Ülikooli argipäevas, nagu elus ikka, tekib tihti olukordi, kus ei ole üheselt selgeid lahendusi.

Nüüdisaegne vaatenurk haridusele näeb hariduse keskmes inimest ja tema isiklikku arengut. Ülikooli arengukavas kirja pandud väärtused peaksid piltlikult öeldes olema justkui majakas, mis igapäevaste otsuste tulvas aitab õigel teel püsida ja karisid vältida. Valikute tegemine ei pruugi sellegipoolest lihtne olla, nagu ka alljärgnevatest näidetest ilmneb.

Õppejõu sisekonflikt

Õppejõud Adam on kokku leppinud kohtumise magistrant Joonasega, kes on saatnud talle näha oma lõputöö variandi ja palunud tagasisidet. Adam on kimbatuses: ta on oma teadusartikli viimistlemisega jäänud tiheda õppetöö tõttu ajahätta – toimetuse antud tähtaeg on juba järgmisel nädalal – ega ole jõudnud Joonase tööd lugeda. Mis, olgem ausad, laekus ka pisut hiljem kui lubatud. Pealegi on Tartus parasjagu külas kolleegid Sorbonne’i ülikoolist, kellega kohtumine oleks erialaselt inspireeriv ja võiks avada uusi koostöövõimalusi.

Võib oletada, et paljud õppejõud kogevad vähemalt aeg-ajalt sisekonflikti: kelle isiklikku arengut toetada, kas üliõpilas(t)e või enda kui teadlase oma? Ööpäevas on vaid 24 tundi, tegelda tuleb nii teadustöö kui ka õpetamisega, sageli veel administreerimise ja muude kohustustega, ning perekond nuriseb juba ammu. Kuhu mahub siin üldse individuaalne lähenemine?

Küllap on igal ülikoolis õpetaval inimesel oma (ala)teadlik meetod, kuidas sellise sisekonfliktiga toime tulla või kahandada konflikti tekkevõimalusi. Võib arvata, et enamasti lähtutakse pakilisuse põhimõttest ja rohkem tähelepanu saab see tööosa, mis on parasjagu põletavam, ehk siis kord üks, kord teine. N-ö inimtegur tundub olevat ülikooliellu olemuslikult sisse programmeeritud: ikka tekib ühel või teisel poolel ajavõlg, mis tekitab survet. Kuidas tulla toime konfliktiga kohustuste vahel ja sealjuures siiski inimeseks jääda?

Tudengi pettumus

Mõnikord on komistuskiviks erinevad ootused ja arusaamad.

Kolmanda kursuse tudeng Eeva avastab, et üht tema eriala kohustuslikku ainet sel aastal ei loetagi. Tema kraadikaitsmine lükkub seetõttu edasi, mistõttu lüüakse ka eluplaanid sassi. Eeva on nördinud: miks ei öeldud talle juba esimesel kursusel, et selle aine loengud tuleks kindlasti kahe esimese aasta jooksul läbida?

Tõepoolest, rebaseaasta tudengid ei pruugi tähele panna, millal ja kui sageli kursuseid loetakse: uut infot on palju ning pikalt ette mõelda pole mahti. Ikka juhtub nii, et kolmanda aasta tudengid avastavad, et neile kohustuslikku ainet viimasel aastal ei loetagi. Kes on sel juhul vastutav, kui tudeng ei saanud ka teisel õppeaastal aru, et ta oleks pidanud õppeaine läbima, kuna kolmandal aastal seda ei loeta? On see tudeng ise, kes teeb valikuid, kuid vähemalt algul õppekorraldusest väga palju ei tea? Või on see õppekorraldusspetsialist, kes saaks süsteemist järele vaadata, kuidas tudengid valikuid on teinud? Või on see õppejõu vastutus, kes peaks tudengitele juba esimeses loengus südamele panema, et ka nende kaastudengid ikka teaksid, et järgmisel aastal kursust ei loeta?

Lõpuks, kas tegemist on süsteemse veaga, mida annaks lihtsasti parandada, või tähendab küsimuse püstitus juba iseenesest seda, et tudengid nõuavad liigset poputamist ega ole nõus vastutust võtma?

Akadeemilise hoolimise küsimus

Õppejõud Liilit on üliõpilaste hulgas tuntud nii oma hea ainetundmise kui ka nõudlikkuse poolest. Praegu on ta kahevahel: seni oma kiire taipamise ja suurepäraste tulemustega silma jäänud üliõpilane Taavet on hakanud seminaridest puuduma. Liilit teab, et Taavet käib õpingute kõrvalt tööl, et ennast ära majandada. Ta kõhkleb, kas teha Taavetiga tema kehvadest tulemustest juttu või jätta kogu vastutus oma tegemiste ja mittetegemiste eest üliõpilasele.

Kas õppejõul peaks olema teatud (moraalne) kohustus üliõpilast ergutada, kuigi iga täiskasvanud inimese enda asi on oma valikute eest vastutada? Või tuleks lähtuda sellest, et õppejõu vastutus lõpeb seal, kus algab tudengi valikuvabadus? Või – teades, et üliõpilase õpinguid kodunt ei toetata – ehk tuleks õppejõul talle väikesi järeleandmisi teha, sest muidu jätab ta õpingud päris katki? See läheks aga omakorda vastuollu võrdse kohtlemise ja isikliku vastutuse põhimõttega...

Kord Piibeleht all ja Vestmann peal...

Need konfliktid on ülikoolieluga üsna paratamatult kaasnev nähtus. Ühe väärtuse kasuks otsustades tuleb nii mõnigi kord anda vähem ruumi teisele. Millest juhinduda, kui konflikti satuvad olulised väärtused, näiteks tõhusus ja inimlikkus?

Meenutuseks: väärtus (ld k valere’ – väärt olema) on lihtsalt seletades miski, mis on väärt omamist, tegemist või saavutamist; miski, mis on meie jaoks oluline ja kallis. Väärtused pole lihtsalt sõnakõlks või käsitlus, neil on ka tegelik mõju. Meie isiklik väärtuste hierarhia määrab üldjuhul meie käitumise ja valikud. Ühiskonnas, koolis või tööl üldiselt heaks kiidetud väärtustest sõltub olulisel määral, kui paljudel inimestel selles ühiskonnas, koolis või töökohal on hea olla.

Palju tsiteeritud psühholoog ja nobelist Daniel Kahneman kirjutab oma raamatus «Kiire ja aeglane mõtlemine» sellest, et argiselt kasutame enamasti n-ö kiiret mõtlemissüsteemi: langetame otsuseid tunnetuslikult ja tundmuslikult, sügavamalt juurdlemata. See on ka otstarbekas: nn kiire mõtlemine säästab aega ja on tihti tõhus. Siiski tasub aeg-ajalt – mitte ainult teadustöös, vaid ka igapäevaelus – oma otsuste tagamaid uurides kasutada nn aeglast mõtlemissüsteemi, mis on põhjalikum ja analüütilisem. Tulemused võivad üllatada ja aidata oma dilemmale loovalt läheneda.

Küllap tuli lugejal juba ridamisi meelde olukordi oma elust, mil otsuse langetamine tundus mingil põhjusel vastumeelne. Kuigi elus tuleb harva ette täiuslikke või lihtsaid lahendusi, võib teadlikkus oma väärtustest aidata langetada otstarbekamaid otsuseid ja vähendada energiat röövivat ebamäärast halli tsooni oma igapäevatöödes.

Autor tänab TÜ eetikakeskuse projektijuhte Mari-Liisa Parderit, Marten Juurikut ja Triin Käppa kaasamõtlemise ja eluliste näidete eest.