Minul, ajakirjal Universitas Tartuensisel, tulevat tähtis sünnipäev – 65. Sellises eas ollakse juba pensionil. Aga mina küll puhkama ei lähe! Otse vastupidi – uuenen ja noorenen pidevalt koos uute tegijate ja lugejatega.

Minu eelkäija, ajalehe Tartu Riiklik Ülikool/Universitas Tartuensise sünniaeg jääb tõesti 1948. aastasse. Mind peetakse esimeseks järjepidevalt ilmuvaks Eesti kõrgkoolide häälekandjaks. Taasiseseisvumise aastail mõnes ülikoolis ajalehe väljaandmine katkes, minuga seda ei juhtunud.

Minu esimeses numbris 22. novembril 1948 kirjutab Tartu linna parteikomitee sekretär Eduard Brandt, et ülikoolil on enam kui 300-aastase ajaloo vältel puudunud oma ajaleht. Mulle meeldis väga, et juba siis mainiti ülikooli vanust, mis mõne aasta pärast maha salati ja 1952 pidin kaasa tähistama vaid 150-aastase ülikooli juubelit. Salata ei tohi ka 1914. aastast ilmunud üliõpilasorganisatsioonide Üliõpilaste Lehte, hiljem Üliõpilaslehte, millest ei puudunud ülikooligi elu.

Bolševistlikult kommunismi poole

Olen imestanud, miks mind loodi. Tolleaegseid ülipoliitilisi ajalehti polnud õppejõududele ja üliõpilastele küll vaja, neid tehti partei ja valitsuse käskude järgi.

Sündisin ajalehe esimese lehekülje loosungiga «Lenini lipu all, Stalini juhtimisel edasi kommunismi võidu poole!» kui ülikooli parteiorganisatsiooni, rektoraadi, komsomolikomitee ning teenistujate ja üliõpilaste ametiühingu komiteede häälekandja. See, mida ma tegema pidin, trükiti ära Lenini tsitaadis: «Ajaleht pole mitte ainult kollektiivne propagandist ja kollektiivne agitaator, vaid samuti ka kollektiivne organisaator». Esimesel leheküljel Stalini pildi all tervitas mind partei keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm. Toimetus lootis, et ajaleht kujuneb peale ülikooli nõukoguliku edasiliikumise peegeldamise ebateaduslike tendentside, kodanliku ideoloogia igandite jmt lepitamatuks vaenlaseks.

Sõja lõppemisest oli möödas üksnes kolm aastat, tõelisi mõtteid kardeti välja öelda. Ülikoolirahvas oli hirmunud mitte ainult kodanlike natsionalistide siltide külge kleepimisest, vaid ka väljaviskamistest, vangistamistest, küüditamistest. Mitmed õppejõud, nagu näiteks kirjanik Valmar Adams, olid sunnitud mu leheveergudel ümber hindama oma kodanliku aja loomingut. Osa õppejõude, ustavaid parteilasi, kes Eesti oludest midagi ei taibanud, oli tulnud Venemaalt, ka tagalast.

Õppima asus sõjast tulnud täismeheeas inimesi. Ühest neist, Juhan Peeglist, sai hiljem otsekui mu päris isa, kes haris mind ja minu tegijaid. Harida oli vaja, sest minu leheküljed olid täis igavat bolševistlikku teksti kahe-kolme fotoga. Parteiline kriitika sarjas õppejõude, kes poliitinformatsiooni tundides ei käinud, seinalehti, üritusi jms. Isegi väga teravalt, nagu näiteks tulevaste kirjanike Eno Raua ja Ain Kaalepi nn kahvliduelli kui parunivõsukeste buršikommet.

Peale parteilisi suundi näitavate lugude kirjutasid mõned õppejõud ja tudengid aina rohkem ka üliõpilaste teadusliku ühingu ringidest, isetegevusülevaatustest, esimestest kirjandusvõistlustest ja kooridest. Ilmus Valeeria Villandi, Aira Kaalu, Oskar Kruusi jt luulet.

Tegeliku elu peegeldust minus algul küll polnud, nagu toimetus lubas. Ülikooli esimese aastakümne tõelisest elust võib ajalehe asemel lugeda tollaste tudengite mälestustest, ka ajaloolase Hillar Palametsa Tiigi tänava ühiselamu raamatust.

Kahepalgelise ajakirjanduse vastu

1954. aastal kutsus Edasis töötanud aspirant Juhan Peegel üliõpilasi ajakirjandust õppima. Eesti filoloogia osakonna kolmandast kursusest oli võimalik spetsialiseeruda ajakirjanduse erialale. See samm otsustas suures osas mitte ainult minu, vaid ka Eesti ajakirjanduse käekäigu. Minust sai kauaks ajakirjandustudengite praktikabaas. Ajakirjanduse õppurid püüdsid kirjutada inimlähedasemalt, sisukamalt, tuua lehte tudengiteemasid ja mõttevahetust. Olin edaspidigi paljudele noortele kohaks, kus ilmusid nende esimesed trükiread.

Aegamööda sõjajärgsed hirmud taandusid, noorus elas oma nooruslikku elu, ülikooliinimesi hoidis koos akadeemiline vaimsus, Hruštšovi sulaaeg andis suurema tegutsemisvabaduse ja võimaldas kriitikatki. Minu ühe lehekülje viis halli veergu said juurde fotosid, joonistusi, omaloomingut, nalju. Pressiklubisse tulid teistegi erialade tudengid. Kirjutati kõigest ülikoolis sündivast: tudengite laulupeost, oma teklist, reisimisest jne. Võin uhke olla, et kaua aega olin tudengitest kirjanikehakatiste esimesi avaldamispaiku.

Ajalehe areng oli lahutamatult seotud ühiskonna arenguga. Mu tegijad olid kaua aega sunnitud tellima artikleid parteikongresside järelkajadest, tähistama revolutsioonilisi tähtpäevi jne. Et tänane lugeja paremini mõistaks mu veergudel kirjutatut, tuleks vaadelda ajalehte maailmapoliitika taustal, millest saab hea ülevaate ühe mu toimetaja Rein Veidemanni raamatust «Ajavahe».

Veidemann oli esimene nn päristoimetaja, kes 1974. aastal selleks kinnitati ja kes sellena ka töötas. Seni kirjutasid ajalehele alla parteikomitee poolt määratud ühiskondlikus korras toimetajad. Sisuliselt oli kogu töö tegijaks korrespondent. Aeg-ajalt nõudis parteikomitee kolleegiumi olemasolu. Ka Juhan Peegel, kes toimetuses oma jüngrite artiklite puhul nagunii nõu andis, kuulus sageli kolleegiumisse. Ta on olnud ühiskondlikus korras mu toimetaja, kaitstes ülemuste ees tudengite ideid. Jõudsid ju 1960. aastatel ülikooli juba natuke enne mind ja minuga ühel ajal sündinud, kes vastutava sekretäri ja hilisema toimetaja Ene Puusempi mälestuste järgi püüdsid tollaste ühiskondlike organisatsioonide tribüünidel, nagu näiteks ägedatel komsomolikonverentsidel väljaöeldut, ülikooli oma ajalehe kaudu iga tudengini viia.

Haruldane polnud seegi, kui tsensor võttis minust mõne artikli välja või keelas koguni ära terve lehekülje ilmumise. Professor Jüri Talvet on meenutanud, et seitsmekümnendate algul ülikooli lehe juures töötada oli sama, mis sõdida rindejoonel. «Kuidas lehe vastutav toimetaja dotsent Hillar Palamets ka ei üritanud parteikomitee ja juhtkonna ja noid omakorda traadi otsas hoidnud KGB ning altpoolt lehte imbuva vabameelsema loomingulise vaimu vahel puhvrina talitada, aina saime pähe.»

Õnnelikest päevadest stagnatsioonini

Kirjanik Asta Põldmäe peab ülikoolilehe toimetuses töötamist liialduseta õnnelikeks päevadeks. «See töö oli loomingulisim, mida olen kogenud. Ideoloogiline järelevalve oli tõesti ja mitte lõtv, kuid ega siis vaimuelu puudunud.»

Rein Veidemann, arvab, et sel ajal olin ma vaieldamatult kultuuriinstitutsioon. «Ülikoolilehest oligi saanud tänu sealsele tegevtoimetajale Asta Põldmäele kultuurileht.» Veidemann ütleb, et usutagu või mitte, kuid kogu selles ideoloogiliselt valvatud ja ettekirjutatud õhustikus suudeti teha lehte tõelise loomingulise kirega. Tema arvates oli tollal veel otsekui Gutenbergi aeg. «Korjasime ise materjali, olime reporterid, lehe plaani tegijad, osalt masinakirjutajadki, küljendajad (jah, mäletan hästi neid tunde, mida koos Asta ja hiljem Varje Sootakiga veetsime trükikojas trükiladu küljendades ja lugudele pealkirjaklotse valides).» Nad pakkisid mind panderolliks, kleepisid peale marke, lugesid mu müügikopikaid. Toimetajale lisandus tsensuuri vahet jooksmine, igal nädalal parteikomitee sekretäri juures aruandmine, koosolekutel istumine ning järjest enam rektori juures noomituste ja manitsuste osaliseks saamine. Noomituste suurenedes jättis Veidemann mu maha ja läks tööle kirjandusmuuseumisse. Aimasin, et peagi tulnuks tal nagunii täita juhtkonna soov ja lahkuda.

Siis sai seni korrespondendina töötanud Varje Sootakist mu toimetaja rohkem kui kolmeks aastakümneks. Ta püüdis ajada eelmiste toimetajate joont. Sellele aitas kaasa 1976 ajakirjanduse eriala avamine. Loomingulise konkursiga võeti esimesele kursusele 25 noort. Küll siis tuli kirjutajaid ja häid lugusid! Kõike ei suudetud mu neljale leheküljele mahutadagi.

Kuid ka seda toimetajat kutsuti aina tihedamini «vaibale» – oli alanud Brežnevi-aegne stagnatsioon. Nii rabeles toimetaja ülemuste ja nõudliku lugeja vahel, et kajastuks kogu ülikoolielu ja tudengid saaksid oma mõtteid välja öelda. Vastu pidada ja mind rikastada aitasid toimetuse kaasteelised, seal töötanud tudengid (korrespondendi ametikohta jagas tavaliselt kaks tudengit), ajakirjandusüliõpilaste nn ühiskondlikud osakonnad, pressiklubi, teaduskondade pressisekretärid. Ja neid oli sadu!

Minu meelest sai toimetaja hoolimata keerulistest aegadest, pikkadest tööpäevadest ja lubatud lugude saamata jäämisest toimetuses töötades ühtekokku mitu ülikooliharidust. Sellest ajast on toimetaja pikemalt kirjutanud ajakirjanike elulugude kolmandas raamatus «Kuidas vaatad, nõnda näed».

Sõltumatu väljaande poole

Perestroika-aegu 1980. aastate keskel vaidlesid mu veergudel tudengid omavalitsuse üle, võitlesid fosforiidi kaevandamise vastu, edustuse, korporatsioonide ja seltside taastamise eest, tutvustasid väliseesti kirjanikke jne. Seegi oli algul võitlus ülikooli oma ülemustega, kes mind enne trükkiminekut läbi lugesid. Korrespondendina töötanud Indrek Ude arvates hakkasin pakkhaaval lahti harutama avalikke valesid. Ühiskonna areng enam ei pidurdunud. 1989 sai lugejate ettepanekul mu nimeks Universitas Tartuensis, kadusid tsensor, partei ja komsomol. Eesti taasiseseisvudes olin kui tudengiorganisatsioonide oma leht – aina erileheküljed ja erinumbrid.

1990. aastate keskpaigast hakkasin igavust tundma. Tudengid olid leidnud omad organisatsioonid, tegelesid erakonnapoliitikaga või suundusid välismaale. Korduvalt muutus mu kujundus, sest mind hakati tegema arvutiga. 1999 liideti mind teabetalitusega, toimetaja asemel hakkas alla kirjutama vastutav väljaandja. Muutus toimetuse tööstiil: toimetaja pidi istuma arvuti taga, enam ei tuldud toimetusse kui mõttevahetusklubisse, vaid kui asutusse, ülikoolis sugenes mitmeastmeline hierarhiaredel ning toimetaja ei pääsenud sageli enam otse rektori juurdegi. Minu veergudelt kadusid tudengite omalooming, kultuurilood, see-eest sain teada rohkem teadusest, uudistest. Ülikooli sisulistest muutustest kirjutasid lisaks toimetajale teabetalituse pressiesindajad (Aet Süvari, Krõõt Nõges), küljendaja-korrespondent Kristjan Kaljund, korrespondent Aija Sakova jt. Toimetus lõi vahepeal isegi oma veebiportaali värskete uudistega.

Kuid ma olin väike suureks paisunud ülikooli jaoks. Kui senine peatoimetaja 2008 lahkus, hakkas uue peatoimetaja Sigrid Sõerunurga juhtimisel peagi ilmuma iganädalase ajalehe asemel ajakiri. Kõrvuti teaduse ja ülikoolisündmustega on tagasi tulnud kultuurileheküljed, mida jätkab uue meeskonnaga sellest sügisest peatoimetaja Merilyn Merisalu.

Kõike, mida minus on 65 aasta jooksul kirjutatud, saab lugeda raamatukogudes mu aastakäikudest ja uudistada varsti peahoones näitusel.

 
Loomingulisusest

Rein Veidemann, UT toimetaja 1974–1977

Mäletan hästi praktikant Mart Kadastikku, kelle tähelend Edasisse, praegusesse Postimehesse, algas just ülikoolilehest. Ühte õpetajate päeva oktoobris 1976 otsustasime tähistada nii, et tema läheb Kaagvere tüdrukute eriinternaatkooli, mina Sinti poiste eriinternaatkooli nende õpetajatest kirjutama. Head reportaažid said. Kui Kadastik tõi oma reportaažide ja lugudega lehte n-ö toorest elu ennast, siis Mihkel Mutt «harjutas end» ülikoolilehes juba kirjanikuks.

See, mida ma arvan enda pärandiks ülikoolilehes, oli arvamusrubriik «Dixi». «Verbum habet professor» rubriigi oli sisse seadnud juba Hillar Palamets, mina laiendasin arvamusosa üliõpilasteni. Midagi umbes samasugust pihtimuslikku, mida sotsioloog Ülo Vooglaid oli juurutanud Edasis rubriigi «Lugejaga vestleb» näol. Kui ma poleks läbi käinud ülikoolilehe ajakirjaniku- ja toimetajakooli, siis vaevalt oleks minust saanud Loomingu asetoimetajat 1983–1986 ja oma ajakirjandusliku tähetunnina võetavat, ajakirja Vikerkaar toimetajat 1986–1990.

Kasutatud kirjandus

• Ajalehe «Tartu Riiklik Ülikool» ja «Universitas Tartuensis» ning ajakirja «Universitas Tartuensis» aastakäigud 1948–2013.
• Rein Veidemann «Ajavahe». Eesti Raamat. Tallinn 1996.
• «Academica Journalistica. 40 aastat akadeemilist ajakirjandusharidust Eestis.» Tartu 1994.
• «Verbum Creat Omnia. Ajakirjandusõpetus 50, kommunikatsiooniõpetus 35, Juhan Peegel 85». TÜ Kirjastus 2004.
• Varje Sootak «Savimäest Universitaseni» – «Kuidas vaatad, nõnda näed. Eesti ajakirjanike elulood III.» TÜ Kirjastus 2009.

Toimetajaid:
Enno-Lembit Mikkelsaar (1948–1949)
Johannes Feldbach (1948–1968)
Olaf Utt (1950, 1951)
Eduard Ertis (1953–1954)
Raimond Auling (1954–1957)
Ene Puusemp (1965–1972)
Juhan Peegel (1969–1970)
Hillar Palamets (1970–1974)
Rein Veidemann (1974–1977)
Varje Sootak (1977–2008)
Sigrid Sõerunurk (2008–2013)
Merilyn Merisalu (alates 2013)

Toimetuses töötanuid:
Milvi Vajakas
Asta Põldmäe
Jüri Talvet
Sirje Endre
Ene Puusemp
Imme Viidalepp
Mart Kadastik
Mihkel Mutt
Aarne Rannamäe
Raimu Hanson
Riina Mägi
Raivo Lott
Ester Šank
Mare Randjõe (Pihlak)
Anu Pallas
Asse Kook
Veiko Paalma
Margus Sanglepp
Indrek Ude
Kaur Hanson
Piret Tali
Mai Männik (Lepp)
Selle Mõtsar (Luik)
Astri Sootak (Schönfelder)
Reno Hekkonens
Teabetalituse juhatajana Andres Toode (vastutav väljaandja)
Tanel Mazur
Aet Süvari (teabetalituse pressiesindaja)
Krõõt Nõges (teabetalituse pressiesindaja)
Illari Lään (vastutav väljaandja)
Anne Must
Kristjan Kaljundi
Aija Sakova
Ergi Prommik
Priit Kivisoo
Meelis Burget
Kadri Bank
Kadri Rannamäe
Sigrid Sõerunurk (Rajalo)
Kadri Inselberg
Eve Tisler
Margus Nõmm
Sven Paulus
Merilyn Merisalu
Signe Ivask
Mart Zirnask

Keeletoimetajaid:
Asta Veski
Ellen Uuspõld
Reet Kasik
Jaak Peebo
Jüri Valge
Katrin Kern
Marika Kullamaa

Teaduskondade pressisekretäre:

Ajalooteaduskond:
Vambola Paavo
Jaan Lukas

Arstiteaduskond:
Jaak Aru
Jaanus Harro
Tõnu Peets

Bioloogia-geograafiateaduskond:
Maire Kõuts (Milder)
Pille Pentel (Trumm)
Toomas Neemre

Filoloogiateaduskond:
Malle Toomiste
Imbi Ernits (Kaljuste)
Kersti Maal
Peep Jahilo
Vilja Kallaste (Kohler)

Füüsika-keemiateaduskond:
Endla Lõhkivi
Marek Strandberg
Alo Murutar
Valdek Mikli
Mait Land

Majandusteaduskond
Helle Ümarik (Luik)
Anu Pajumäe (Pagel)
 
Matemaatikateaduskond
Kersti Loite
Age Virkus
Kersti Laur
Juta Annus
 
Õigusteaduskond
Enn Uus
Anne Milder (Luik)
Triin Rahnu

Komsomolikomitee:
Lii Kangru (Sammler)
Kärt Tõnisson (Hellerma)
Eve Ant (Rohtla)

Ametiühingukomitee:
Ülo Veldre