«Sa oled segane,» ütles mu Hollandis elav moskvalannast sõbranna mulle kevadel Haagis kohvikus istudes, kui rääkisin talle oma plaanist Moskvasse õppima minna.

Minu valiku üle imestasid muidugi peaaegu kõik, kellele seda mainisin. «Venemaale?! Sa ju ei ole venelane?! Ja veel õigusteadust õppima?!»

Ise olin oma ebatavalises valikus aga päris kindel ning 23. augustil 2016. aastal, mõned päevad pärast seda, kui olin justkui saatuse kiuste kaotanud ära kõik oma dokumendid, astusin Venemaa pinnale teadmisega, et ei lahku siit enam mitu kuud.

Harjumine Moskva elurütmiga

Esimesed Moskvas veedetud päevad sulandusid minu jaoks üheks suureks sündmuste kogumiks: saja erineva dokumendi esitamine erinevatesse kohtadesse, arusaam, et inglise keele võib suhetes ametiasutustega rahulikult ära unustada, ning pidev tutvumine uute inimeste ja uute kohtadega.

Kolinud linna, kus elab ametlike andmete kohaselt 12 korda rohkem inimesi kui Eestis, tundus esialgu kõik suur ja hoomamatu. Üsna kiiresti muutus Moskva aga aina väiksemaks. Selgeks said nii metrooplaan kui ka linnatänavad. Kadus kartus vene keele rääkimise ees, sest muudmoodi lihtsalt ei olnud võimalik. Selgeks said mitmed kirjutamata reeglid ja väikesed veidrused.

Esimese asjana harjusin ära sellega, et vene sõprade ning ka ametiisikute jaoks ei ole olemas nime Ann: kõigi jaoks olin kas Anja või äärmisel juhul Anna ning viisal kandsin koguni nime Enn. Ida-Euroopa päritolu tähendas nii lääne kui vene sõpradele seda, et olin ikkagi põhimõtteliselt venelane (ja seega ka tasuta inglise-vene tõlketeenus).

Järgmisena harjusin ära pideva paberimajandusega ning sellega, et igale tähtsusetule paberilehele oli vaja templit (ükskõik millist templit, aga vähemalt, et oleks tempel). Ajapikku kiirendasin teiste liiklejate eeskujul metroos oma sammu, sest aeglaselt loivates sööksin lihtsalt teiste liiklejate närve. Ka pärast kahte kuud, mil olen Eestis tagasi olnud, tunnen end ebamugavalt, kui pean eskalaatori peal seisma vasakul pool.

Moskva on linnana aga vaimustavalt ilus ning erinevate kaunistustega linnapildis tagasi ei hoita. Suve lõpus ja sügise alguses linna kaunistanud lilled ning laternakesed vahetusid talve saabudes üleöö sadade erinevate tulukeste ning valgusinstallatsioonide vastu. Jõulude ajal Punasel väljakul avatud jõuluturul võiks ringi käia terve päeva, kui just 20-kraadine külm sind viie minuti pärast tuppa soojenema ei saadaks.

Moskva metroojaamad teevad silmad ette peaaegu kõikidele maailma jaamadele ning kas või veidikenegi vene keelt rääkides oled juba võitnud paljude kohalike poolehoiu.

Tähelepanekuid ülikooli kohta

Vahetussemestri peamine eesmärk oli siiski aga ülikooliõpingud Moskva kõrgemas majandusülikoolis (Higher School of Economics). Moskvasse saabudes ei olnud mul veel õrna aimugi, milliseid aineid täpselt võtta saan, ning esimesel nädalal tunniplaani kokku pannes sai selgeks, et ega ka ülikool tegelikult ei tea.

Kuigi ma ei olnud oma ainete valikus mitte ühegi tingimusega piiratud, siis on sobiva tunniplaani kokkupanek siiski võrdlemisi keeruline, kui puutud kokku järgnevate probleemidega: kahe loengu vaheline paus on kümme minutit, seega on välistatud kahe järjestikuse aine võtmine teaduskondades, mis asuvad üksteisest kaheksa kilomeetri kaugusel; keegi ei tea, millal täpselt ainet loetakse; ka õppejõud ei tea, millal ainet loetakse, aga arvab, et neljapäeviti; olles lõpuks ainele registreerunud, ilmneb, et loengud toimuvad reede õhtuti.

Suhelnud vene sõpradega, kes selles ülikoolis alaliselt õpivad, ütlesid nad, et taoline kaos valitseb ülikoolis iga semestri alguses, mistõttu ei vaevu Moskvast väljaspool elavad õpilased tihti semestri alguseks linna tulemagi. Seda väljendas kõige paremini koolis õppiv Nastja: «Kool algab homme, aga ta algab ilma minuta.»

Kui välja arvata kaos ainetele registreerimisel, siis olid õppeained ning õppejõud aga väga tasemel ning paari EAP kätte saamise nimel pidi tegema tunduvalt rohkem tööd, kui olin siiani harjunud.

Näiteks vene õigussüsteemi tutvustavas aines tuli igaks seminariks lugeda üle 200 lehe kirjandust, aktiivselt kaasa töötada, teha rühmatöö, koostada 2000-sõnaline essee ning kui eelnevate tegevuste näol olid kogunud piisavalt punkte, sain aine lõpus pääsme kirjalikule eksamitööle, mille sooritamisel sain kätte 2 EAP-d.

Eksamid toimusid nädala jooksul, mille ülikool oli kindlaks määranud, ja see oli paigutatud täpselt jõulude ajale. Vahetusüliõpilaste vastu olid õppejõud aga korralduse poole pealt pigem leebed ning kui vene üliõpilaste palvele eksamiaega muuta oli vastuseks tihti kindel «ei», siis vahetusüliõpilaste puhul oldi mõlemale poolele sobivate lahendustega pigem alati nõus.

Üks kõige meeldivamaid üllatusi ülikooli puhul oli aga igale üliõpilasele tagatud ühikakoha hea hind. Päris korraliku koha eest ühiselamus Moskva kesklinna lähistel tuli maksta ei rohkem ega vähem kui 20 eurot kuus.

Muidugi oli mul endalgi enne õppetöö algust eelarvamusi selle kohta, kuidas täpselt õigusteaduse õpe Venemaal välja näeb. Tegelikkus oli aga väga kaugel sellest «jubedast propagandast», mille eest inimesed mind enne vahetussemestrit väga usinalt hoiatasid (kõige valjemalt muidugi just need, kel ei ole Venemaaga erilist kokkupuudet).

Õppejõud olid riigi suhtes pigem kriitilised ning avaldasid muuhulgas valjult arvamust demokraatia puudumise ning inimõiguste rikkumise kohta.

Väga raske on lühidalt kokku võtta kogu oma kogemust Moskva ning Venemaaga. Lausa võimatu on vastata inimestele, kes pärast viit kuud välismaal elamist küsivad mind Eestis nähes ühe kahest küsimusest: «Noh, kuidas oli?» või «Mis tegid siis seal Venemaal?».

Külastasin kaks korda Bolšoi teatrit, sõin õhtust Euroopa kõige kõrgemal asuvas restoranis, uisutasin vene estraadi taustal Punasel väljakul, õpetasin oma lääne sõpradele, kuidas pelmeene keeta, reisisin, õppisin ja tegin üleüldse nii palju, et ei suuda isegi uskuda, et see kõik mahtus vaid paari kuu sisse. Moskval on nii palju erinevaid tahke ja ta pakub midagi igale inimesele – ma julgen kõigile, kel vähegi võimalus, selle külastamist soovitada.