Viljandis toimus viiendat korda etnosugemetega moeetendus OmaMoodi. Toimunust tegi reportaaži üks asjaosaline, modell Keiti Piirisild.

Terve meeskond koos modellidega sai kokku juba päev varem, kui toimus peaproov. Saime esimest korda näha ka teiste modellide koreograafiat ja kõikidele kaasa elada. Kõik olid väga positiivselt meelestatud ja teineteise suhtes toetavad. Nii ei tundunud pikk päev üldse mitte ebameeldiv, vaid veidi kurb oli õhtul lahkuda ja uuesti järgmist päeva oodata.

Järgmine päev algas soengute ja meigiga Pärimusmuusika aidas. Meigi jaoks oli tehtud ajakava, kuid ühe meigikunstniku ootamatu haigestumise tõttu ei pidanud see enam paika. Kõlab nagu retsept kaoseks? Aga ei. Kõik modellid olid mõistvad ja leidsid võimaluse teha enda aega parajaks. Meeskonna seast leiti ka asendajaid, kes kohati asendasid puuduvat meigikunstnikku. Kõik sujus suurepäraselt. Tegin ise samal ajal modellidele ka soenguid. Soengute tegemise juures meeldis mulle kõige enam võimalus nende modellidega lähemalt tutvuda. Nii sai jää lõhutud ja kogu tagalava oli väga positiivselt meelestatud. Soengute tegemine ja ümber tegemine võttis nii palju aega, et olin lõpuks viimane modell, kes üldse ise soengu pähe sai.

Riiete proovimisel ja kohendamisel olid juures ka disainerid. Etnokudumite kogus sain kanda imeilusat kleiti, mille disainerid mulle välja valisid.  See on suur tunnustus, kui disainer tükikest enda loomingust just minu seljas näeb. Kuna olin modell kahes kollektsioonis, oli vaja kiirelt ka riideid vahetada. Disainerriiete kiirelt vahetamine – samal ajal hoolitsedes, et meik riideid ei määri ja riided soenguid sassi ei aja – oli päris suur väljakutse. Õnneks olid kõik väga abivalmis ja kohe kui lavalt maha jõudsin, pakuti mulle juba abi riiete vahetamisel.

Samal ajal kui modellid ootasid enda hetke, et minna lavale, elati kõikidele teistele kaasa. Lavalt saabujad võeti alati vastu soojade sõnade ja tunnustavate väljenditega. Sellise energiaga, mis lava taga oli, oli võimatu laval mitte endast parimat anda. Hoolimata sellest et ma ei tea kõikide modellide nimesid, tunnen, et sain peaesinemise ajal nende kõikidega mingi nurga alt palju lähedasemaks: me kõik olime seal samal eesmärgil ja jagasime seda head tunnet. Nii ei olnud lavale minek üldse hirmus. Tänu suurepärastele toetavatele koreograafidele, kes alati kaasa elasid ja õigeid asju ütlesid, puudus esinemise ajaks igasugune lavahirm. Oli ärevus ja olid teised kirjeldamatud tunded, kuid ei olnud hirmu.

Lavalt maha tulles oleksin soovinud justkui veel kaheksa korda lavale minna, sest ei tahtnud seda päeva lihtsalt niimoodi lõpetada. Uskumatu, kogu see töö saigi nüüd järsku otsa. Sellise meeskonna hoole all oli ainult puhas rõõm ja eelis ka ise olla selles kõiges osake.

Suur aitäh publikule! Suur aitäh toetajatele! Suur sügav kummardus korraldajatele! Meile kõigile meeldis!