Kui mõeldakse USA-sse reisimisest, tulevad esimeste sihtkohtadena meelde New York, California või Florida. Minu viimased kümme kuud möödusid aga osariigis, kuhu iga tavaline turist ei satu ning millest üsna vähe teatakse – Kansases. Olin vahetusüliõpilasena vastu võetud Emporia ülikooli.

Ühendriigid on mind pikalt paelunud ja olen seal alati tahtnud olla kauem kui vaid nädal-paar turistina. Vahetusüliõpilasena sain võimaluse õppida tundma Ameerika inimesi, kultuuri ja mõttelaadi. See oli üks põnevamaid aastaid mu senises elus.

Ameerikas peab eestlane kiirelt harjuma sealsete inimeste sõbralikkuse ja rääkimistahtega. Harjuma näiteks sellega, et hotelli vastuvõtutöötaja uurib innukalt, mis asjus sa Kansases viibid või küsib võõras tudeng: «How are you?» Üks eestlane ei ole ju harjunud võhivõõrastega vestlema, ja üldse – miks ta minu vastu nii sõbralik on? Ameeriklased aga ei oska end vaikides mugavalt tunda ning proovivad alati leida jututeema. Möödus paar nädalat ning olin ka ise small talk’i meister. Ma olen nii tänulik, et sattusin just Kansasesse, sest sisemaa inimestel on oskus panna sind ennast kohe hästi ja koduselt tundma.

Kuigi ameeriklased armastavad rääkida, huvituvad nad ka sinust, eriti kui tuled sellisest «eksootilisest» riigist nagu Eesti. Vahetusüliõpilane on alati oma riigi saadik, kelle ülesanne on kujundada oma riigi mainet. Olen uhke, et suutsin panna mitmed Ameerikas leitud sõbrad Eestist huvituma ja et tihti lõppesid vestlused Eesti teemadel lausega: «That is so exciting!». Praegu osaleb vähemalt 20 sõpra välisministeeriumi «Win a trip to Estonia!» loosis ja üks kaalub isegi Eestisse tööle tulekut.

Praktilised kodutööd

Õppimine Emporia ülikoolis oli võrdlemisi ootuspärane. Pelgalt loenguvormis õppeaineid mul polnud ja et tudengite arv ühes loengus jäi 15–30 piiresse, teadsid õppejõud meid ruttu ka nimepidi. Üldse tekkis õppejõududega sõbrasuhe ja lobiseti kõigest. Kuna Emporia on nii väike linnake, põrkasime tihti tänavatel jalutades kokku ning ameeriklastena ei saanud nad jätta uurimata, millega me parasjagu tegeleme.

Kodutöid oli meil palju, aga mahult olid need üsnagi väikesed. Semestri jooksul oli pidevalt midagi teha, aga kõik ülesanded said kiiresti valmis. Mitmel korral pidime tegema koostööd ka Emporias asuvate organisatsioonidega, eelkõige aitama neid suhtekorralduse küsimustes. Minu jaoks tundus kõik üsnagi tehtav, aga leidus siiski ameeriklastest tudengeid, kes ei väsinud kurtmast õppetöö mahu ja ajapuuduse üle.

Emporia ülikool pakub tudengitele ka palju töötamisvõimalusi. Esialgu oli mul kindel plaan keskenduda vaid õppimisele, kuid tööpakkumiste nimekirja vaadates mõtlesin ümber. Kandideerisin ülikooli turundusosakonda sotsiaalmeedia assistendiks ja osutusin valituks. Sain võimaluse näha sissevaadet sellesse, kuidas käib ühe ülikooli turundus, rääkimata sellest, et minu vastutada oli ülikooli sotsiaalmeedia. Go Hornets! (hüüdlause elamaks kaasa kõigele, millega meie ülikoolipere tegeleb.)

USA armastab paberimajandust

Töö alustamine ei olnud aga teab mis kerge protsess, sest USA armastab paberimajandust. Ma ei jõudnud kokkugi lugeda, kui mitmeid pabereid pidin koguma, blankette täitma ja allkirju andma, enne kui mulle «usaldati» töölkäimiseks vajalik social security card. Paberimajandus jätkus ka pangas, kus pangakaardi saamiseks tuli täita viis ühesugust ankeeti, ning internetipangast ei tasunud unistadagi (samas oli tegemist ka väikese kohaliku pangaga).

Linn, kus elasin – Emporia –, oli oma suuruselt võrreldav mõne Eesti väikelinnaga. Oma 25 000 elanikuga oli seal olemas kõik eluks vajalik: kohvikud, Walmart, kümme riidepoodi, ülikool, kino, keskkool, baar ja klubi. Ja iga tunni tagant linnast läbisõitev kaubarong. Emporias asub isegi üks rahvuslik monument, mille üle on linn väga uhke – National Memorial for Fallen Educators. See on pühendatud õpetajatele, kes on hukkunud oma töökohustusi täites.

Ilm on Kansases väga popp teema ja seda ilma naljata. Siin on ütlemine: «If you don’t like the weather in Kansas, wait ten minutes.» Kui hommikul paned selga paksema jope, siis lõuna ajal võid juba T-särgiga ringi käia. Suvekuudel on iga kahe nädala tagant tornaadohoiatused.

Sõprus ja iseseisvus

Kümne kuu jooksul sain kogeda kõikvõimalikke ameerika tavasid: tähistasin veteranipäeva, tänupühi ja halloween’i. Jõulude eel ostsin endale ugly christmas sweater’i ehk jõuluvanapildiga kampsuni. Sõin lugematul arvul hamburgereid ning nautisin unlimited refills’e (ehk maksma peab vaid esimese klaasitäie eest ning edasi täideti klaasi tasuta). Tegin Starbucksi konto. Vaatasin pesapalli ja Ameerika jalgpalli. Šoppasin mustal reedel kõiksugu odavaid asju. Reisisin põnevatesse paikadesse: New Yorki, Chicagosse, Washington D.C-sse, Kansas Citysse ning Hawaiile. Ja endiselt on veel nii palju teha ja näha!

Aga kahtlemata kõige suurem väärtus, mille vahetusaastalt kaasa sain, on uued sõbrad ja tutvused. Kes oleks arvanud, et sisemaal asuv Kansas on koht, kus kohtun sadade inimestega üle maailma! Emporia ülikool on tõeliselt mitmekeskine. Mul pole varem olnud häid sõpru teistest riikidest, aga nüüd tunnen, et ükskõik kuhu maailmas ma ka ei reisiks, saan kellegi uksele koputada. Välismaal olles tajud, et sõprus ei tunne riigipiire ega huvitu, mis usust või rahvusest sa oled. Kõik rahvusvahelised tudengid, kellega lähedaseks sain, olid minust nii erinevad, kuid samas oli meil kõigil ühendav lüli: me kõik jätsime oma tavaelu selja taha ning võtsime ette reisi tundmatusse. Kuigi ma ei näe neid inimesi enam iga päev, on nad olnud märkimisväärne osa minu elust ja jäävad mulle alatiseks meelde. Selle kohta on tsitaat: «You will never be completely at home again, because part of your heart always will be elsewhere. That is the price you pay for the richness of loving and knowing people in more than one place.» (Miriam Adeney)

Välismaal õppimine saab ühele tudengile ainult head teha. Mina valisin ehk mõnes mõttes «mugavama vahetusaasta», st läksin riiki, kus räägitakse inglise keelt, kuid siiski leidus väljakutseid hulgi. Õppisin olema palju iseseisvam ja leidma probleemidele (loomingulisi) lahendusi. Kuid üks olulisemaid tarkuseterasid, mille kaasa võtsin, on mitte enam liialt eestlase kombel pabistada. Enjoy the ride!