Hiljuti lõppenud energia- ja ressursisäästukonkursil Negavatt tuli kolmandale kohale valdavalt Tartu ülikooli tudengitest koosnev ettevõtlik seltskond, kes püüab keskkonda kilekottidest vabastada ning täidab nüüd juba esimesi tellimusi.

Keskkonnaministeeriumi andmetel kasutas Eesti elanik 2015. aastal kuni 200 õhukest plastkandekotti (õhemad kui 50 mikronit) ja neist 160 on eriti õhukesed kotid (õhemad kui 15 mikronit). Korraldatud uuring näitas vajadust vähendada kilekottide hulka ja tõi ka esile vajaduse pidada tarbitud kottide koguste üle täpsemat arvestust. 2019. aastast soovitakse seni tasuta jagatavad puuviljakotid tasuliseks teha.

Poko on keskkonnasõbralik alternatiiv õhukesele ja praegu veel tasuta pakutavale kilekotile. Keskkonnateadlik ja -säästev sisseostude tegija saab mõne euro eest soetada korduvkasutatava puuviljakoti, mis on võtmehoidja kujul temaga alati kaasas. Eesmärk on lahendada väikeste kilekottide liigkasutamise probleem ning säästa keskkonda.

Meeskonda kuuluvad tudengid erinevatest valdkondadest: geenitehnoloog, füüsik, füsioterapeut, geograaf ja bioloog. Tartu ülikooli loodusteaduskonnas bioloogiat õppiv Kadi Sagor on meeskonnas kommunikatsiooni ja turundaja rolli võtnud ning on viimane, kes on õppeaasta lõpul veel Tartusse jäänud ning saab intervjuud anda.

Kuidas sünnib idee?

Sagori sõnul sündisid idee ning meeskond võrdlemisi juhuslikult. «Paar tundi enne Negavati ideede esitamise tähtaega istusid Maria [Kolk] ja Kristina [Kasvandik] ühikatuppa kokku mõttega, et teeme midagi. Ja siis nad mõtlesidki välja selle idee. Kribasid paar lauset. Siis astusime mina ja Liisi [Sagor] nende tuppa ja nad ütlesid, et te olete nüüd meie meeskonnas,» kirjeldas Kadi Sagor.

Praegu on poodides pakutavatel puuviljakottidel ainuke alternatiiv võrkkott või mõnes ökopoes pakutav paberkott, kuid võrkkotist pudeneb näiteks kartulite muld läbi, paberkott ei kesta kuigi kaua ja pole pidevalt kaasas. Nii mõtlesidki Poko loojad välja koti, mis oleks inimestel pidevalt kaasas ning peaks vastu vähemalt aasta.

Esmapilgul väga erineva valdkonna ja taustaga tudengiterühmas on siiski üks ühine joon, mis neist mitmeid ühendab: viiest meeskonnaliikmest neli on juba varem olnud õpilasettevõtetega seotud.

Kuidas areneb toode?

Tootearenduse jaoks on tehtud juba mitmeid küsitlusi nii tudengite kui kassapidajate seas, samuti tehtud veebiankeet. «Üks kassapidaja ütles, et talle ei meeldi meie kott, aga siis võttis meie kartulid, vaatas, et kassalint on tegelikult puhas, ja arvas, et tegelikult on see päris hea kott,» rääkis Sagor.

Tudengite peal testiti Poko slängimaigulist reklaamlauset «Meid kotib», kuna tudengid on praegu toote esmane sihtrühm. «Tudengitele see mõjub – me tegime ühikaköögis turu-uuringu. Neile meeldis see toode väga. Aga kui tootmine suuremaks läheb, peame ehk veel mõtlema, et võib-olla kõigile ei meeldi,» sõnas Sagor.

Valmistatud kottidele on ka mitmeid koormusteste korraldatud, neid nelja kilo kartulitega täidetud, aga ka triikraud sisse pistetud ning kotti keerutatud. Praegu tegelevad kotiloojad ise toote valmistamisega, aga hetkel otsitaksegi võimalust tootmine teiste teha anda.

Ka on ideid saadud Negavati konkursi käigus, kuna üks žüriiliige soovitas kaaluda praeguse kunstnahast kotitasku asemel veel loodussõbralikumaid materjale.

Kuhu jõuab toode?

Praeguseks on ettevõtte Facebooki konto kaudu müüdud paarkümmend isetehtud Pokot. Tootmisvõimekust on aga vaja kiiresti suurendada, kuna juba on meeskonnal suurklient – Tartu ülikool. Nimelt on ülikool Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise aja alguseks alates juulist tellinud üle saja võtmehoidja-koti, et neid eesistumise raames saabuvatele külalistele või võõrustajatele meenetena jagada. Samuti on septembriks vaja veel mitusada võtmehoidjat valmistada.

Suvel on ettevõtlikud tudengid paljuski kooliga seotud praktikaga hõivatud, aga samal ajal ongi tarvis toodet arendada ja sügiseks valmistuda, kuna siis on kavas kotid Tartu ülikooli üliõpilasesinduse kaudu müüki panna, vastav kokkulepe on TÜÜE-ga olemas. Seni ongi valdavalt keskendutud tudengitele, aga sellega ei piirduta.

Praegu on sihikule võetud ökopoed, näiteks Pärnu pakendivaba pood Paljas Pala on juba üks tellijatest. «Aga siin Tartus ja veel teistes linnades on ka ökopoode. Kui juba nendes läheb hästi ja tootmine on meil piisavalt hea, siis võime minna suurematesse kettidesse,» selgitas Kadi Sagor võimalikke tulevikuplaane.

Turule minekuks näib aeg küps olevat, kuna ilmneb, et konkureerivaid tooteid mujal nagu polegi.

Milline on tulevik?

Samuti tuleb mõelda Poko edasiarendusele. Mitmed huvilised on avaldanud arvamust, et pisikesele puu- ja juurviljakotile võiks lisaks valmistada suurema ostukoti. Praegu on küll saadaval mitmed riidest või tehismaterjalist ostukotid, aga sellist hästi kokkupandavat varianti ei pakuta.

«Meil on praegu põhiline hoida see kott hästi pisike ja kaalutav, selleks et inimesed saaksid sellega kaupa kaaluda. Oluline, et ei tekiks vaimset tõrget selle koha pealt, et see on suur ja raske ning lisab hinnale juurde,» sõnas Sagor. Sellegipoolest ollakse valmis ka suuremat ostukotti valmistama, kui vastav nõudlus on olemas.

Negavatil saadi oma tooteideega kolmas koht, Kaleidoskoobi võistlusel pälviti ökoinnovatsiooni eriauhind ja peale nende on saadud veel paar mõtet, millistel konkurssidel tasuks osaleda.

Mida on õpitud?

Kogu kogemust, mis on küll seni vaid paari kuuga piirdunud, hindab Kadi Sagor heaks. Saadud on teadmisi sellest, kuidas äri alustada. Suurim õppetund on olnud see, kuidas käib meeskonnatöö ning jagada kõigile ülesanded nii, et kõik saavad hakkama. «Kuidas näiteks parandada meie meeskonna edukust ja kuidas asi üldse käima saada. Selles on see väga palju meile juurde andnud,» sõnas ta.