Alates 2006. aastast on Eplik pea igal aastal uue sooloalbumi välja andnud. 2016. aastal ilmunud «Kirevase» on järjekorras üheksas.

Ja seejuures paneb mind igal aastal imestama, kuidas säilib värskus, uudsus ja kuidas mitte ühtegi tema albumit ei saa teisega võrrelda. Kõigil on oma agenda, kui sellist patust sõna võib tema muusika juures üldse kasutada.

Tihti mõtlevad innukad muusikakuulajad, mida üks või teine autor on oma lugudega mõelnud. Mis on selle loo sõnum? Eplik ise on korduvalt öeldnud, et tema teeb lihtsalt seda, mida oskab – head popmuusikat. 

Aga kui muusikale tekib tõlgendus, ilma et autor seda ise üldse ette oleks kavandanud, siis on tegemist täiesti erilist laadi viljaka muusikaga. 

Autor loob muusika ja iga kuulaja teeb oma loo. See ongi muusikaline apogee – kuuldelise suhtluse kõrgpunkt! Mis saaks olla veel parem kui looming, mis ei täida ainult naudingul põhinevat tarbimisvajadust, vaid on uute ideede sünnitaja!

Kujutlusvõimele jääb ruumi

Ma näen «Kirevase» albumil mitmeid erinevaid arenguvõimelisi süžeeliine. Eriti huvitavad on instrumentaallood, mis jätavad kujutlusvõimele rohkem ruumi.

Näiteks albumi teine lugu «Pygmalion», mis võiks vastavalt Kreeka mütoloogiale tähistada skulptorit, kes armus oma kätetöösse – elevandiluust naise kujusse, kuna see oli niivõrd tõetruu, et tekitas seletamatut ebamaist kiindumust. 

Kuju nimi on Galatea ja see tuleb uuesti mängu albumi kõige sven-grünberglikumas kaheksandas loos. Kas need kaks pala räägivad loo sellest või hoopis muusikust, kes armus oma muusikasse?

Kas lugu «Erootiline Realism» annab mõista, milline võiks olla mõne mõnusama mõnuaine tarbimisel tekkiv joovastav tunne? 

Loo nimi ja sellised väljendid nagu «Sulle meeldib tšeburekk», «Me tantsime kesk avatud haudu» ja loomulikult «... sa oled ainus, kel olla nii pagana hea, et kutsuma peaks politsei» vihjaksid sellele justkui otsesõnu!

Või mis elajas on viienda loo nimes peituv «Rehelohe»? Eesti mütoloogiast ma sellele vastet ei leidnud, kuid lugu maalib oma helipildiga mu kujutelma pildi ühest õõvastavalt möirgavast elukast ilmselt kuskil rehetoa pimedas nurgas. Suitseb ja uriseb ning kui õigel ajal jaole ei saa, põletab terve majapidamise tukkideks.

Albumi nimiloos «Kirevase» on peidus sõbralik jõulu- või aasta­lõputunne. Lihtsad ja kodused klaverikäigud tekitavad tunde, justkui mängiks Vaiko sedasama lugu sinu postritega kaetud lapsepõlvekodu magamistoas vanal heal Riga pianiinol. 

«Kirevase» on ühtlasi ka plaadi selgroog, mis pisut mažoorsema tooniga albumi esimese poole lood lihtsamate ja lõbusamate toonidega välja vahetab.

«Fuurija» puhul jääb ruumi tõlgendamiseks. Lause «sa oled truu kui skulptuur» vihjaks justkui sama albumi Kreeka mütoloogiat käsitlenud lugudele. Samas võivad ilmselt mitmed mehed tunda loos ära oma koduse elu.

Hümn vaestele tudengitele

Eelviimane lugu «Mul on jälle kõht tühi» võib ilmselt paljude vaeste tudengite hümniks kujuneda, kuid uskuge mind, see räägib hoopis kassist! 

Parim vihje sellele on väljend «lendab sulgi siia-sinna», mis ilmselgelt iseloomustab vaatepilti, kus kass sööb lindu. Minu meelest räägibki laul loo ühest närusest külakassist, kelle ainus eesmärk elus on vaadata, kust järgmise kõhutäie saab. Sotsioloogilisest vaatenurgast võiks muidugi sarnast elurütmi üle kanda ka eluheidikutele või prostituutidele. Äkki on lugu hoopis neist?

«Kirevase» album lõppeb terve plaadi kõige positiivsema looga «Krevettide muusika». Ja täpselt sellest see räägibki! 

Sinine Atlandi ookean, kus suur parv krevette rahulikult vilet lastes end hoovusel kanda laseb. Krevettide muretu hipielu teeb ärevaks vaid suur sinivaal (alates 2:15), kelle kõht on tegelikult täis.

Vaiko Epliku üheksas soolo­plaat «Kirevase» on seiklus, mis kestab nii kaua, kui inimene on võimeline fantaseerima. 

Seejuures polegi tähtis, mida autor on mõelnud. Tähtis on see, mida meie mõtleme ja tunneme, kui kuulame. 

Epliku loomingus üht või teist sooloalbumit teistest kõrgemale tõsta ei olegi otseselt vaja, aga kui seda tahaks teha, siis «Kirevase» oleks soosik, mis asetuks esimesele kohale.