Asjatundjad soovitavad kaaluda kõrghariduse esimesel astmel bakalaureuseõppe ja rakenduskõrghariduse ühendamist nii, et valik akadeemilise või rakendusliku suuna vahel tuleks teha alles kolmandal õppeaastal.

Euroopa parlamendi raporti «The future of work in the EU» järgi on 2025. aastaks iganenud 50 protsenti praegustest töökohtadest. OECD 2016. aasta analüüs on küll lootusrikkam ja väidab, et automatiseerimise tõttu kaob üheksa protsenti töökohtadest organisatsiooni liikmesriikides, Eestis ja Lõuna-Koreas aga ainult kuus protsenti.

OSKA on tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi nimelühend ja analüüsib Eesti majanduse arenguks vajalike oskuste ja tööjõu vajadust lähema kümne aasta jooksul. Viimane analüüs näitab, et Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks on vaja suurendada kõrgemat lisaväärtust loovate töötajate arvu.

See tähendab, et tootmisesse on vaja rohkem selliste ametite esindajaid, kelle toel luuakse suuremat lisaväärtust, näiteks tootearendajaid ja tootmisjuhte.

Asjatundjate arvates suudavad suuremat lisaväärtust luua sellised töötajad, kes pärast ühel tasemel kutsealase ettevalmistuse läbimist liiguksid edasi järgmisele haridustasemele.

Samas on praegu näiteks puidu- ja mööblitööstuses töötavatest inimestest ligi 40 protsenti erialase ettevalmistuseta. Seega on töötajatel suur täiendusõppe vajadus.

Praktilised oskused hinnas

Teise kõiki valdkondi puudutava murekohana viitasid valdkondade asjatundjad asjaolule, et tasemeõppest oodatakse praktilisemate oskustega, kuid samal ajal n-ö suure pildi nägemise võimega töötajaid.

Olulise suunana tuli uuringutest välja suurenev vajadus IKT-oskustega asjatundjate järele. 2020. aastaks on tarvis praegusega võrreldes 1,5 korda rohkem IKT asjatundjaid, kes töötaksid kõigil elualadel ning suudaksid tellida ja käigus hoida valdkonna töö tõhustamiseks nutikaid lahendusi.

OSKA arendusjuht Tiia Randma rääkis, et kuna 2020. aastaks vajab Eesti tööturg juurde aastas keskmiselt 1,5 korda rohkem IT-oskustega asjatundjaid ja mitte ainult IT-sektorisse, vaid kogu majandusse, siis tuleb IKT-valdkonnas tõsta tasemeõppe lõpetajate arvu.

See ei tähendavat aga koolitustellimuse suurendamist, vaid hoopis kooli lõpetamise toetamist. Randma sõnul on seda võimalik teha näiteks töötamist ja õppimist paindlikult ühendades, nii et tööandjad viivad sisse tudengite töötamist, õppimist ja õppe lõpetamist soosiva töökorralduse ja kõrgkoolid töötavad välja tegevuskava õpingute katkestamise vähendamiseks.

Magistrikraadiga asjatundjaid vähe

Tervisevaldkonnas on kõige suurem puudus õdedest: 2025. aastaks jääb kutsekoja raporti järgi puudu 311 õde, selle eriala lõpetajate hulk peaks kasvama 35 inimese võrra aastas. Ka farmatseutide arv peaks 2017.–2025. aastal viiendiku võrra kasvama, seega võiks haridussüsteem kasvu- ja asendusvajaduse katmiseks pakkuda 330 lisafarmatseuti. Ämmaemandaid ja füsioterapeute koolitatakse raporti järgi ka praegu liiga palju.

OSKA raportitest selgub ka, et arvestusala valdkonnas on praegu kutsehariduse tasemel suur raamatupidajate ületootmine, mistõttu antakse haridus- ja teadusministeeriumile soovitus vähendada selles valdkonnas kutsehariduse tasemel koolitustellimust.

Samuti ütleb analüüs, et lähiaastatel kaob lihtsamat tööd tegevate raamatupidajate töökohti 150–250 kohta aastas. Neid töökohti täidavad praegu valdavalt kõrgharidusega naised, kes on vanemad kui 45 eluaastat.

Samal ajal on aga puudu analüütiliste oskustega magistritaseme haridusega asjatundjatest, kes suudaksid suuremahulisi andmeid analüüsides välja tuua juhtimisotsuste jaoks olulise.

Palgainfo agentuur korraldas ka uuringu tööturu ja tasustamise suundumuste kohta, millest aga selgus, et võrreldes varasemate aastatega on tööturul oluliselt kasvanud tippasjatundjate arv ja seda kõigis vanuserühmades. Lihttööliste ning seadme- ja masinaoperaatorite arv on vähenenud ning vanemaealiste tähtsus nende tööde tegijate hulgas suurenenud.

Ülekantavad oskused

Tartu ülikooli nõustamiskeskuse juhataja Piia Mäesaar tunnistas ka, et tänased ja homsed võtmeoskused on ülekantavad oskused erinevates ametites: suhtlemis- ja juhtimisoskused, analüüsi- ja üldistusoskused. Peale nende veel ka kasvav virtuaalne koostööoskus, sh uue meedia kirjaoskus ning mitmekülgsed infotehnoloogilised oskused, nagu näiteks andmekasutus- ja tõlgendamisoskus.

Mäesaar tõi välja, et tähtsal kohal on ka mõtestamise oskus ehk tähenduse mõistmine ja selle loomine, kriitiline mõtlemisoskus ja üha kasvava teabehulga eristusoskus.

Aina rohkem vajatakse ka võõrkeele oskusi ja sügavaid teadmisi mingis kindlas valdkonnas koos oskusega siduda neid teadmisi teiste valdkondadega. 

Mäesaar soovitas, et enne, kui valik langetatakse, tasub hoolikalt kaaluda ja näha enne otsuse vastuvõtmist veidi vaeva.

Nõustamiskeskuse juhataja ütles, et ameti valikul tuleb eelkõige lähtuda huvist ja sisemisest põhjusest, mis innustab. Palk on väline mõjujõud, mis võib valikute tegemist mõjutada, ent eelkõige on oluline tegevuse või töö tähendusrikkus ja saadav tasu ei pruugi enam olla esimene valiku mõõdupuu.

Haridus- ja teadusministeerium on tellinud uuringu «Eesti kõrgkoolide 2012. aasta vilistlaste uuring», kus tuli ka välja, et peamine põhjus kooli ja eriala valiku puhul oli huvi valdkonna ja eriala vastu. Seda põhjust pidas oluliseks või väga oluliseks 96 protsenti vastanutest. Veel toodi välja eneseteostusvõimalusi, nii kooli kui eriala mainet, oma tugevust vastavas valdkonnas, kooli asukohta ning töökohaga seotud asjaolusid, nagu head võimalikku palka tulevikus ning töö leidmise lihtsust.

Piia Mäesaar ütles, et alati on hinnas teatud erioskused: midagi, milles ollakse väga hea, ja selle hulgas võivad olla nii sügavad tehnilised, ühiskondlikud kui ka korralduslikud erioskused.

Ta lisas ka, et eriala mõiste tähendus teatud valdkondades on ajas muutuv. Ta soovitas valikute tegemisel eelkõige tutvuda õppekavadega: selle sisu, väljundite ja läbitavate õppeainetega, mis võivad sobida mitmele erialale.

Näiteks ajaloo õppekava lõpetanu leiab rakendust nii haridus- kui kultuurivaldkonnas muuseumi või arhiivitöötajana, aga samuti ajakirjaniku või poliitikuna. Mõelda tasub sellelegi, millises valdkonnas ennast töötamas nähakse, ning seejärel saab keskenduda meelepärasele alale, eelkirjeldatud näite puhul näiteks kunstiajaloo suunale.

Täistööajaga töö noori ei tõmba

Instar EBC OÜ on ettevõte, mis aitab tööandjatel oma kaubamärki arendada. Eelmisel aastal korraldasid nad tudengite seas uuringu, kus soovisid teada arvamust erinevate tööandjate maine kohta. Raport rõhutas, et tänased 20-aastased tudengid on kümne aasta pärast 30-aastased töötajad, kel tööstaaži pea kümme aastat, ning tööandjad ei tohiks seda unustada.

Uuringust selgus, et 42 protsenti tudengitest soovib tööle asuda kohe peale kooli lõpetamist, 54 protsenti soovib tööle asuda kooli ajal, 4 protsenti soovib tööle asuda peale kooli lõpetamist ja aastast puhkamist.

Tähelepanu äratas punkt, kus uuriti, kas noored soovivad töötada täiskohaga või osalise koormusega. 79 protsenti vastanutest soovib töötada osalise ajaga ja ainult 21 protsenti soovib töötada täiskohaga.

Noored tõid ka välja, mis on nende jaoks olulised märksõnad, kui hakatakse töökohta valima. Kõige olulisem oli see, et töö oleks huvitav ja arendav. Selle tõid välja 87 protsenti vastanutest. 85 protsendi jaoks on oluline see, et ettevõte kohtleb oma töötajaid võrdselt ja ausalt. Peale selle on noorte jaoks olulised hea sisekliima ja suhted ülemuste ning töökaaslastega.