Septembri viimase päeva varajastel hommikutundidel asus TÜ eetikakeskuse kolmeliikmeline esindus (Margit Sutrop, Kadri Simm ja siinkirjutaja) teele Etioopia pealinna Addis Ababasse.

Meie eesmärk oli aidata rajada Etioopiasse eetikakeskust ning toetada kohalikke ülikoole eetika õpetamisel. Etioopia katoliiklikku Thomas Aquainase nimelise ülikooli (ECUSTA) kutsel oleme koos Addis Ababa ülikooli ning Musta Lõvi haiglaga (BLH) ette valmistamas Erasmus+ programmi kõrgharidust toetavat koostööprojekti, mille maht on miljoni euro kanti.

Vaktsineeri ja varu kannatust

Etioopiasse lennata ei ole ülearu keerukas – Tallinn – Frankfurt – Addis Ababa –, aga see käib väikese trikiga: tehniline peatus Saudi Araabias, kus lennuk jookseb pooltühjaks ning tangitakse 1,5 h ilmselt odavat kütust. Reis on pikk, aga seda enam rõõmustab teadmine, et kohale jõudes on ajavöönd sama mis Eestis.

Jah, eurooplastele kehtibki sama aeg, aga tegelikult on asjad keerulisemad. Etioopias algab päev päikesetõusuga. Kui meie ütleks, et kell on 7.00, siis neile on kell 1.00. Uus aasta algab 11. või 12. septembril ning praegu on seal käsil hoopis 2010. aasta... Lohutuseks võib siiski öelda, et hoolimata üsna leigest suhtumisest kellaajast kinnipidamisse, olid kellaajad ja kuupäevad meile siiski teatatud Euroopa aja järgi.

Rõõmu võib tunda ka sellest, et oktoobri algusega lõppeb praktiliselt üleöö neli kuud väldanud vihmaperiood ning enne kui kuumaks läheb, saab nautida meeldivat Eesti suveilma (vahelduv pilvisus, 21–23 kraadi sooja), mida meil endil 6000 km kaugusel viimasel ajal enam eriti pole olnud.

Enne teele asumist tuleks peale reisikorralduste ja kindlustuse tegemise arvestada veel kahe asjaga. Esiteks, kohustuslik vaktsineerimine kollapalaviku ja A-hepatiidi vastu, samuti soovituslikud süstid selle järgi, kuidas süda lustib ja kui riskialdis oled. Olgu siinkohal ka öeldud, et vaktsineerimispassi keegi siiski näha ei tahtnud.

Teiseks, kohalikku raha birri Eestist osta ei saa, kuid kohapeal saab neid välja võtta rohketest sularahaautomaatidest (mis töötavad umbes nagu politseiauto vilkur: töötab – ei tööta – töötab – ei tööta) või vahetada hotellis. Kuigi turismiteatmikud lubavad, et arveldada saab ka eurodes ja dollarites, keelasid kohalikud selle variandi meil üsna kindlameelselt ära (olgem ausad, see on ka ebaseaduslik).

Haridussüsteemi head ja vead

Etioopiasse jõudnud, alustasime kohtumiste jada ECUSTA-st nende praeguses asukohas, astudes sellega tagasi aastakümnetetagusesse maailma, mil linoleumil kriuksuvad sammud ja pruun värv olid iseloomulikud ka Eesti haridusasutuste sisekujundusele. Meile anti kiire ülevaade Etioopia haridussüsteemist, mille lipulaevad on katoliku kiriku hallatavad koolid. Neis pakutakse haridust kõigile, olenemata nende rassist, majanduslikust olukorrast või sotsiaalsest staatusest, kuid õppekavad on valitsus siiski ette andnud.

Poliitilist olukorda ja tausta selgitati meile veel mitmel korral: kuigi Etioopia vabanes kommunistlikust valitsusest umbes samal ajal kui Eesti, valitseb riigis praegu jätkuvalt üks partei ja korruptsiooni tase on kõrge. Katoliku kiriku antav üldharidus on väga heal tasemel (nt räägivad kõik koolilõpetanud vabalt inglise keelt), kuid puudu on õppematerjalidest. Haridus ei jõua paraku siiski kõigini (kirjaoskajaid on ainult pool 105-miljonilisest elanikkonnast) ning oma piirangud (nt filosoofia ja eetika õpetamisele) seab valitsev kord.

Järgmise sammuna ongi katoliku kirik võtnud nõuks hakata peale alg- ja keskhariduse pakkuma ka kõrgharidust. Poliitiline tahe ja toetus on olemas: ECUSTA-le on eraldatud kämpuse jaoks tasuta (see olevat suur vastutulek, kuna riigi jaoks on maa müük peamine tuluallikas) lahmakas maad Addis Ababa külje all ning seal käib juba mõnda aega ehitustegevus. Ühel pärastlõunal viidi meid ehitustandriga tutvuma, viimane osa teekonnast sobis juba praktiliselt safarikogemuseks. Erinevalt pealinnast avanesid seal hurmavad vaated, oli õhku ja ruumi.

Kõik kerkivad hooned on igati tänapäevased ning valminuna peaks kämpuses olema kuni 60 hoonet, sh ühiselamud, õppehooned, laborid, haigla erinevad osakonnad. Esimene hoone, sünnitusmaja, pidi avatama oktoobri lõpus. Maja ees nägime kitse, kes oli hommikul toonud ilmale kaks talle!

Koolide külastuste vahel toimusid kohtumised Addis Ababa ülikooli teadlaste, üliõpilaste ja residentidega ning Musta Lõvi haigla arstidega. Meditsiinieetikat õpetatakse nagu Eestiski kõigile tulevastele arstidele prekliinilise õppe ajal lühikursusena.

Suurimaks väljakutseks vahendite puudumise kõrval võib lugeda noorte arstide lahkumise Ameerikasse: mõnikord lahkub terve lend lõpetajaid. Riik on seadnud piirangud, et peale lõpetamist peab maal töötama kaks ja linnas vähemalt neli aastat. Vastasel korral tuleb maalt lahkudes maksta riigile kopsakas rahasumma.

Haigla juhtkond on vägagi teadlik, et peale küsimuse, kuidas jagada piiratud vahendeid (puudu on nii ravimitest kui aparaatidest), on nende suurimad väljakutsed seotud personali väärtushinnangutega ning sellega, kuidas õnnestub 3000 töötajat liita ühtseks koostoimivaks asutuseks, kuhu tudengid tahaksid tööle jääda.

Võti on kindlasti hariduses ning nagu meile mitmel korral rõhutati, ei ole Etioopiasse vaja lõputult abirahasid toppida (seda peeti isegi veidi solvavaks), vaid aidata neid teadmiste ja oskustega, näiteks aidates koostada õppematerjale ja juhtnööre, kuidas keerulistes olukordades otsuseid langetada.

Mängisime arstide ja residentidega ka TÜ eetikakeses koostatud arstide väärtusmängu, mis võimaldab rühmatöös arutada arstide ees seisvaid praktilisi eetilisi valikuid. Selgus, et hoolimata erinevast kultuuritaustast on arstide kõlbelised dilemmad Eestis ja Aafrikas siiski väga sarnased.

Kohalik loodus on maaliline

Addis Ababas on viis miljonit elanikku ning elanikkond kasvab seal (nagu ka terves riigis) pidevalt. Kohalikud ütlesid, et meie linnaosa (Bole, lennujaama lähedal) on kõige kenam ja parem linnaosa. Ilmselt on ilu vaataja silmades ja sõltub ikka päris palju sellest, millega võrrelda. Tõsi ta on, et tegemist on piirkonnaga, kus asuvad enamik poode, restorane ja hulgaliselt riikide välisesindusi. Ühel õhtusel jalutuskäigul keerasime tavapärasest teekonnast veidi kõrvale ja jõudsime kõrvaltänavale, mida palistasid kõrgete müüride taha peitunud saatkondade villad. Tänav lõppes aga peene hotelli eest mööda mineva mudamülkaga, mille sarnast annab ikka otsida.

Kohv, injera ja Lucy

Viimase lõuna veetsime imelise kraatrijärvevaatega restoranis ning mekkisime ka reisi viimast injerat. Injera on suur pehme hapukas pannkook, mida tehakse Etioopia kohalikust gluteenivabast teraviljast (teff) ning süüakse erinevate rohkem või vähem vürtsikate hautistega (wut). Kohaliku kombe kohaselt söögiriistu ei kasutata ning söömiseks kasutatakse ainult paremat kätt.

Rahvusköök on maitsev ja proovimist väärt, kahjuks jäi ajapuudusel läbi tegemata injera küpsetamise töötuba ning kohvitseremoonia. Aga kohv on rahvuslik uhkus ning enam-vähem esimene asi, millest etiooplased sulle räägivad. Seda juuakse pisikesest klaasist ja kindlasti tilga piimaga. See on imeliselt hea!

Teine asi, mis kindlasti jutuks tuleb, on Lucy: väidetavalt vanim kahel jalal käinud inimene, kes avastati just Etioopiast ja peaks olema kogu tsivilisatsiooni ema. Viimane väide on vist küll üsna veenvalt ümber lükatud, TÜ teadlaste poolt sealhulgas. Samas jäi mulle mulje, et kuigi kohalikud hoiavad sellest narratiivist rõõmsalt kinni, aduvad nad siiski, et uuemad uuringud ütlevad midagi muud.

Selline veidi muretu ja sõbralikult no-mis-siis-ikka suhtumine tundub olevat iseloomulik. Hoolimata keerulisest majanduslikust olukorrale ei kohanud me kedagi, kes oleks lõputult halanud kurva saatuse või raske elu üle. Tasub meeles pidada ja kui unuma hakkab, siis teha uus reis musta mandri kõige edumeelsemasse riiki.