Neljapäeva õhtul kell 16 täitub Tartu tähetorni alumine korrus poiste jutuvadina ja nutitelefonist kostva «piu-pinn-pau» moodi häälega. Kui ühel noormehel on nutitelefon taskust välja võetud ja mäng käima pandud, kogunevad teisedki tema ümber, et näha, millega on täpselt tegu.

Kuue lapse seas on ka üks pisike «kuninganna», kes vargsi poiste tegevust veidi eemalt jälgib. Üsna pea läheb aga temagi poiste mängu vaatama. Seejärel astuvad sisse juhendajad Kadri Tinn ja tähetorni juhataja Janet Laidla, kes tassivad kahekesi keskmisest suuremat, pruuni värvi mikrolaineahju. Poisiklutid ei tee tegevusest esialgu väljagi ning jätkavad mobiiltelefonis mängu mängimist.

Lasteklubis Reegulus käivad 3.–5. klasside õpilased, kes huvituvad astronoomiast. Tähetorni juhataja Laidla sõnul pandi lasteklubile just seesugune nimi, sest kõik teised suupärasemad ja lihtsamad nimed on juba võetud. «Tartu täht on Veega, aga selline astronoomiaselts on kunagi olemas olnud. Samuti olid nii Orion kui ka Ridamus võetud,» ütleb Laidla. Nii leitigi lõpuks Lõvi tähtkujust täht nimega Reegulus, mis tähendab «väikest kuningat». Juhataja arvates on Reegulus suupärane ning ei tekita lastele raskusi. «Nimed nagu Betelgeuse või Arcturus oleksid ilmselt liialt keerulised olnud,» arvab juhataja.

Kui juhendaja Kadri aga palub tähelepanu, algabki iganeljapäevane avastamistöö. Sel korral hakkavad lapsed uurima kiiri ja lained ning seetõttu ongi kogukas mikrolaineahi allkorrusele toodud. Kadri võtab taskust välja ka luubi, peegli, laseri ja hunniku õhupalle. Samal ajal, kui Kadri räägib lastele mikrolainetest ja laserist, puhuvad poisiklutid, põsed punnis, suure hooga rohelisi, valgeid ja lillasid õhupalle täis.

Suur astronoomiahuvi

Üsna pea ütleb üks poistest: «Pea käib ringi!», kuid veidi aja pärast haarab ta siiski uue õhupalli järele. Küsimusele, mida täna õhupallidega tegema hakatakse, hõikavad lapsed naerdes: «Küpsetame ära!» Kadri ütleb neile aga hoopis, et nüüd oleks tarvis välja mõelda viis, kuidas kõik pallid laseri, peegli või luubi abil katki teha. Üks noormeestest pakub välja, et õhupallide lõhkumiseks tuleks õue minna ning kasutada selleks päikesevalgust ja luupi. Nii tehaksegi – lapsed haaravad õhupallid kaenlasse ja lippavad kergel sammul trepist üles tähetorni hoovi.

Juhataja Laidla räägib vahepeal aga, et lasteklubi on tegutsenud eelmise aasta septembrist saati ning see loodi seepärast, et kui neljandatele klassidele hakati haridusprogramme tegema, pöördusid mitmed õpetajad tema poole kindla sooviga. «Õpilastel on neljandas klassis kaks kuud, mil tegeletakse astronoomia teemadega, kuid lapsed tahavad tegelikult veelgi rohkem teada,» räägib Laidla.

Eelmisel aastal käis lasteklubis järjepidevalt neli last, sel aastal on neid juba seitse. «Tegevused on väga erinevad, me kuulame hästi palju ka seda, mida lapsed ise teha tahavad. Näiteks semestri lõpus on nad juba väsinud ning siis vaatame mõnikord lihtsalt filmi.» Lastele meeldib väga ka meisterdada, kuid mõnikord tahetakse hoopis õues ringi joosta.

«Siis mängime õues planeedijooksu. See tähendab, et mõõdame väljas ära, kui suur oleks päikesesüsteem tähetorni hoovis, aga see läheb tavaliselt kullimängimiseks edasi,» jutustab juhataja muiates.

«Mine juba puruks!»

Lapsed võtavad hoovis muru peal koha sisse: üks neist võtab luubi, teine õhupalli ja ülejäänud uudistavad kõrval. Kui natuke aega on möödunud ja midagi ei ole toimunud, küsib Kadri lastelt, mis nende arvates on valesti. Keegi pakub, et pall ei purune seepärast, et see peegeldab valgust tagasi. Seejärel haaratakse käsi musta markeri järele, et joonistada pallile musta värvi laik.

Üsna pea käibki pauk ning lapsed võpatavad kergelt. Kuid väike võpatus ei tekita kellelegi meelehärmi, sest kui Kadri uurib, et kas keegi tahaks proovida ka laseriga õhupalli katki teha, kostavad lapsed kooris: «Jaa!»

Sel korral peegeldub laserist tulev valgus samuti pallilt tagasi ning lapsed võtavad taas markeri kätte ja joonistavad õhupallile ühe ümmarguse musta täpi. Nüüd möödub vaid mõni hetk ja laser ongi juba oma töö teinud – pall kärgatab suure pauguga puruks ning lapsed kihistavad naerda.

Tähetorni juhataja jutustab, et eelmisel aastal võtsid lapsed osa Marsi pildistamise projektist ning see meeldis neile väga. Euroopa kosmoseagentuuri Mars Express satelliidi meeskond pakkus välja vabu aegu, mida teadlased polnud endale kirja pannud ja mida lasteklubid oma projektide jaoks ära saaksid kasutada. «Nad kutsusid just lasteklubisid üles ja andsid ette ka orbiidi, kus satelliit lendab,» ütles Laidla. Lapsed hakkasidki siis Marsi gloobuse ja kaartidega eri sihtmärke välja arvutama.

«Esialgu tahtsime vulkaane otsida, sest see pakkus lastele väga huvi ning Marsi pinnal on ka päikesesüsteemi suurim vulkaan.» Siis aga otsustati keskenduda Sinus Terra Mediani piirkonnale, mille abil leiti ka Tartuga side. «Kunagine Tartu tähetorni juhataja Johann Heinrich Mädler tegi ettepaneku just sinna see mediaan panna,» jutustas juhataja.

Pildid kätte saanud, hakkasid lapsed neid märksõnadega iseloomustama ning uurima, mida on võimalik pilte vaadates Marsi kohta teada saada. Lõpuks tehti valmis vaatmik, kus oli nii laste jutt kui ka pildid Marsist. «Kõige toredam on see, et lapsed läbisid tervikliku teadusliku protsessi, nad töötasid nagu päris kosmoseteadlased: uurisid pilte, otsisid analooge ja tegid lõpuks vaatmiku. See oli hea võimalus mänguliselt päris teadusest osa saada.»

Samal ajal on õues aga järgmine katse hoogu võtmas: nimelt on nüüd õhupallide lõhkumiseks võetud appi peegel. Sellega üritatakse laserist tulevat valgust sihtida õhupallil olevale mustale täpile. Küll jookseb laserist tulev roheline valguskiir aga hoopis tähetorni seintele, küll pallil vale koha peale jne. Lapsed muutuvad juba veidi rahulolematuks ning keegi kõrvalseisjatest ütleb nõudliku häälega: «Mine juba puruks!» Kauaoodatud hetke ei tule seejärel enam väga pikalt oodata ning õhupall kärgatabki valju pauguga puruks.

Mängu tulevad šokolaad ja mikrolained

Mõnda aega proovitakse õues ka juhendaja antud šokolaadi sulatada: küll laseriga, siis jälle peegli ja luubiga. Vaatamata sellele et ilm on üsna pilves ja päike näitab end väga vähe, suudavad lapsed luubiga sulatada šokolaadi sisse imepisikese augu. Üks lastest ütleb üllatunult: «Ohhoo, sulabki!» ning pistab sõrme imepisikese augu peale ja seejärel selle kähku suhu ning lausub: «Sulab küll.»

Siis minnakse tähetorni tagasi ning pannakse hoopis pruun mikrolaineahi proovile. Kadri küsib lastelt, mis nad arvavad, kas nad võivad selleks, et mikrolaineid šokolaadi peal korralikult näha, šokolaadi ahju sisse keerlema panna või mitte. Lapsed mõtlevad veidi ja arvavad siis, et šokolaad tuleks ikkagi ilma keerlemata ahju pista.

Kui ahi on käima pandud, istuvad lapsed uudishimulikult ahju juures ja piiluvad, mis šokolaadiga juhtub. Osad lapsed lähevad arvutist üht teist mikrolaineahjuga seotud katset vaatama ning unustavad hetkeks šokolaadiga tehtava katse. Üks neist jääb aga ootavalt uuni-uksest sisse vaatama. Varsti hõikab ta teistele: «Vaadake, siin on juba lohud tekkinud!», misjärel tormavad ka teised kohale, et tekkinud muutust oma silmaga näha.

Šokolaad ahjust välja võetud, hakkavad lapsed mikrolaineid mõõtma. Kõigepealt mõõdetakse üks pikema kujuga lohuke ja seejärel lühem. Lapsed saavad mikrolaine keskmiseks pikkuseks 7,9 sentimeetrit. «Kas me nüüd võime šokolaadi ära süüa?» kõlab küsimus ning kui sellele saadakse jaatav vastus, haaravad kõik maiuse järele. Üsna pea on lastel nii sõrmed kui ka suu üleni šokolaadised.

Kui magustoit on söödud ja käed puhtaks pestud, asuvadki lapsed jälle koduteele, et tulla järgmisel nädalal uuesti tagasi. Küsimusele, mis oli täna kõige põnevam, vastab üks poistest, et õhupalle oli huvitav õhku lasta. «Ja šokolaadiga katsetamine oli ka äge,» lisatakse uksest välja silgates.