Tudengitest filmitegijad on ikka silma paistnud suurema originaalsuse ja huumoripüüdega. Deivi Tuppits kirjutab, kuidas oktoobris toimunud tudengifilmide jõuproov leidis sellele väitele küll kinnitust, ent tõestas sirguva (filmi)generatsiooni sügavamat huvi ka ajaloo, popkultuuri ning ühiskondlikke valupunkte käsitlevate teemade vastu.
 

Selleaastasele tudengifilmide võistlusele sai oma loomingut esitada kahes kategoorias: filmitudengite ning harrastajate tööd. Esitamisele jõudnud töid laekus kokku 27, millest viis olid Tartu ülikooli tudengitelt. Tarbetu oleks siinkohal rääkida taseme erinevusest Balti meedia- ja filmikooli tudengitega, ent omal kohal on kindlasti kõrvutamine vormi ja sisu aspekti silmas pidades.

Vaadates Tartu tudengite võistlustöid, võib selgelt täheldada ennekõike dokumentaalsel materjalil põhinemist. Ürituse kaks dokumentaalfilmi, Richard Meiterni «Ratta seljas Bern–Grenoble» ning Annika Karusioni «Bussireis Marimaale», olid mõlemad alma mater’i kasvandike esitatud.

Zooloogia ja hüdrobioloogia doktorandi Richardi lihtne ja lustlik videoreportaaž elulistest hetkedest läbi Šveitsi ja Prantsusmaa sõites pakkus üleüldiste kunstiliste ning originaalsete pretensioonide kõrval tervistavat vaheldust, naerutades rahvast oma lihtsuse ja sundimatu huumoriga. Botaanika ja ökoloogia doktoriõppe üliõpilase Annika ülesvõte 2009. aasta bussiekskursioonist  Marimaale oli aga lisaks meelelahutusele ka hariv sissevaade niidu- ja mäemaride kultuuriellu.

Füüsikatudengi Sven-Erik Mändmaa lühifilm «Roos» oli samuti biograafiliste juurtega, põhinedes tõsielulool. Ning arstiks õppiva Oliver Tauli vaimukat lühiklippi «Valel lainel» võib samuti pidada dokumentaalselt taustalt inspiratsiooni saanud eluliseks teoseks, kus olid ühendatud tänapäeva infotehnoloogilise maailma kommunikatsiooniapsud ning stiilne ja tabav jutustus, mis annab kindlasti alust samas vormikategoorias ka jätkata – teostus oli paljulubav.

Võta nüüd kinni kumb kumba mõjutas, ent olenevalt sisust erines tõesti ka vorm: harrastusrežissöörid-filmitegijad paistsid teiste hulgast silma just vormiuuenduslike eksperimentidega, kus loobutud oli klassikalisest narratiivist ning harjumuspärastest filmiesteetika vahenditest. Üheks eredamaks näiteks oli informaatika eriala magistri Erik Jaanisoo digimodernistlik virtuaalteos «Vali mind!». Selgelt teistest eristuv oma hüperallusioonidega, kus vaatajaile esitati (pop)kultuuri eri tegelaste kujutisi ning nende modifitseeritud uusi nimesid, taustal vilkumas «Vali mind!»

Vormiuuenduslikkuse ning pigem videoinstallatsiooni ja performance-kunsti valdkonda (vähemasti siinkirjutaja tajutuna) paigutuv oli ka kogelemist kui tehnoloogilist kommunikatsioonilünka kujutav «Tõrge» (autor Andri Allas).

Esitamisele tulnud tööde üldisel foonil jäi aga üllatuslikult kumama noore filmipõlvkonna huvi möödunud kümnendi vastu. Mõistagi olid üheksakümnendad märgiline dekaad, mis üksnes ei toonud suuri mõtte- ja kultuuriloolisi murranguid inimeste igapäevaellu ega mõjutanud poliitilist (maailma)konteksti, vaid nendesse aastatesse jäi ka kasvava generatsiooni õnnelikem ja seeläbi müstifitseerituim aeg – lapsepõlv.

Oli rohkem kui üks-kaks filmi, milles oli kujutatud nostalgilis-ihaluslik hüüdu varaste üheksakümnendate ühiskonna järele: nõukaaegsest sisekujundusest, emailitud kastrulitest, värviliste vaipadega kaetud seintega paneelkorteritest, mille naabriga äravahetamiseni sarnase sektsioonkapi peal on äsja Läänest saadud kassettmängija üürgamas Juri Šatunovi lugusid, kuni triibuga dressipükste, mossede, parvlaeva Estonia ning sööklas pakutava keedusardellini.

Rääkimata siis veel tolle aja mõtteviisist, sotsiaalsetest valu- ja probleempunktidest ning «lihtsa elu» mentaliteedist, kus inimesi innustasid käituma sootuks teised motiivid kui tänapäeva tormilises infoühiskonna rägastikus. Eriti tabavalt väljendus seesugune ajastutäpne püüe BFM-i tudengi Triin Ruumeti töös «Tupsu». Üllatavalt nappi, ent teravat ning tundlikku süžeeliini kandva filmi meeldivalt musta huumoriga viimistletud lõpptulemust iseloomustas just pisiasjadeni korrastatud 1990ndate miljöö kujutamine.

Möödunud dekaadi deideologiseerimine poleks Ruumeti tööde puhul ehk niivõrd huvi äratanudki (ka tema teises töös «Puberteet» võis tabada tänapäeva-eelseid detaile ning kronoloogilist nihet), kui poleks olnud ka mitmeid teisi filme, mis rohkem või vähem kandsid nostalgilisi toone just sellest ajast. Ilmselt üks omanäolisemaid filmiklippe oli Erik Tammemäe «Vanilli 2 palli», mis lisaks taas veidi möödunud dekaadi iseloomustavatele (nüüd juba retroks saanud) elementidele rabas oma stiilivõtetega.

Esimene mõte, millega iseloomustada võimendatud värvigammat, mitteargist kehatehnikat, montaaži- ja eriefekte ning põnevat hääledubleerimist, on poppunk. Päris ausalt. Mis seal salata – taolisi veidi off-beat-poppungi elemente leidus teisteski töödes, kaudselt pigem tegelaste mõttemallide ning käitumismustrite kujutamises, kuid eelmainitud töö oli selles osas vast kontsentreerituim.

Mõneti üheksakümnendatega haakuvat, oma ajaloomälu redigeerivat, kriitilise, ent tundliku pilguga riigi, kollektiivi ning üksikindiviidi iseseisvust vaatavat temaatikat käsitles ka «Vaba maa» (režissöör Anna Hints), mis tõestas praeguse kaheksakümnendatest pärinevate loomeinimeste sensitiivsust ja huvi oma juurte ja sotsiaalse tõe vastu, mis tingimata ei pea olema universaalne, ent ometi oma ambivalentsuses tunnustatud.

Niisiis võib õigustatult väita, et suurim erinevus Tartu harrastusfilmitegijate ja filmikoolis professionaalideks õppivate tudengite väljendusvahendites oli lisaks vormilisele erisusele ka sisulise raskustuuma asetamine eri aspektidele. Kui Tartu tudengite tööd paistsid silma ennekõike kas dokumenteeriva empiirilise materjali või teisalt semiootilise tähenduslikkuse loomisega, siis filmimaailma õppijad näitasid oma töödega selgelt sotsiaalsete ja psühholoogiliste murede filmiesteetilist integreerimist enda alles  kujunevasse kunstilisse käekirja.

Mõlemal juhul nähtub selgelt see, et postmodernism oma küünilisuse, fragmenteerituse ja lõputu intellektuaalse viitamisega on saanud lõpule ning humaansus, uussiiras ning eluterve huumoriga elukuvand on jõudmas au sisse, vähemasti tudengifilmide võistlusele esitatud töödes. Nagu on öelnud Kanada akadeemik Linda Hutcheon: Le postmodernisme est mort; vive le postmodernisme!