Eesti teismeliste kalduvus internetis igavleda viitab struktureeritud tegevuste nappusele, ütleb meediauurija Lukas Blinka.

«Paljud Euroopa lapsed ja teismelised on internetis igavusest. Nad igavlevad ka netis, aga kasutavad seda ikkagi,» mõtiskleb meediauurija Lukas Blinka. «See tähendab, et neil puudub alternatiiv.»

Blinka oktoobri lõpul ajakirjanduse, kommunikatsiooni ja infoteaduste instituudis kaitstud doktoritöö keskne idee on internetikasutuse kontekstuaalsus: noorte võrguharjumusi mõjutavad pigem laiemad, internetivälised tegurid kui meedium ise. Kõigepealt arvutiväline maailm koos isiksuse arenguga seotud ja ka ealiste vajadustega ning alles siis virtuaalruum ja -tehnoloogiad.

Nii peegeldab ka internetti hangunud laps muresid oma kodus või isiksuses. Netiseadme äravõtmine neid ei lahenda.

Kuidas internetist teie meelest üldse mõelda tuleks? Et see ei ohusta laste tervist sugugi rohkem kui näiteks raamatud?

Jah, pigem on see lihtsalt üks meedium teiste hulgas.

Mulle meeldib üks hiljutine hüpotees, et internet teeb «rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks» – me saame internetist sedasama, mida sinna ise panustame. Hea kohanemisvõimega lapsed kogevad palju meeldivat ja kasulikku ning näiteks ekstraverdid mitmekordistavad oma niigi laia sotsiaalset kapitali. Psühholoogilistes või muudes raskustes lastele seevastu peegeldab ka internet tagasi pigem negatiivset ning need, kes on paljudel muudel põhjustel isoleerunud, isoleeruvad ka online’is.

Internetikasutus puudutab ja peegeldab kõiki teisi vajadusi, mis lapsel on. Interneti mõju ei ole kõigile ühesugune – kuigi see on praegustele teismelistele väga oluline tujudega toimetuleku kanal.

Mida see tähendab?

Teismeiga on väga emotsionaalne ja pingeline, ning Youtube, Facebook ja teised kanalid aitavad lastel igapäevastressist jagu saada. Internet on neile toimetulekumehhanism.

See on samas ka problemaatiline, kuna pakub vaid lühiajalist leevendust. Pikemas plaanis võivad lapsed nii jääda justkui suletud ringi: nad tegelevad küll emotsioonidega, aga probleemide ja pinge põhjustega mitte ning see tekitab omakorda juurde uusi pingeid.

Nii kujuneb välja ka ülemäärane internetikasutus.

Viitab see, et laste netikasutus on ikkagi selgelt «hedonistlik», rohkem meelelahutuse kui teadliku enesearenduse keskne?

Võib-olla – kuigi ma pole kindel, kas sildistaksin «hedonistliku» kasutuse sel juhul millegi väärana.

Laste ja noorte jaoks on internetis keskne sõpradega suhtlemine, mis on kogu selle eluetapi, teismeea vajaduste loomulik peegeldus.

Nende internetikasutus ei ole passiivne, vaid aktiivne. Paljud on sisuloojad, töötades samal ajal oma identiteedi ja emotsionaalse sõltumatusega ja saades ka vastuseid. See pole sarnane meelelahutus nagu näiteks kino või televisioon. See võib tunduda hedonistlikuna, aga pole seda.

Seega pole vaja karta, et näiteks liigne internetikasutus lõhub lapse isiksuse? Et ta näiteks kapseldub?

Internet peegeldab lapse isiksust, mitte ei muuda seda. Lapsed – ja ka meie – valime ise, mida internetis teeme. Valime sisu, rakendused ja võib-olla määrame ka selle tegevuse tulemused. Veel kord, me ei ole passiivsed.

Kuivõrd on ühisosa ohtudel, mis last virtuaalses ja mittevirtuaalses maailmas puudutavad?

On küll leitud, et offline’is riskialtimad lapsed on seda ka online’is: näiteks altimad võõrastega kontakteeruma, seksuaalse sisuga sõnumeid saatma ja vastu võtma.

Samas, küberkiusu ohvreid kiusatakse tavaliselt ka väljaspool võrku, koolis. Ja koolikiusamise ohvritel on omakorda tihti muid psühholoogilisi probleeme või näiteks lahutanud vanemad.

Mida selgelt internetiga liialdava lapse vanemad teie meelest tegema peaks?

Vanematele ja avalikkusele meeldib internetti süüdistada. Aga see on mitmetahuline, kompleksne probleem. Kuna lapsed kasutavad võrku intensiivsemalt kui vanemad, siis pööratakse traditsiooniline kodune suhtlusskeem ümber: vanemad ei saa tihti aru, mida lapsed netis teevad, ja lubavad neil seetõttu teha mida iganes. Probleemide puhul ütlevad: hästi, said netikeelu, mine arvutist ära. Aga lapse elu on internetiga läbi põimunud, suhtlus sõpradega häirub. Talle luuakse probleem.

Teiseks ilmnes ka minu uurimustes, et internetis surfamisega sarnased struktureerimata ajaga tegevused kipuvad üksteist asendama: kui vanemad keelavad netti kasutada, lähevad lapsed loomuliku reaktsioonina telekat vaatama, muusikat kuulama või lihtsalt ei tee midagi.

Vanematel tuleb internetist aru saada. Nad peavad olema asjatundjad. Ja pakkuma lastele sõbralikult ja avatult sellist tegevust, mis struktureeriks nende aega.

Uuringu «EU Kids Online II» järgi oli ülemäärase internetikasutuse indeks Eestis Euroopa kõrgeim. Seejuures tunnistas ligi kolmandik küsitletud Eesti koolilastest, et nad on internetis edasi ka seal tegelikult igavledes. Mida see teie meelest näitab?

Ka see Eesti näitaja oli Euroopa kõrgeim, näiteks Austria ja Belgiaga võrreldes kahekordistunud.

See ei ole tingimata ja ainult halb, kuna on seotud ka suuremate online-oskustega. Koondindeks oli kogu Euroopas tegelikult üllatuslikult madal, ehk ülemäärane internetikasutus on üsna harv nähtus võrreldes sellega, mida avalikkus ja uurijad seni arvanud on (viie küsitletud indikaatori esinemissageduste põhjal Eestis 0.23, Soomes 0.16, Leedus 0.15 ning kontinendi madalaimad Ungaris 0.10 ja Belgias 0.11 – toim.). Ühiskond kohaneb internetiga, ja koos sellega muutub ka arusaam sellest, mis on normaalne.

Sage võrgus igavlemine tähendab samas ikkagi, et ilmselt napib ka Eesti koolilastel struktureeritud tegevusi.

Kuidas me seda mõista võiksime, et peamised ülemäärased kasutajad on Eestis poisid?

Samamoodi on ka Leedus, mis on erandlik, kuna mujal Euroopas poiste ja tüdrukute ülemäärane kasutus niimoodi ei eristu.

Mul ei ole sellele ühest kinnitust, aga on hüpotees, et muu Euroopaga võrreldes on Eesti poisid suuremad netimängurid. Samamoodi näiteks Tšehhis. Postkommunistlikes riikides ongi see ilmselt üsna sage juhtum.

Miks?

Hea küsimus. Ma ei tea.

Kuigi nii eestlased kui ka tšehhid on uuringute järgi Euroopa (ja maailma – toim) kõige ateistlikumate rahvaste hulgas. See võiks viidata suuremale liberaalsusele kui traditsioonilisemates ühiskondades, ja seda ka peresuhetes, kus vanemad ei sea lastele väga rangeid piire. Aga see on ainult hüpotees.

Põhjus võib olla ka huvikoolide ja haridussüsteemi rahanappuses ja nende riikide lastel ongi vähem struktureeritud tegevuse võimalusi kui mujal.

Haridussüsteem peegeldab teie uurimuse järgi üsna hästi ka selle sisu olemust, mida lapsed internetis loovad. Näiteks Ameerika koolilapsed kirjutavad blogides pikemaid tekste kui tšehhid.

Jah, seda märkasin Tšehhi ja Ameerika teismelisi blogijaid võrreldes. Tšehhid postitasid pigem pilte poptähtedest ja kui midagi kirjutasid, siis väga lühidalt, lühikeste lausetega. Ameeriklased kirjutasid pikemalt ja rohkem iseenda elust.

Postkommunistlike riikide koolisüsteem tugineb pigem info meeldejätmisele kui kriitilisele mõtlemisele ja kirjalikule refleksioonile. See oli nähtav – seda enam, et tugevama haridusega tšehhidel, kes teistest rahvuskaaslastest rohkem kirjutasid, oli ka sisu väga sarnane ameeriklastega.

Nii et blogide sisu peegeldab võimeid, mida lapsed koolis arendavad. Selles mõttes me ei saa siin rääkida üleilmastunud kultuurist. Rahvuslikul tasemel on kooli mõju internetikasutusele väga suur.

Ka Facebooki kasutab enamik Euroopa noori, aga eri ühiskondades ikka veidi erinevalt.

Praegu on teil käsil 800 lehekülge intervjuusid netimänguriga. Kas ka siin on lapsed ja varateismelised riskigrupp?

Tundub, et laste puhul ei saa rääkida sõltuvusest, vaid pigem ülemäärasest kasutusest. Kui anda neile alternatiiv, siis nad unustavad mängimise väga kiiresti. Aga täiskasvanutel võib tekkida sõltuvus, sarnaselt hasartmängudele.

Mulle pakub huvi teooria tärkavast täiskasvanustaatusest (Ühendriikide psühholoogi Jeffrey Arnetti määratlus 1990ndate algusest – toim) kui eluetapist, kus puhuti ka varastes kolmekümnendates inimesed lükkavad elulisi kohustusi edasi, keskenduvad oma identiteedile ja eksperimenteerivad paljudes elusfäärides. Selline faas ilmneb ainult väga jõukates ühiskondades: Põhja-Ameerikas, Põhja-Euroopas, Ida-Aasias. Ja ainult jõukates ühiskondades mängitakse arvutiga nii silmapaistvalt palju.

Ilmselt sisaldub online-mängude sõltuvus lähitulevikus ka mentaalsete haiguste nimistus.

Seega mängusõltuvust määratletakse haigusena, aga interneti- või arvutisõltuvust mitte?

Jah, täpselt, ainult mängud kitsamalt.

Tõepoolest, tänavu mais määratles Ameerika psühhiaatrite assotsiatsioon «sõltuvuse internetimängudest» oma laialt kasutatud käsiraamatus «Diagnostical and Statistical Manual of Mental Disorders» seisundina, mille järeluurimist oodatakse. Diagnoosi ühesed tingimused veel puuduvad, ent see on faas, mis eelneb nende sõnastamisele. Sarnaselt internetisõltuvusele on ka sõltuvus netipornost seni säärasest staatusest ilma jäänud, ehkki veebidebattides on seda peetud ka lihtsalt poliitiliseks sammuks. – toim.

On teil seoses internetikasutuse või netimänguritega mõni selline hüpotees, mis on väga julge ja alles intuitiivne, aga teie enda jaoks ikkagi justkui eriti ligitõmbav?

Noh, üks mul tõesti on.

Imetajate puhul peetakse mängimist justkui kasutuks tegevuseks. Aga mänguga ei tegelda alati, vaid siis, kui süüa on palju ja kõik vajadused on rahuldatud.

Mina näeksin siin seost inimesega: näiteks arvutimängude mängimine tundub meile, ja just meestele, väga normaalne, kuna elame rikastes ühiskondades, kus ressursse on külluslikult.

Minevikus läksid mehed sõtta, nüüd paljud neist mängivad arvutiga, sest muud vajadused on rahuldatud. Teisisõnu mehed, ja just mehed, mängivad nii palju, sest nende ümber pole ohtusid.

Minu tudengid (arvutimängude psühholoogia kursusel Tšehhis Masaryki ülikoolis – toim) ärritusid väga tugevalt, kui neile sellest ideest rääkisin.

 

LUKAS BLINKA

* Lukas Blinka doktoritöö «The «good» and the «bad» of the internet: Studying subjective well-being as an outcome of young people's online practices» tugines muuhulgas üleeuroopalisele, 25 000 last ja noort hõlmanud internetikasutuse uuringule «EU Kids Online II» ning tuhatkonnale USA ja Tšehhi noorte blogipostitusele.

* Blinka on õppinud psühholoogiat ja sotsioloogiat Brnos Masaryki ülikoolis. Tema doktoritööd juhendasid Veronika Kalmus, Andra Siibak ja David Šmahel (Masaryki ülikool).