Sellest aastast saavad Tartu ülikooli töötajad tööelus ette tulevate probleemide korral pöörduda nõustaja-kaplani, religioonipsühholoogia professori Tõnu Lehtsaare poole. Paar kuud selles ametis tegutsemist on Lehtsaareni toonud eelkõige tööalastest suhetest tulenevad mured.

Lehtsaar töötab praegu nõustaja-kaplani kohal 0,4 koormusega, mis tähendab, et teda võib oma kabinetist leida igal esmaspäeva ja teisipäeval. Tema sõnul on parim variant, kui inimesed saadavad talle e-kirja, sest telefonile ei ole tal alati võimalik vastata.

Mõnikord tuleb muidugi ette ka kriisiolukordi, kus probleemidega peab tegelema ka teistel päevadel. «Näiteks ühel reede hommikul istusin Peipsil ja püüdsin kala. Keegi helistas ja uuris, kus ma olen, ning kurtis, et tal on hädasti rääkida vaja. Siis rääkisimegi nii palju, kui võimalik oli. Eks selliseid kiireid asju võib alati ette tulla.» Seega, kiirete murede korral võib tema poole pöörduda alati ka muul ajal, kuid eelistatult siiski kirja teel.

Lehtsaarel on viis peamist tööülesannet, millest esimene on seotud töötajate nõustamisega tööelus ettetulevates probleemides. Nõustaja-kaplani sõnul on see ka kõige laiem probleem, sest suhetega seotud muresid on väga erisuguseid. «Minu ülesanne on nõustada ka allüksusi, kui neil on mingisugused suhtlemisprobleemid,» lisab ta.

Nõustaja-kaplani ülesanne on ka osapooli lepitada, kui kaks või rohkem inimest on omavahel tülli läinud. «Selle eeldus on aga see, et kõik osapooled on nõus sellega, et juhul kui nad ei saa omavahel hästi räägitud, siis olen mina see, kes aitab kaasa, et osapooled saaksid oma asjad selgeks räägitud.»

Kui töötajatel on usulistel või spirituaalsetel teemadel küsimusi, siis võib ka nendega julgelt Lehtsaare poole pöörduda. «Erinevad spirituaalsed, eetilised ja maailmavaatelised küsimused on tegelikult tööalastega üsna läbipõimununud ja tihti ei olegi võimalik piiri vahele tõmmata,» selgitab ta. Peamiselt võibki tema poole pöörduda psühholoogiliste, inimeste meeleolu, enesetunde ja suhteküsimustega.

Erinevad lahkhelid

Lehtsaare poole oli eelmise kuu keskpaigaks pöördunud ligikaudu kakskümmend inimest ja küsimused on olnud väga erinevad. «Olen näinud, et probleemid muutuvad tõsisemateks. Probleemidel on eri raskusastmed, mõned on pikaajalised ja n-ö kaua küpsenud, teised jällegi mõnest sündmusest lahvatanud. Siis on põhiküsimus, mida nüüd teha,» kirjeldab Lehtsaar.

Eelmisel kuul kerkis Eesti ajakirjanduses esile keeruline suhtejuhtum TÜ doktorandi ja tema juhendaja vahel, mille kohta ütleb Lehtsaar, et ahistamissüüdistused on ühed keerulisemad probleemid. «Nende lahendamise üks eeldus on asutuses kokku lepitud põhimõtted, kuidas niisuguses olukorras käituda. Tartu ülikoolis on läbi arutatud ja vastu võetud võrdse kohtlemise juhend, mis sätestab üksikasjalikult, kuidas sellistes olukordades toimida.»

Lehtsaare arvates ei peaks seesugustes olukordades olema ülikoolis eraldi sõltumatut isikut. «Meil ei ole vaja luua eraldi ülima tõe institutsiooni. Õigusriigis on inimesele antud seaduslikud võimalused oma huvide ja väärikuse kaitsmiseks,» põhjendab ta.

Kuigi tema sõnul ei mõju seesugused juhtumid ülikooli sisekliimale ehk suhete emotsionaalsele õhustikule hästi, ei tasu üksikjuhtumis toimuvat üldistada kogu ülikoolile. Küsimusele, kuidas peaks ülikool käituma taolise info saamisel, ütleb Lehtsaar, et nõustamis- ja lepitamistegevuse põhireegel on, et kahe inimese vahelist probleemi saab lahendada vaid mõlemaid pooli kuulates ja kaasates.

Nõustaja-kaplani sõnul on aga praeguseks joonistunud välja kolm teemat, millega tal on tulnud enim tegeleda. Juhtide jaoks on olnud probleem näiteks see, et üksustes töötab keerulisi inimesi, kes võtavad juhtide ajast ja energiast suure osa. «Kirjutavad pikki kirju ja neil on mingisugused probleemid, mille pärast nad ei rahune. Teine teema, mis juhte puudutab, on seotud konfliktidega kas alluva, sama taseme juhi või kõrgema taseme juhiga,» räägib ta.

Lehtsaar nõustab ka allüksusi. Praegu on ette tulnud probleeme, kus inimestevaheliste lahkhelide tõttu on töökliima häiritud. Võib ka juhtuda, et vastasseis on tekkinud allüksuste eri võtmeisikute vahel. «Siis ei lõpe see kahe inimese vahelise pingega, vaid see puudutab meeskonna kõiki liikmeid. Siis muutub olukord ka keerulisemaks.» Lehtsaar ütleb, et tema ei ole see isik, kes sekkuks otseselt konflikti, vaid ta aitab inimestel omavahel suhelda, neil probleeme väljendada ja jõuda oma lahendusteni. «Mina ei ole uks, vaid õli ukse hingede vahel, et see ei kriuksuks,» lisab ta.

Peale selle valmistab Lehtsaare sõnul töötajatele muret veel ka struktuurimuutustega kohanemine. «Mõnel pool ei ole need uued struktuurid veel käivitunud. See ei ole midagi ülikoolile ainuomast, vaid nii ongi siis, kui liituvad erinevad üksused, millel on oma tavad ja kultuurid. On loomulik, et uuega kohanemine võtab aega.»

Usalduslikkus on tagatud

Lehtsaare sõnul on kõikidele töötajatele tagatud usalduse hoidmine ning tema kabinetist ei jõua mured ega nimed kaugemale. «Eks minu käest on ikka huumori või sarkasmiga küsitud, kas mul on kabinetis pealtkuulamismikrofonid olemas või kas rektor loeb mu kirju. Eks sarkasm varjutab inimeste tegelikke hirme, kuid nendeks ei ole põhjust,» ütleb ta.

Nõustaja-kaplan julgustab inimesi oma muredega tema poole pöörduma. Tema meelest on ka ühiskonnast üldiselt kadumas tauniv suhtumine nõustaja juures käimisesse. «Muidugi peab see kõik olema vabatahtlik, inimene peab ise tundma, et ta soovib millestki rääkima tulla. Mul on olnud juhuseid, kus töötaja on helistanud ja öelnud, et tema kolleegil on tõsised probleemid ja kas ta tohib soovitada, et see inimene tuleks minu juurde.» Lehtsaar on alati oma nõusoleku andnud, kuid need inimesed ei ole seni veel temani jõudnud. «Minu juurde tulek ei saa olla sunnitud ega suunatud, see peab olema isiklik otsus.»

Lehtsaare arvates on seesugune amet ülikoolile vajalik. «Eks see töökoht kasvaski välja vajadusest, kuna pingelised ajad peegelduvad ka inimeste hingeelus ja suhetes. Tõsiasi, et inimesed pöörduvad minu poole eri küsimustega, näitab seesuguse vajaduse olemasolu.»

Nõustaja-kaplani töös on Lehtsaare arvates talle endale kõige keerulisem tegeleda kahjutundega, mis tal mõnikord tekib. «Kui hea inimene ütleb, et ta läheb parem Tartu ülikoolist ära ja selle mineku põhjus seisneb kusagil suhetes, siis on mul väga kahju, sest see ei peaks tegelikult nii olema.» Lehtsaar ütleb, et ta ei ole imetegija, aga tal on hea meel, kui tal õnnestub aidata inimestel endas ja oma suhetes selgust leida.