Friedrich Puksood (1890–1969), oma kauaaegset direktorit (1919–1944) peab ülikooli raamatukogu meeles talle pühendatud traditsioonilise ettekandepäevaga.

Puksoo oli ametilt direktor, kuid ka eesti raamatukogunduse ülesladuja, raamatuloo uurija, bibliograafia õpetamise rajaja, bibliofiil.

Raamatukogu juhtis ta ka Vene okupatsiooni esimesel, 1940. aastal, kui hakati keelustama lugemisvara. Ja mitte ainult keelustama. «Oli kurb vaadata, kui ülikooli raamatukogus, selle suures hallis, väljapraagitud raamatuid kirvega katki raiuti, mida oma silmaga juhtusin nägema,» on meenutanud mälestusteraamatus «Tartus ja Rootsis» arstiteaduskonna professor Aadu Lüüs (1878–1967). Keelustamine ja hävitamine jätkus ka pärast sõda. Mida pidi sel puhul tundma mees, kelle elu sisuks oli raamat? Aastal 1945 Puksoo vallandati ja pandi peagi vangi. Kas seegi suutis lohutada Toomel eesti ülikooli raamatukogu kujundanud meest, kui tal lubati Narva vangilaagri raamatukogus töötada…

Eesti raamatukoguks

Esimese maailmasõja aegu viidi ülikooli raamatukogu rikkalikud kogud Venemaale. Nii töötas värske eesti ülikool esimestel aastatel põhiraamatukoguta. 1920. aasta Tartu rahulepingu sõlmimise järel moodustati varade tagasitoomise komisjon, mille koosseisu kuulus ka raamatukogu uus juht Friedrich Puksoo (kuni 1935. aastani Puksov). Maaharitlasperest Räpinamaalt pärit Puksoo tundis Tartus Aleksandri gümnaasiumis huvi antiikkultuuri vastu ning õppis ülikoolis klassikalist filoloogiat. Juba lõpetamise aegu mõtles Puksoo raamatukogus töötamisele, kus ta ise usinasti õppinud oli. Ilmasõja-aastad viisid ta Venemaale õpetajaks, aga tagasi pöördununa söandas Tartus õpetajaametist kandideerida ülikooli raamatukogu juhataja kohale. Ta valitigi ning soovitavaks peeti täiendamist välismaa raamatukogudes.

Noorel mehel tuli biblioteekarina (juhataja nimetus võeti kasutusele hiljem) raamatukogu põhjalikult ümber organiseerida ning muuta rahvusülikooli ja eesti kultuuri teenijaks. Raamatukogu kauaaegne töötaja Kaja Noodla (1914–2009) on oma uurimustes märkinud, et kuigi Puksool polnud raamatukogutöö kogemusi, ei kammitsenud teda ka traditsioonid. Sellevõrra lihtsam oli tal leida Soome najal sobivamaid ja ajakohasemaid lahendusi, mida näitas juba esimesel kuul koostatud raamatukogu ajutine määrus. Puksoo on arvanud, et evakueerimise ja reevakueerimise positiivne pool oli selles, et sõltuvalt otstarbekusest ning ülikooli vajadusest sai kogusid kergesti ümber paigutada, luua uusi ning kergem oli ka inventuuri teha. Toome mitmel korrusel käinud kibekiire töö lausa 12 tundi päevas, kuni pool miljonit köidet riiulitele sai.

Oskuslikult, vajalikult

Noor algaja raamatukogujuht ei suutnuks üksi sel pingelisel ajal oma ideid sisuliselt uutmoodi raamatukogus väheste töötajatega teoks teha. Eestis nappis, õieti polnudki raamatukoguharidusega inimesi. Venemaalt opteerunute hulgast võeti tööle ainuke kvalifitseeritud eesti soost, Moskvas tuntud bibliograaf Udo Ivask (1878–1922), kellest sai peagi üldosakonna juhataja. Optantidest asus tööle teinegi haritud töötaja Karl Weltmann (1878–1961), kes hakkas varsti juhtima vastloodud Estica osakonda ja oli aastail 1944–1949 ka direktor. Tööle võeti üliõpilasi ja värskeid lõpetajaidki. Puksoo suutis neist kujundada tubli ja püsiva kollektiivi, kellest mitmed töötasid raamatukogus üle 25 aasta.

Nii see algas. Ühekorraga oli vaja raamatukogu komplekteerida, raamatud hõlpsasti kasutatavaks teha, ennast ja teisi harida. Tuge andis teaduskondade esindajatest koosnev raamatukogukomisjon, mille moodustamise ettepaneku oli Puksoo raamatukogu määrusesse kirjutanud.

Et võimalikult hästi oleks kogudes esindatud eesti kultuur, ajalugu, geograafia ja majandus, loodi eestikeelse raamatu Estica ja võõrkeelse Baltica (Eestit käsitlev) osakond. Esimesse oli deponeeritud ka Õpetatud Eesti Seltsi eestikeelne kogu, mida nüüd said peale seltsi liikmete kasutada kõik soovijad. Kogud hakkasid suuresti täienema ka 1919. aasta trükiseaduse järgi ülikooli raamatukogusse sundeksemplaride saatmisega. Siit edasi sai ülikooli raamatukogu üleriigilise tähtsusega ülesande: esimese eesti süsteemipärase jooksva bibliograafia «Eesti raamatute üldnimestiku» koostamise.

Neil suunaseadmise aastail taastati ja loodi uusi sidemeid välismaa raamatukogudega. Kui 1921. aastal hakkasid taas ilmuma Tartu Ülikooli Toimetised, oli võimalik publikatsioone vahetada välismaiste teadusasutustega. Neid saadeti 330 teadusasutusele. Mõistvalt abistasid erialakirjanduse täiendamisega ka Eesti saatkonnad välismaal. Komplekteerida aitasid õppejõudki, kes välissõitudelt vajalikku kirjandust kaasa tõid.

Pärast fondide kohalepaigutamist muutus ülikooli raamatukogu Eestis taas kõige suuremaks ning oli sisuliselt rahvusraamatukogu. Peagi kujunes see ka rahvusvahelise raamatukogunduse laenutuskeskuseks Eestis.

Et raamatukogu oleks hõlpsasti teenindatav ja kasutatav, oli tarvis ajakohastada raamatute paigutust ja kataloogimist.

Raamatuharidus

Eesti vabariigi esimesel perioodil kujunes välja riigi raamatukogunduse süsteem. TÜ raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna juhataja Malle Ermel rõhutas ettekandepäeval kahe mehe harukordselt suunanäitavat pilku ja tegevust selles valdkonnas. Üks neist oli Puksoo Tartus ja teine Aleksander Sibul (1884–1981) Tallinnas keskraamatukogu juhatajana. Need Eesti raamatukogunduse rajajad olid ise sügavalt raamatuhuvilised, bibliofiilid. Kaja Noodla on oma artikleis märkinud, et sügavalt eetilise inimesena ei lubanud Puksool raamatukogujuhataja amet bibliofiiliks hakata ning ta rakendas oma bibliofiiliahuvi endale rariteetide muretsemise asemel hoopis raamatukogule. Bibliofiiliaga õnnestus Puksool rohkem tegelda elu viimasel ajajärgul. Kuid ta olevat valinud hoolsalt raamatukogule rariteetide, raamatu- ja raamatukogude ajaloo ning bibliofiilia kohta olulisemaid käsiraamatuid, ajakirju, katalooge ja bibliofiilianimestikke.

Eestis oli tekkinud mitmeid väljapaistvaid bibliofiile, nagu Jaan Roos, Aleksander Tassa, Julius Genss jt, tänu kellele ka eesti raamatulugu tähtsustus. Puksoo oli üks, kelle eestvedamisel hakati 1935. aastal tähistama eesti raamatu 400 aasta juubelit. Esimesena Eestis uuris ta bibliofiilia ajalugu, avaldas sageli raamatuloo uurimuslikke artikleid, pidas ettekandeid, tegi kaastööd entsüklopeediale, tegeles oskussõnavaraga... Puksool on ilmunud üle saja mitmesuguse uurimuse.

Teda jätkus kõikjale – ta oli kaasalööja ning enamasti algataja, nagu Eesti raamatukoguhoidjate ühingu asutamisel jm. Bibliograaf August Palm on nimetanud teda lausa tormiliseks uurijaks, kellel oli tõelise teadlase kutsumus ja anne. Puksoo tegevust soodustas ka tema laialdane suhtlus akadeemilistes ringkondades.

Puksoo oli raamatukogunduses iseõppija. Seda tunnetades tegi ta algusest peale õppereise Lääne-Euroopa raamatukogudesse. Praktiline vajadus tingis ka üliõpilaste õpetamise, kuidas kasutada raamatukogu katalooge ja teatmeteoseid. Nii juhatati ülikoolis raamatukogunduse ja bibliograafia fakultatiivkursusega sisse Eesti raamatukoguhoidjate kutseharidus. Koos Aleksander Sibulaga olid nad üksikuid loenguid pidanud mitmel pool varemgi.

Eesti ülikooli raamatukogu oli üles ehitatud, käima läinud, ehituslikult Toomel laiendatud, kui Eesti vaimuvara langes nõukogude okupatsiooni tsensuuri ja hävitamise küüsi. Lõuna-Eesti raamatukogud pidid oma keelatud kirjanduse saatma ülikooli raamatukogusse deponeerimiseks, tegelikult hävitamiseks. Saksa okupatsiooniajal keelustati omakorda Vene ajal soositud kirjandus. Sõja lõpus võitlesid raamatukogutöötajad raamatuvara Saksamaale toimetamise vastu ning evakueerisid seda mitmele poole Eestisse.

1945. aastal jätkus 1940 alustatu: nõukoguliku raamatukogu kujundamine nn sobimatu kirjanduse keelustamise ja hävitamisega. Seda tööd ei jäetud enam mehele, kes suutis koos kolleegidega väärtuslikud kogud Saksa ajal säilitada. 1944. aastal vabastati Puksoo raamatukogu juhataja ametist ja määrati bibliograafiakateedri juhatajaks. Ta oli nüüd vaba oma armastatud raamatukogu juhtimisest, teiselt poolt oli võimalus süvendatult uurida ja õpetada. Puksoo hakkaski innukalt tegelema õppeplaanidega, valmistas ette poolelijäänud käsikirju... Ei pääsenud aga temagi arreteerimisest – süüks pandi saksaaegse raamatukogu juhtimist.

Oma viimastel eluaastatel tegeles ta taas raamatuloo ajalooga, avaldas artikleid ja tõlkeid. Pärast tema surma 1973. aastal ilmus uus täiendatud monograafia «Raamat ja tema sõbrad».

Malle Ermel tõstis Friedrich Puksoo 125. sünniaastapäeva ettekandepäeval peale Puksoo esile ka tema alustatu edasiviijaid – kaht teenekat raamatukogutöötajat, uurijat, kelle sünnist möödus sajand. Üks neist on Kaja Noodla (1914–2009), kes oli ühtlasi Puksoo üliõpilane ning kellel tuli keerulisel 1949. aastal raamatukogu juhtida. Teadusloolast Elsa Kudu (1915–1993) tunti ka kui legendaarset ülikooli ja linna patriooti. Nende kolme raamatuteadlase tegevusse aitab süveneda raamatukogu väike näitus konverentsisaali ees.

Kasutatud kirjandus

• «Tartu Ülikooli ajalugu III». Koostanud Karl Siilivask ja Hillar Palamets. Eesti Raamat 1982.
• «Universitas Tartuensis 1632–2007». Toimetajad Toomas Hiio ja Helmut Piirimäe. TÜ Kirjastus 2007.
• «Eesti ülikooli algus». Koostanud Helmut Piirimäe. TÜ Kirjastus 1994.
• Fr. Puksoo «Raamat ja tema sõbrad». Kirjastus Valgus 1973.
• August Palm «Trükisõna ja selle saladuste ümber». Eesti Raamat 1983.
• «Tartu Ülikooli Raamatukogu. Aastaraamat `97». Tartu 1998.
• «Fr. Puksoo 1890–1969». TÜRi kogumik 1990.
• Aadu Lüüs «Tartus ja Rootsis». Eesti Kirjastus EMP Stockholm 1959.
•  «Tsensor Eesti Raamatukogus. 3. Uurimusi Eesti raamatukogunduse ajaloost». Eesti Rahvusraamatukogu 1991.
• «Tartu Ülikooli Raamatukogu 1918–1940». TÜ Toimetised 910. Tartu 1990.
• Kalju-Olev Veskimägi «Kahte kappi on ühhetassa majas tarvis: leivakappi ja ramatokappi...» Eesti raamatukogude ajalugu. 2000.
• K.-O. Veskimägi «Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed». Tallinn 1996.
• «Raamat on... II. Eesti Bibliofiilia ja Raamatuloo almanahh». Koostaja Eerik Teder. Tallinn 2002.
• Elmar Salumaa «Tiib pandud aastaile õlale». Eesti Päevaleht, Akadeemia 2010.
• Uno Liivaku «Eesti raamatu lugu». Monokkel MCMXCV.