Füüsikamagistrant Tarvo Metspalu avas 29. jaanuaril Physicumis isikunäituse, paar päeva varem sai alguse ka paralleelne näitus kohvikus Spargel.

Näha saab nii joonistusi kui ka fotosid ning teemadevalik varieerub kuulsuste karikatuuridest looduspiltideni. Eelkõige iseloomustabki Metspalu loomingulist tegevust laiahaardelisus.

Näitustel olevad tööd on tegelikkuses juba paar aastat vanad ning said alguse väljakutsest teha ühe aasta jooksul iga päev üks teos. Ehk just tänu sellele on tööd väga erinevad nii vormilt kui ka sisult.

Üks töö päevas

Kui näituse avamisel tuli publikult küsimus, et mitu tundi päevas tal sellele projektile kulus, vastas Metspalu lõbustatult, et vahel läks tõesti mitu tundi, aga enne suuremaid eksameid tuli 15 minutiga hakkama saada. Võtmesõnaks on siinkohal järjepidevus, sest kogu seda killustatud loomingut seob tervikuks pidev katsetamine ja otsing, kunst ei ole eesmärk omaette, vaid teekond ja liikumine millegi suunas.

Metspalu kunstiharidus piirdub algklassidega Tartu kunstigümnaasiumis, edasi on ta seda valdkonda avastanud omal käel. Nii on tema joonistamine veidi naivistlik, tabav ja kergesti tajutav, näituse mõistmine ei eelda magistrikraadi semiootikas.

Nagu ta ise enesetutvustuses ütleb: «Ma ei ütle, et tegu oleks kõrgklassi kunstiga või et ma ise oleks asjatundlik kunstnik (niikuinii paljud asjatundjad võiksid neid lausa juhuklõpsudeks või kritseldusteks tembeldada), kuid need pildid on nii mõnelgi sõbral suunurgad ülespoole vedanud või neid mõtlema pannud. Mida rohkemat võikski tahta?»

Vertikaalpanoraam

Kuigi fotograafia seostuks füüsikaga rohkem kui joonistamine, on fotode osakaal Physicumi näitusel suhteliselt väike. Nende üksikute A4 formaadis fotode seas on aga mõned väga andekad leiud: näiteks Toomkirikus tehtud panoraam, mis ei kulge mitte mööda silmapiiri vasakult paremale, vaid hoopis alt üles, vaatleja varvastest taevasse välja.

Eri katsetusi leidub veelgi. Esindatud on pika säriajaga õhtused pildid ning fotomanipulatsioon. Siiski ei ole rõhk mitte tehnilisel vigurdamisel, vaid märkamise kunstil. Igal pildil on taga selge motiiv, miks see nupuvajutus on tehtud: kas on kõrvutatud lähestikku asuvaid eri meeleoluga kohti, märgatud mingit detaili või kannab pildile tekkinud hunt (canis lupus) pühendust luupust põdevale sõbrale.

Kahjuks ei jaga ta seda kõike vaatajaga, piltidel pole juures mingeid lisatekste ega isegi mitte pealkirja. Avamisel said huvilised ise küsida ja uurida, edaspidi jäävad tõlgendused iga inimese enda teha.

Kuigi kunst kui selline ongi suuresti dialoog, interpretatsioon, midagi, mis tekib vaatleja ja vaadatava vahel, jäin mina neist pealkirjadest siiski puudust tundma. Samas, meeletu sümbolite, varjatud tähenduste ja alltekstide rägastik oleks samuti väsitav ning võib-olla ongi meie internetiajastu inimesed harjunud rohkem scrollima anonüümseid pilte, mitte vaatlema konkreetset ja nimetatud teost. Autori kodulehel on osadel piltidel siiski pealkirjad olemas.

Minimalism mustas raamis

Põhjus, miks Physicumis olevad fotod on väiksemas mõõdus, on suuresti selles, et need on kõrvuti joonistustega. Joonistused on aga üpris pisikesed, kleebitud mustale taustale, mis minimalismi veelgi rõhutab. On rõõmsat värvilist naivismi, on harilikuga tehtud portreid, tušijoonistusi ja koomikseid.

Üldse sobib Metspalu tööde kohta kasutada väljendit mixed media, sest harva on ühe töö juures kasutatud vaid üht tehnikat ning mingi akadeemiline tehniline laad teda samuti kinni ei hoia. Tema joonistusi on kasutatud ka illustratsioonidena ning just seda suunda tundub tal olevat ka hea jätkata. Heale õppekirjanduse illustraatorile, eriti reaalainete suunal, võiks tõesti turgu olla.

Nende näituste näol on tegemist hea näitega sellest, kuidas inimene ei ole lasknud ennast sildistada (mis imeloom on üldse üks «reaal» või «humantiaar»?) ning tegeleb lihtsalt kõigega, mis talle meeldib. Lisaks näitustel nähtavatele töödele on Metspalu teinud ka näiteks lühifilmi, kirjutanud lasteraamatu, disaininud kõrvaklappe ja tegelenud näitlemisega.

Mul on väga hea meel, et ajal, mil kogu ühiskondlik surve üritab inimesi järjest enam sundida spetsialiseeruma ühele kitsale rajale, saama mutriks masinavärgiks ning muutes universitas'e kutseõppeks, leidub veel meie seas renessansivaimust kantud inimesi nagu Leonardo da Vinci. Lai silmaring ja mitmekülgsus on inimeseks olemise seisukohast suur väärtus, kuid julgust ja huvi paljude asjadega tegeleda ei ole antud kahjuks kõigile.

Näitused Physicumi esimesel korrusel (Ravila 14c) ja loomemajanduskeskuse kohvikus Spargel (Kalevi 13) jäävad avatuks veebruari lõpuni. Hea põhjus ka mittefüüsikutel uuest õppehoonest läbi hüpata või kesklinna nurgatagusesse peitunud loomemajanduskeskusega lähemat tutvust teha.