus sai vabalt rääkida – küll mitte otsesõnu, vaid metafooride ja kujundite keeles. Mis sai aga teatrist pärast seda? Üheksakümnendatel rääkisid teatrikriitikud ja -uurijad, et teatril pole ühiskondlikku ülesannet, samas tundus kõigile oluline, et teater peab kuidagi panustama ühiskonda, mis teda üleval peab. Praegu räägitaksegi Saro sõnul kõige rohkem sellest teatri osast, mis on liikunud tugevalt poliitilisse ja ühiskonnakriitilisse ainesse.

«Samas tuleks rõhutada, et see pole teatri kõige olulisem roll. Ärme unusta, et teater on ka meelelahutus, see pakub lõbu, lohutust,» räägib Anneli Saro. Ta kirjeldab hiljuti kuuldud näidet, kus esinemishirmuga füüsikatudeng sai teatriringist abi. «Teater tegeleb ka psühhohügieeniga, see aitab inimestel oma tunnetest aru saada, neid kanaldada,» ütleb Anneli. Ta leiab, et me peaksime mitte ainult füüsilise, vaid ka psüühilise tervisega tegelema, ja kunstil on siin väga oluline roll.

Mitu rolli

Kuidas on Anneli Saro enda rollidega? Näiteks sooroll. «Minu jaoks pole see, et ma olen naine, väga oluline. Võib-olla sellel, kui oled noor naine, on tugevam mõju, aga keskealise või vanema naise puhul vist tasakaalustub ühiskondlik umbusk naisjuhi suhtes,» räägib Anneli.

Ta viitab praeguse presidendi, Kersti Kaljulaiu mitme aasta tagusele sõnavõtule, kus too leiab, et Eesti naisi vaevab täiuslikkusetaotlus. Kui nad on tööl, siis tunnevad südametunnistuspiinu, et pole kodus perega, ja kui on perega, siis muretsevad, et nad pole tööl ega panusta piisavalt töösse.

«Meil on see probleem lahendatud niiviisi, et mul on väga tänapäevane ja moodne mees. Kui me läksime Soome tööle, siis mu mees oli terve aasta lapsega kodus, kuni leidsime lasteaiakoha,» kirjeldab Anneli Saro. Nooremate meeste seas on niisugune käitumine nüüd tavaline, kuid tol ajal temavanuste seas mitte.

Anneli leiab, et see, kui rollid on võrdsemalt jaotatud ja kui mehed keskenduksid rohkem perele, tuleks kasuks kõigile. «Mihkel Mutt kirjutas kunagi, et naised on õnnelikumad, neil on kaks langevarju, üks on pere ja teine on töö, nad võivad vajadusel ühe teisega asendada. Mehel on aga vaid üks langevari – töö,» sõnab õppeprorektor. «Minu soovitus noortele meestele: sõitke ka kahe langevarjuga, teil on neid ka kaks. Kui on üks, töö, ja sellega juhtub midagi, siis te kukute maha.»

Rohkem enesekindlust

Teine äratundmine tuli üsna hiljuti loetud naisjuhtide uuringust, mille kohaselt tunnevad paljud naisjuhid üle ilma, sh ka Eestis, et kui neid on edutatud või kui neil läheb tööl hästi, siis on see lihtsalt õnnelik kokkusattumus. Mitte et nad oleksid ametikoha saanud sellepärast, et nad on ise targad ja tublid. «Kui ma seda lugesin, siis naersin südamest, sest ma olin ise samuti nii mõelnud,» räägib Anneli Saro.

Saro kirjeldab, et on teiste naiskolleegidega nii Eestis kui Euroopas arutanud, kuidas naisüliõpilasi jõustada, muuta neid enesekindlamaks, kuna tema hinnangul on see praegu tõsine probleem. «Ma tahan, et minu üliõpilased oleksid õnnelikud ja enesekindlad. See on ka nende võti tööturul,» sõnab ta.

Naistele tulekski õppeprorektori arvates öelda, et nad on targad, võimekad, töökad, mitte lihtsalt ilusad. Et neil oleks rohkem enesekindlust ja auahnust. «Eestis, kus on tööjõupuudus, ei saa me endale lubada, et naised jäävad koju või teevad vähenõudlikke töid. Lihtsamad tööd ju ka kaovad peagi, need asendatakse masinatega,» räägib ülikooli õppetegevuse juht.

Siin võibki kasu olla sellest, kui on näha juhtivatel kohtadel naisprofessoreid, prorektoreid, rektoreid. Viimastel valimistel oli rektorikandidaat küll ka üks naine, Margit Sutrop, kuid jäi esimeses voorus vaid 17 häälega võitjale alla. Varem on kandideerinud näiteks Birute Klaas ja Ene Ergma.

Soolise jõustamisega kaasnevad ka ohud juhul, kui sellega hoogu satutakse. «Kui ma tulin siia rektoraati, siis ütles mu mees mulle, et vaadake, et teie, feministid, ei ehitaks siis samasugust maailma, nagu meie, mehed, ehitasime,» ütleb Anneli Saro.

Seega on üsna värskel õppeprorektoril täita mitmeid rolle, millest ülekaalus olevat ongi raske valida. «Ma arvan, et olen eelkõige teatriteadlane, olen sellese lihtsalt nii palju panustanud. Samas humanitaar olen võib-olla laiemalt. Võib-olla ma ei sobitu ühessegi stereotüüpsesse rolli probleemideta – mida rohkem rolle elus täidad, seda rohkem su identiteeti tekib mitmikidentiteet,» ei lase Anneli Saro end ühte lahtrisse paigutada.