Tartu ülikooli füsioteraapia eriala vilistlane Liis Süda ütleb, et füsioteraapia ja treeneriamet käivad teineteist täiendades käsikäes ning tema üks suur unistus on, et Eesti lapsed oleksid kehaliselt aina aktiivsemad.

Liis tuli ülikooli füsioteraapiat õppima seetõttu, et see tundus talle väga huvitav eriala. «Alguses ma tegelikult ei teadnud, mida ma õppida tahaksin. Füsioteraapiani jõudsin emaga vesteldes. Nii hakkasingi enne 11. klassi uurima, mida füsioteraapia endast kujutab,» kirjeldab ta.

Liis kandideeris nii Tartu ülikooli kui ka Tartu tervishoiu kõrgkooli, kuid valik langes siiski TÜ kasuks. «Uurisin ühelt tuttavalt, kes oli siin füsioteraapiat õppinud, et kumb variant oleks parem. Tema soovitas Tartu ülikooli seepärast, et siis on maailma uksed rohkem valla, ja see veenis mind.» Tagantjärele mõeldes ütleb Liis, et suurim erinevus kahe kooli vahel on ilmselt teooria ja praktika osakaal: ülikoolis on teooria osa, tervishoiu kõrgkoolis aga praktika osa suurem. «Aga kuna siin on väga palju vabaaineid ja valikuid, siis mina olen oma valikuga küll täiesti rahul,» sõnab ta.

Füsioterapeut kui innustaja

Praegu füsioterapeudi ja treenerina töötav heatujuline ja energiast pakatav Liis käis nii bakalaureuse kui ka magistriõpingute ajal välismaal praktiseerimas. Hispaanias oli ta praktikal ühes haiglas, kus ta sai proovida tööd erinevates füsioteraapia valdkondades. «Magistriõpingute ajal käisin aga Küprosel erapraksises ja sealt õppisin samuti väga palju. Eelkõige just uusi tehnikaid, sest ülikoolis antakse alusteadmised, kuidas ja mille jaoks harjutusi teha. Praktikal sain aga uusi mõtteid, metoodikaid ja nippe.»

Liis töötab Tartus rehabilitatsioonikeskuses MTÜ Ühiselt, kus ta tegeleb eelkõige täiskasvanutega. «Meil on küll väga palju erinevaid kliente, lastest vanemate inimesteni, kuid olen eelistanud täiskasvanutega tegeleda eelkõige seetõttu, et mind huvitab skeletilihassüsteem. Selle põhjal on rohkem tegemist just täiskasvanutega, kuigi ka lastel on neid probleeme. Siiski ei tunne ma end laste füsioteraapias veel nii kindlalt,» ütleb ta.

Rehabilitatsioonikeskuses tegeletakse enamasti krooniliste probleemidega, palju on tegemist erinevate seljavalude või südameprobleemidega. «Meieni jõuavad inimesed siis, kui neile on koostatud rehabilitatsiooniplaan. Eks nad tulevadki siis, kui olukord on tegelikult juba hull.»

Liis kirjeldab, et rehabilitatsioonisüsteem näeb neile inimestele ette mitmete asjatundjate teenuseid ning füsioteraapiat saavad täiskasvanud kasutada näiteks viis tundi aastas. «Seega näen ma mõnikord neid inimesi alles aasta pärast ja nii paistab väga hästi välja, kui palju on keegi jõudnud ja tahtnud probleemiga kodus tegeleda.» Füsioteraapias ongi suur rõhk inimesel endal ja sellel, kuivõrd palju suudab ja tahab ta kodus erinevaid harjutusi teha. «Füsioterapeut on see, kes inimest juhendab ja innustab ning kes annab suuna kätte. Inimesel tuleb aga endaga palju tööd teha ja õppida end ise jälgima.»

Võimlemine on südameasi

Liis tahtis treeneriks saada juba siis, kui ta oli päris väike tüdruk. See on alati olnud tema unistus. «Samuti sobib see füsioteraapiaga hästi kokku, sest need täiendavad teineteist ning ma saan füsioteraapiast midagi trennidesse üle kanda ja vastupidi.»

ARGI0079.jpg

Foto: Argo Ingver

Treenerina on Liis töötanud üle kolme aasta ning praegu annab ta spordiklubis MyFitness rühmatreeninguid viis korda nädalas. «Kuigi ma esialgu mõtlesin, et peaksin lihastreeningute kõrvale ka midagi rahulikumat võtma, siis on ikkagi läinud nii, et need viis trenni on kõik lihastreeningud.» Seetõttu käib Liis veel ka ujumas, jooksmas ja võimlemas, et treeningud oleksid mitmekesisemad.

Võimlemise pisiku sai Liis ülikoolis õppides, kui ta võttis bakalaureuseõpingute ajal võimlemise ainet. Aine esimene osa oli individuaalne ning seal õpetati harjutusi tegema näiteks poomil ja rööbaspuudel. «Vabatahtlikult oli võimalik võtta ka aine teist osa, kus tuli kursuse lõpuks töötada välja võimlemiskava. Meie panime noormeestest ja neidudest kokku rühma «Puusaliiges» ning käisime erinevatel esinemistel ja võistlustel kolm aastat. 2013. aastal võitsime ka võimlemisfestivalil GymnaFest esimese koha.»

Liisile meeldis eriti see, et ta sai kavasid koostöös kursuseõega kokku panna ning ka ise võistlustel käia. «Nüüd on kõik meie rühma liikmed mööda Eestit ja välismaad laiali ning me ei ole kahjuks saanud sellega edasi tegeleda, kuigi ma väga tahaksin.»

Ettevaatlikkus treeneriametis

Kõige rohkem on treeneriamet õpetanud talle seda, kuidas klientidega suhelda ja kuidas neid juhendada. «Juhendamisoskus on kindlasti väga oluline, selles olen ma ka kiita saanud. Rühmatreeningutes ei peagi inimene alati minu poole vaatama, kui ma mingisugust harjutust teen, sest ta saab samal ajal rääkimise teel kogu teabe harjutuse tegemiseks juba kätte,» kirjeldab Liis viisi, kuidas talle kõige rohkem töötada meeldib.

Küsimusele, kui kasulik on inimesel üldse rühmatreeningus käia, kui kõik harjutused ei pruugi alati tehniliselt õiged olla, vastab Liis, et treener peab hea seisma selle eest, et inimesed teeksid harjutusi õigesti. «Ütlen ausalt, et vahel ma räägin ja seletan harjutuste tehnikat nii palju, et suu lihtsalt juba vahutab, kuid siis ma näen ikka mõnda inimest, kes teeb harjutust valesti.»

Kui tunnis on 40 inimest korraga, siis ei lähe treener selle inimese tehnikat viimasesse ritta parandama. «See ei pruugi kõigile meeldida, et treener tuleb teda teiste nähes korrigeerima. Mina olen seda teinud siis, kui käsil on harjutused, kus inimesed ei näe kogu saali.» Samuti on ta kasutanud näiteks uue treeningkava puhul varianti, et paneb muusika seisma ning räägib kogu saalile harjutuse uuesti üle. «Nii saan kõigi tähelepanu ja saame õigesti edasi minna.»

Liis arvab, et kui treener näeb inimest, kes teeb väga paljusid liigutusi valesti, siis tuleks minna temaga rääkima ja selgitama. «Siis tulebki ta tunni lõpus või järgmise alguses kinni püüda ja tehniline pool üle seletada. Mul on olnud nii, et inimese nägu jäi meelde ja kui ta tuli järgmisel korral esimesena saali, siis sain temaga kõik tehnikad üle vaadata.» Ta lisab, et treenerid käituvadki erinevalt ning inimeste tehnikate parandamist tuleb teha ettevaatlikkusega.

Mängud ja harjutused klassiruumi

Liis on eelmise suve lõpust Tartu ülikooli liikumislaboris assistent ja seni on ta kõige rohkem tegelenud koolitundide liikumispauside harjutuskaartide väljamõtlemisega. Liisil tuli välja mõelda 40 kaarti, igal kaardil neli harjutust. «Harjutused pidid kõik olema eri kategooriatest: jõud, vastupidavus, tasakaal ja koordinatsioon. Nüüdseks on need juba trükitud ja meie projekti pilootkoolid on need ka enda kasutusse saanud.»

Harjutuste väljamõtlemisel tuli arvestada väga paljude asjaoludega. «Esiteks see, et need oleksid eri kategooriatest, ja ka see, et klassiruum ei ole kuigi suur. Peale selle tuli mõelda laste vanusele, praegu oleme suuresti tegelenud esimese kooliastme ehk 1.–3. klassidega. Nüüd liigume juba vanemate laste suunas, et neid meetodeid veelgi edasi arendada.» Harjutuskaarte saavad õpetajad kasutada tundides liikumispausideks ning õpilased saavad ise harjutusi üksteisele ette näidata.

ARGI0091.jpg

Foto: Argo Ingver

Praegu tegeleb Liis liikumislaboris sellega, kuidas pakkuda lastele rohkem võimalusi koolis liikumiseks. «Praegu koolitame välja mängujuhte ehk koolil on endal olemas vanemad õpilased, kes teevad noorematele vahetundides mänge. Mõnedes koolides juba kasutatakse seda ja lastel on selle vastu suur huvi.» Samuti koolitatakse tugiisikuid, kes aitaksid vajadusel mängujuhtidel mänge korraldada ning oleksid küsimuste ja murede korral toeks.

Liisi sõnul on koolide jaoks üks suurimaid pähkleid see, kuidas muuta koolistruktuuri. «Ehk eelkõige see, kuidas muuta tunniplaani nii, et lastele tekiksid pikemad vahetunnid ja nad saaksid õue minna. Antsla gümnaasiumis on praegu pikk vahetund ning nad on öelnud, et ei kujuta isegi enam ette, missugune oleks olukord siis, kui neid vahetunde poleks.» Kuid selleks, et saada koolipäeva üks pikk vahetund, tuleb minna tunniplaani kallale. «Keegi ei taha, et koolipäev veniks pikemaks, seega ei ole see lihtne protsess.»

Ka õpetajad näevad aina enam, kui hästi töötavad liikumispausid ja pikemad vahetunnid. «Lapsed ei nihele nii palju tunni ajal ning kui nad saavad korra 45 minuti jooksul natuke liigutada, siis on ka nende keskendumisvõime parem.» Liisi sõnul on mitmed õpetajad olnud esialgu liikumispauside suhtes pessimistlikud ning küsinud, kust pausi jaoks aega võtta, sest õppekavaga tuleb edasi minna ja teha on palju. «Aga lõpuks näevad nad ka ise, et tegelikult tuleb liikumispaus tunnile ainult kasuks.»

Liis loodab, et liikumislabor suudab oma projektidesse kaasata aina enam koole ja et Eesti koolikultuur muutub. «Ma nii väga tahaksin, et jõuaksime sinnamaale, et lapsed liiguvad koolis rohkem. Kui lastele antakse liikumiseks rohkem võimalusi, siis lõppkokkuvõttes on rohkem rahul nii õpetajad, lapsed kui ka lapsevanemad. See ongi üks meie suur eesmärk – et lapsed liiguksid aina enam.»

Liisi kaheksa nippi, et tööpäev oleks aktiivsem

• Tule tööle jalgrattaga! 
• Autoga tööle tulles pargi auto töökohast kaugemale, et saaksid päeva jooksul rohkem liikuda.
• Tee istumisest pause – mine võta veeautomaadist/joogivee kraanist vett või tee seistes paar venitusharjutust.
• Mobiiltelefoniga rääkides kõnni võimalusel treppidel või seisa püsti. 
• Tööta vahepeal seistes: selleks saab töölauana kasutada näiteks kõrgemat aknalauda või muud kõrgemal asetsevat pinda.
• Võimalusel söö lõunat majast väljas, et enne ja pärast mõnusat kõhutäit saaksid ka värsket õhku hingata ja liikuda.
• Korraldage kõnnikoosolekuid – olulisi teemasid saab kolleegidega arutada ka väljas liikudes.
• Aseta laua- või mobiiltelefon enda töölauast kaugemale, et peaksid kõnele vastamiseks püsti tõusma.