Teadsin juba ülikooli astudes, et tahan vähemalt korra proovida tudengielu mõnes välisülikoolis. Kindel siht silme ees, leidsingi mõned aastad hiljem end Kieli ülikoolikliiniku inimtühjas ja pimedas loengusaalis kaasatoodud porgandilõike nosimas ning endalt mõttes pärimas: «Kuhu ma küll sattunud olen?! Loodetavasti olen õiges kohas!».

Olin vahetustudeng Kielis 2014./2015. õppeaastal. Algul näris korduvalt hinge ebakindlus eesseisvate eksamite ja väljakutsete ees. Aja jooksul kandsid mu pingutused bürokraatiat, meditsiinisüsteemi, saksa keelt ja inimesi lahti mõtestades vilja ning kõik loksus omale kohale. Mida ma Kielis nägin ja avastasin?

Moin-moin! Kuidas saada Kielis jutule?

Ehkki kohalikud elanikud ja postkaartide read raamatupoodide riiulitel vihjasid, et põhjasakslaselt erilist jutukust ega soojust oodata pole, siis oma kogemuste najal võin väita, et kui vähegi ise algust teha, siis on sakslased küllaltki vestlusaltid. Samuti ei ole silmsidet luues üldse kummaline suvalistele inimestele tere öelda või poes tavapärastest küpsetistest rääkida.

Minu ametliku suhtluse kogemust Kielis võinuks seevastu iseloomustada mõtteteraga «killuke saksa mõistuspärasust igas päevas hoiab huumorimeele tugevana». Juba vahetusaasta alguses sain õppetunni, et minu naiivne usk e-kirjadesse ei leia sakslastes sama kirglikku poolehoidu (kui, siis hoopis kirjadesse ilma e-ta).

Tõhusaim viis, kuidas kontakti leida, on oma julguseraasud ja saksa keele oskus kokku koguda ning lihtsalt helistada. Üsna tõhusaks osutus ka «jalg ukse vahele» taktika, mis seisnes selles, et lähed kohale ja keeldud lahkumast, kuni oled vajaliku juhtlõnga kätte saanud. Kehvematel juhtudel võis e-kirjale lootma jäädes näiteks juhtuda, et vastamine lükatakse sujuvalt homse varna ning samal ajal kolib sinu teaduskonna õppekorraldusharu vargsi minema nii, et järgmine kord «jalga ukse vahele pistes» jõuad Frau õppekoordinaatori kabineti asemel hoopis… vanurite taastusravitrenažööri tundi (sic!).

Tähelepanekuid õpirindelt: kuidas sünnivad Kielis arstid?

Kieli meditsiinilinnak oli küll üsna kokkusurutud, kuid meenutas oma keerukuselt mulle 3D-malet seriaalist «Suure paugu teooria». Kaardilt vaadates näis kõik kristalselt selge, ent tegelikkuses tuli seista vastamisi kurvide, küngaste, müüride, tupikteede ja äärmiselt lokkava haljastusega: raske oli aru saada, kus ma olin, kes ma olin ja kuhu ma minema pidin.

Kohalikud, vastupidi, ruttasid aga alaliselt igaüks mingi omaenese nähtamatu sihi poole ning kadusid ja ilmusid selles labürindis tõelise vilumusega. Eestis oleme nimelt ravi õppesuunal harjunud kindlatesse rühmadesse jaotatuna järgima n-ö aastaseid plokke, kus iga asi on sisuliselt järgmise eeldusaine. Samuti käivad kursused suures osas püsiva koosseisuga õppe algusest lõpuni läbi.

Kieli arstiõppe kliinilist osa iseloomustas pigem aga äärmuslik paindlikkus: tudengid võisid võtta aineid erinevatelt aastatelt, õppida semestris poole koormusega või semestreid vahele jätta. Kehtis reegel, et kõik tuli läbi teha, kuid «millal», oli küsimus, millele igaüks pidi ise oma vastuse leidma. See tingis aga selle, et rühmad ja kursused triivisid laiali, vaim kadus ning alati leidus inimesi, kes kunagi välja ei ilmunud või kelle puhul ei osatud aimatagi, milline ta välja näeb või millega tegeleb. Minu jaoks tähendas see, et inimesed vahetusid kiiremini, kui jõudsin neid tundma õppida.

Üks olulisi erinevusi Tartu ülikooliga võrreldes oli eksamikord. Kui meie oleme harjunud, et mõningad eksamid toimuvad juba semestri sees või ettenähtud ajavahemikus semestri lõpus, siis Kieli arstiteaduse erialal oli selleks aega antud täpselt üks nädal.

Olenevalt tunniplaanist võis aga juhtuda, et sama päeva jooksul tuli sooritada mitu eksamit järjest. Eksamid kestsid enamasti 30–40 minutit, koosnesid paarikümnest valikvastusega küsimusest ning neid tehti suures kontserdisaalis. Iga ploki vahel oli omakorda 15 minutit, mille jooksul sai oma vastustelehte otsida või seinalt juba eksamilehtede võtmelt vastuseid kontrollida. Ent alati tuli neid võtta terakese soolaga. Seda seetõttu, et eksamile järgnes küsimuste vaidlustamine, mille tulemusel võidi näiteks koguni üks kuni kaks küsimust 20-st tühistada või algselt õige vastus võis hoopis muutuda.

Ehkki kiellased pidasid end muidu üsna jahedateks suhtlejateks, siis loengutes ja seminarides oli kaasarääkimine ning küsimine väga sage. Üldiselt näis õppejõudude ja tudengite suhtlus olevat vabam ja vahetum. Polnud sugugi eriskummaline nähtus, kui kitsukeses vastuvõturuumis leidsid mõned tudengid istekohad otse kabineti laual.

Kieli tudengil on hääl

Suurema võrdsusega käis ilmselt kaasas ka tunnetus, et tudengil on õigus ja kohustus oma haridust ning selle taset suunata – kui kellegagi käituti halvasti või ebaõiglaselt, siis peeti loomulikuks kirjutada tagasiside. Minu Kielis viibimise ajal rullusid korduvalt läbi ülikoolilinnaku protestilained nii ülikooli ülerahvastatuse ja alarahastuse (Uni ohne geld! – ülikool ilma rahata) kui erinevatel keskkonna teemadel.

Kevade poole anti ka mulle korraks hääl: olin üks 24 000 Kieli ülikooli tudengist, kes leidis oma postkastist paksu ümbriku, mis kutsus valima oma esindajaid üliõpilasvalitsusse. Lükkasin küll ümbriku oma otsusega posti, nagu kiri õpetas, kuid kõhklesin, kas see üldse õigeks ajaks pärale jõuab. Nimelt oli samal ajal otsustanud Deutsche Post oma häält tõsta: käsil oli järjekordne postitöötajate streik.

Tagasivaatavalt võin niisiis pimeduses ja teadmatuses kössitava «iseenda» küsimusele vastata üsna lühidalt: jah, olin täiesti õiges kohas. Seda mitte ainult seetõttu, et varsti ilmusid ka teised tudengid silmapiirile ning keegi leidis lüliti üles. Mõned olukorrad tekitasid toonases hetkes parajalt peavalu ja muret, kuid praegu tunnen pigem, et see oligi vajalik ebamugavus, mis mind inimesena edasi arendas.

Mul on sellest kogemusest tänaseni sõbrad-tuttavad, kellega ühendust hoiame, teineteisel külas käime või ühiselt maailma avastame. Ma arvan, et võin Kieli tänada ka selle eest, et kirjutan seda reisikirja siin väikeses Saksa linnakeses nimega Coesfeld, kus on käsil juba Saksamaa seikluse teine peatükk, sest sooritan osa oma kuuenda kursuse kliinilisest praktikast Saksamaal.