Ülikooli peahoone värskendatud esiuksest siseneja silmab nii otse ees aulatrepil kui ka koridorides uksi, mida varem seal polnud.

Arendustalituse juhataja Viljo Videri sõnul on need häire korral automaatselt sulguvad tulekindlad uksed. «Päästekeskuse nõudel oli vaja peahoone ohutus viia vastavusse nüüdisaja tuleohutuseeskirjadega. Kõik tööd on kooskõlastatud muinsuskaitseametiga.»

Ülikooli peahoone – Tartu sümbol, klassitsistliku arhitektuuri tippnäide Eestis – on kantud kultuurimälestiste riiklikku registrisse. Seepärast on tarvis igasugune remont kooskõlastada. Aja jooksul on aga peahoones uksi kinni müüritud, ruume poolitatud ja avardatud. Mis on 206 aasta jooksul kuue samba taga täpsemalt juhtunud?

210 aastat nurgakivist

15. septembril 1805. aastal müüriti peasissekäigu vundamenti vanadest hauakividest tahutud nurgakivi. 1809. aastal sai valmis aukartust äratav, tollal veel üksilduses asuv ja suuresti Liivimaa mõisate eeskujul kavandatud peahoone, arhitekt Johann Wilhelm Krause (1757–1828) looming. Ehitamise ajal tõmmati summasid vähemaks, mistõttu jäi siseviimistlus tagasihoidlikuks. Mööndusi ei tehtud vaid aulale. Peahoone siseseinad värviti hallikasvalge lubivärviga, uksed-aknad pärlikarva õlivärviga.

Esialgsest ruumide jaotusest on teada, et alumise korruse vasaku poole said füüsikud ja parema keemikud. Sel korrusel asusid ka valvurite ja kütjate korterid. Kitsastest ja pimedatest koridoridest auditooriumidesse veel ei pääsenudki. Keemikute ja füüsikute ruumid olid läbikäidavad, neisse siseneti fuajee kahepoolsest uksest.

Teisele korrusele, Jakobi tänava poolele kolisid kunstimuuseum ja looduslookabinet, siseõue poole jäid auditooriumid. Kolmanda korruse lõunaküljel asusid ametiruumid. Pööningule tulid kartserid, kuid kaks kartserit oli ka esimese korruse aulatrepi kõrval.

Peahoonesse oli neli sissepääsu, sh kaks kummaski otsas. Neist Jakobi tänava poolse asemel on praegu aken, kohvikupoolne uks on taas olemas.

Tiibhooneid veel polnudki, need ehitati alles samal ajal kirikuga, aastatel 1856–1859. Lõunapoolne tiib sai kantseleitiivaks, allkorrusele kolis 1868. aastal kunstimuuseum. Põhjatiiba viidi keemikud ja füüsikud. Algul olid tiivad peahoonega ühendatud vaid esimese korruse kaudu. Ruumide jaotus muutub aga tänaseni pidevalt.

80 aastat suurremondist

1935. aasta Postimees kirjutab ülikooli ruumide uuest kuuest. Remonti oli tehtud tsaariajal ja Eesti ajal, eriti vuntsiti hooneid juubelite eel. Nüüd taheti tagasi anda ka Krause kavandatud esialgne ilme, mis ümberehitustega kaotsi läks.

Peahoone sisemus muutus rõõmsamaks ja valgemaks. Rohkem valgust sai sellegi tõttu, et gaasi ja elektri segavalgustus asendati täielikult elektrivalgusega. «Nüüd on gaasitorustik täiesti kõrvaldatud ja kõikjale asetatud tugevajõulised elektrilambid /…/.» Elektri kokkuhoiu mõttes tehti koridoripoolsed auditooriumiuksed mattklaasist, et päevavalgus koridori paistaks.

Algusaegadel oli peahoonet valgustatud rasva- ja vahaküünaldega. Kroonlühtrid ja lambid olid väga tuleohtlikud ning seepärast paigutati ülikooli hoonetesse, ka peahoone ülemistele korrustele ja katuse alla suured veetoobrid.

Kui 1935. aastast sai peahoone valgeks elektriga, siis soojust andsid endiselt ahjud. Keskküte paigaldati majja alles 1946. aastal. Siis jäi lõpuks ära vaevarikas puude kandmine keldrist 73 ahjule.

Rõõmsam ilme lisati suurremondiga põrandatelegi. Kunstiteadlane Niina Raid mainib oma peahoone raamatus: «Kogu koridor kaeti valge-punaste metlahh-põrandaplaatidega, mistõttu interjöör muutus rõõmsamaks ja heledamaks.»

Avati aulatrepi kõrval kinnimüüritud sammastikuvahed, kuhu paigutati praegugi tuttavad teadete vitriinid. Remondi käigus paigaldati auditooriumidesse elektrikellad ning fuajees asunud plekist jooginõu, mille küljes oli ketiga kruus, asendati joogifontääniga.

Suuremad ruumijaotused toimusid sageli riigikorra vahetudes ning sõdade ajal. Aastatel 1941–1943 oli peahoones Saksa sõjaväe välikomandantuur. Peahoone kohvikupoolse ajutise ukse kaudu pääses kahte õppetööks jäetud auditooriumi ja füüsikute teisele korrusele viidud rektoraati. Koridorist edasi ei pääsenud, sinna oli ehitatud vahesein.

Suure kaose tekitas 1965. aasta 21. detsembri tulekahju, millest tänavu möödub pool sajandit. Hävisid aula, kartserid, parema poole ruumid ühes mööbli, õppevahendite, teadustöödega. Nii aula kui ka kunstimuuseumi ajalugu vajaksid eraldi tähelepanu.

2015. aasta suve järel

Suursuguse peamaja püsimine vajab pidevat hoolt. Arendustalituse juhataja Viljo Vider selgitab, et tuletõkkeuksi paigutati peale esimese korruse teistelegi korrustele.

«Ümberehitamist vajas aula ventilatsioon, mitmetele ustele lisati kaardiga läbipääsusüsteemid, vahetati fuajee kulunud põrandaplaadid ja kõik korrused said turvavalgustuse. Kuna uute uste ja valgustite jaoks tuli seintesse kaablikanalid teha, siis värviti seinad uuesti.» Sellesuvise remondiga värskendati teisigi ruume ja tehti muid töid, ka ruumijaotuses on uuendusi.

Üliõpilaste arvu suurenedes ja uute hoonete valmides kolisid ikka ühed sisse, teised välja, seniseid asukaid paigutati ümber. Isegi ajalehe toimetus asus aja jooksul kuues eri kohas. Keldris on asutatud ülikooli ajaloo muuseum ja kahes kohas on paiknenud kohvik. Majast on ammu lahkunud kunstikabinet, ajakirjandusosakond, õigusteaduskond, arstiteaduskonna dekanaat, keemikud, füüsikud, filoloogid jpt.

Peahoones töötanud kuulsaid teadlasi meenutavad nimelised auditooriumid, mälestustahvlid, portreed. Kolmandal korrusel on restaureeritud kunagise õigeusu kabeli seinamaal. On säilinud mõni vanaaegne ahi, mööblit ja esemeid. Tänapäeval on mitmetes asutustes, näiteks kohvikutes jm pildis ja sõnas välja toodud nende ajalugu. Ka meil võiks olla peahoone ruumiatlas või ruumipass, milles oleks kirjas ruumide elukäik. Tubade seinu võiksid ilmestada nende endisaegsed pildid.

Kasutatud kirjandus

• H. Palamets «Peahoones lõppes remont, ainult et 60 aastat tagasi». Universitas Tartuensis 15. sept 1995.
• H. Palamets «Lugusid toonasest Tartust». Tartu 2003.
• H. Palamets «Jurjevi ülikooli puuaiast». Tartu Ekspress 17. apr 2014.
• N. Raid «Tartu Ülikooli peahoone». Tartu 1993.
• M. Salupere «Tuhandeaastane Tartu». Tartu 2004.
• «Kui usuteadlane oli ülikooli arhitektiks». Postimees 21. juuli 1935.
• «Ülikooli ruumid uues kuues». Postimees 13. sept 1935.
• «Alma Mater Tartuensis. Tartu Ülikool ja tema arhitekt Johann Wilhelm Krause». Tallinn 2003.