19. mail kell 15 peab botaanikaprofessor Meelis Pärtel botaanikaaia peahoones loengu rikkusest ökosüsteemides.

Pärtel on makroökoloogia töörühma juht, tema peamine uurimisvaldkond on bioloogilise mitmekesisuse makroökoloogia. Ta proovib senisest traditsioonilisest käsitlusest kaugemale vaadata ning uurib koosluste evolutsioonilist kujunemist ja maastike ajalugu. Pärteli tööülesanne on ka töötada välja uued teooriad ja meetodid, tuginedes uudsetele lähenemisnurkadele.

«Kui räägime rikkusest ökosüsteemide uurimise vaatenurgast, siis on meie huvi all elurikkus. See ilus emakeelne sõna tähistab bioloogilist mitmekesisust,» ütles Pärtel. Elurikkus on erinevate elusolendite hulk mingis kohas. Eesti puisniidult on peopesa suuruselt alalt leitud maailma elurikkuse rekordeid.

Rikkad ökosüsteemid on Pärteli sõnul püsivamad, need pakuvad inimestele erinevamaid hüvesid. Nüüdisajal aitavad elurikkust määrata molekulaarsed meetodid. Elurikkust uurides ja kaitstes on oluline teada, kui paljud võimalikest liikidest on kohal, kui paljud on puudu.

«Puuduva elurikkuse käsitlus pärineb Tartu ülikooli teadlastelt – oleme nimetanud selle tumedaks elurikkuseks,» tõi Pärtel näite.

Lisaks töörühma juhtimisele on Meelis Pärtel Eesti teadusagentuuri hindamisnõukogu liige ning toimetab ajakirju Journal of Vegetation Science ja Applied Vegetation Science. 2009. aastal sai Meelis Pärtel Eesti teaduspreemia. Loengu elurikkusest peab ta loengusarja «Rikkusest eri teadusalade vaatenurgast» raames.

Vaata nüüd ka UTTV videosalvestust rikkuse loengust: