Eelmise kuu alguses toimus Tartu ülikooli raamatukogus konverents «Õppejõult õppejõule 2015: kollegiaalne tagasiside», millest võttis osa 150 õppejõudu. Konverents võttis kokku sügissemestri kollegiaalse tagasiside mõtted, kogemused ja tunded, mis õppejõududel protsessi käigus tekkisid.

Kollegiaalne tagasiside tähendab seda, et semestri jooksul külastasid tagasisidest ja uutest ideedest huvitunud õppejõud üksteise loenguid. Loengute vaatlemise järel arutlesid loengupidaja ja jälgija selle üle, missugused mõtted loengus tekkisid, mida võiks paremini teha või missuguseid nippe kasutada ja mida tehti hästi. Sel viisil said nii vaatleja kui ka vaadeldava rollis olnud õppejõud tagasisidet oma tööle või uusi ideid. Peale selle saadi iga teatud aja tagant n-ö praktikakogukondades kokku ning arutleti kogetu üle.

Tartu ülikooli sotsiaalpoliitika õppetooli soouuringute lektor Kadri Soo ütles, et tema arvates on tegemist väga huvitava võimalusega end õppejõuna arendada. «Ma olen alati mõelnud, et kui ma seisan klassi ees õppejõuna, siis kuidas see teistele paistab. Väga hea on oma loengut arutada erapooletu ja sõbraliku professionaaliga,» ütles Soo. Lektori sõnul annab ka kellegi teise loengu vaatlemine väga palju uusi ja huvitavaid ideid, mida enda loengutes kasutada.

«Minu arvates on kollegiaalse tagasiside näol tegemist väga mitmekülgse arenguvõimalusega. Ühest küljest innustas see iseennast kõrvalt vaatama ja märkama aspekte, mida muidu ei ole märganudki,» rääkis Soo ja lisas, et nippe, mida teised õppejõud talle pärast loengut andsid, kavatseb ta kindlasti järele proovida.

«Omaette lisaväärtust annavad muidugi ka igakuised kokkusaamised, kus arutame eri teemade ja murede üle. See on väga innustav, kui kuuled, et kellelgi teisel on täpselt samasugune mure nagu sul endal ja et on keegi, kellega sellest rääkida,» mõtiskles õppejõud.

Nipid edaspidiseks tööks

Konkreetsetest ideedest rääkides ütles Soo, et tema sai nippe, kuidas teha rühmatööd nii, et kõik tudengid saaksid kaasatud ja et see ei võtaks samas väga palju aega. «Peale selle käidi meile näiteks rääkimas testidest ja testiküsimuste koostamisest. Teisisõnu seda, kuidas koostada küsimusi nõnda, et need mõõdaksid üliõpilaste teadmisi võimalikult ulatuslikult,» jutustas Soo.

Õppejõu sõnul on kollegiaalne tagasiside teda õpetamise juures aidanud ning andnud samas ka väga palju motivatsiooni. «Kindlasti kavatsen ma oma loengutes uuel semestril neid värskeid mõtteid rakendada ning ma julgustan teisigi sellest osa võtma,» sõnas Soo ning lisas, et hoolimata sellest, et teiste õppejõudude loengute vaatlemine ja nende analüüsimine võtab oma aja, tasub vaev ennast ära.

«Isegi kui ei taheta tervet aastat sellest osa võtta, siis piisab ka semestrist. Seesugune tagasiside on vajalik nii õppejõule kui ka tudengitele,» rääkis Soo. Tema arvates andis kogu protsessile väga palju juurde ka võimalus tutvuda uute õppejõududega ja saada omavahel tuttavamaks.

Tartu ülikooli keelekeskuse eesti keele õpetaja Heli Noore arvates on samuti tegemist väga tänuväärt ettevõtmisega. «Ka meie keelekeskuses on juba mõnda aega taolist tagasisidesüsteemi rakendatud. Meil on olemas mitmesugused töörühmad, kus me kokku saame ja jagame kogemusi, vahetame muljeid õpetamisest ja õppimisest,» rääkis Noor.

Parim muutub veel paremaks

Nii korraldati nende osakonnas parima õppejõu tiitli saanutega kokkusaamine ja kuulati kogemusi. «Saime teada, mida ja kuidas nemad oma tundides teevad, seega polnud mulle kollegiaalse tagasiside mõte võõras,» ütles õpetaja. «Mina olen loenguid ka varem vaatlemas käinud, mentorina ja juhendanud noori õpetajaid. Oma muljeid ja kogemusi loengutest jagame lektoraadis. Ja kui keegi on mõne huvitava materjali leidnud või keeleõppe jaoks mängu välja mõelnud, siis seda kõike jagatakse omavahel.»

Heli Noore arvates on tundide vaatlemine positiivne ning ka tema kordas konverentsil kajama jäänud mõtet, et ükskõik kui kogenud ollakse, alati on võimalik leida midagi uut ja arendavat. «Me kõik oleme huvitatud enda arendamisest. Mida paremaid tunde me anname, seda paremad tulemused on ka tudengitel. See kõik on ainult meie endi hüvanguks,» sõnas Noor kindlalt.

Õppejõud julgustas ka teisi kollegiaalsest tagasisidest osa võtma, sest tema sõnul ei ole kartmiseks põhjust. «Negatiivset tagasisidet ei tasu karta, seda saab väga taktitundeliselt anda. Ja peale selle, kui keegi on saanud Tartu ülikooli õppejõuks, siis ma ei usu, et siin on olemas inimene, kelle töö on ainult negatiivne – see pole lihtsalt võimalik. Siin on võimalik kõike ainult veel paremaks teha!» kinnitas Noor.

Kollegiaalse tagasiside üks eestvedajatest, Tartu ülikooli õppimise ja õpetamise arenduskeskuse juhataja Mart Noorma ütles, et üks põhjustest, miks kollegiaalse tagasiside süsteemi rakendada, peitub missioonitundes. «Õpetamine on üks neist tegevustest, mida me teeme inimkonna heaks. Seega, mida paremini me õpetame ja tudengeid toetame, seda rohkem on meist Eesti riigil ja rahval kasu,» ütles Noorma.

«Kui aga konkreetsemalt rääkida, siis viimased viis aastat võtsime aktiivselt osa Primuse programmist, mille põhifookus oli koolitustel. Kuid pärast koolitusi tekkis meil arusaamine, et ainult neist ei piisa,» rääkis Noorma ja tõi näite, et kui käiakse koolitustel, saadakse uusi nippe ja trikke ning minnakse oma instituuti tagasi, kus keegi neist midagi ei tea, siis on raske leida ka toetust, et uued mõtted ellu viia.

Seetõttu oli Noorma arvates kollegiaalse tagasiside süsteemi kasutuselevõtt loogiline jätk koolitustele. «Peaaegu kõik, kes on koolitumiseks võimelised, on koolitatud ja nüüd me saame keskenduda pikaajalisele ja süvitsiminevale protsessile. Me toetame praktikakogukondades õppejõudusid heade ideede jagamisel ja elluviimisel,» selgitas Noorma ja lisas, et see on tema arvates parim võimalus, kuidas Tartu ülikooli veel paremaks muuta.

Noorma sõnul on õppejõudude tagasiside olnud väga positiivne ning peaaegu igaüks on leidnud endale uusi mõtteid ja saanud tuge. «Valdav seisukoht on, et selle protsessiga peab kindlasti edasi minema ning minu arvates ei tohiks see olla hetkeline sähvatus,» ütles Noorma. Ühe või kahe semestri asemel tuleks kollegiaalse tagasisidega tegeleda rahulikult ning Noorma sõnul võiks protsess Tartu ülikoolis kesta vähemalt järgmised kolmkümmend aastat.

«See võiks olla püsiprotsessi osa, et kollegiaalne tagasiside saaks normiks, et käiakse kord kuus kellegi loengut vaatlemas, keegi käib minu loengut jne, see on minu arvates täiesti normaalne osa õppejõu tööst.»

Õppeprotsess toimib koostööl

Sügissemestril võttis kollegiaalsest tagasisidest osa ligi sada õppejõudu, mõned neist olid pärit ka Eesti maaülikoolist. «Minu arvates on see eriti tore, et osalesid inimesed ka teistest ülikoolidest, sest me ei peaks vaatama tagasiside protsessi kui Tartu ülikooli siseasja. Ma arvan, et see ainult rikastab, kui me seesugust arendustööd koos teeme, see teeb meid kõiki paremaks,» arvas Noorma.

Tema sõnul on peale kollegiaalse tagasisidesüsteemi palju teisi õppekvaliteedi ja õpetamisoskuste arendamise võimalusi. «Koolitused, kogukonnad, õpimapid, tudengite tagasiside jne, kollegiaalne tagasiside on vaid üks osa tervikust. Kuid ma arvan, et kõik meie õppejõud peaks õpetamisoskusega tegelema, sest meil kõigil on vastutus õpetada hästi,» lausus Noorma kindlalt. Õpetamisoskuste arendamise eesmärk on toetada õppijaid parimal võimalikul viisil.

Noorma arvates on kollegiaalse tagasiside ja ülikooli õppetegevuse kvaliteedi kiire arengu aluseks olnud ülikoolipoolne süsteemne panus andekate kõrgkoolididaktika spetsialistide kasvatamisele. Ta lisas, et protsessi vaimne juht on sotsiaal- ja haridusteaduskonna dotsent Mari Kalm, kes on olnud koos kolleegidega praktikakogukondade eestvedaja.

«Ideaalne oleks, kui kollegiaalses tagasisides osaleksid kümne aasta pärast pooled meie õppejõududest.» Ta rõhutas, et kuna see on vabatahtlik, siis ei ole õppejõul kohustust igal kuul praktikakogukonnaga kokku saada ja vastu tahtmist eri teemadel arutleda. «See võib olla ka nii, et kui tekib tunne ja tahe arutada, siis teatakse, kuhu minna.»

Peale õppejõu enda soovi kogemusi ning uusi nippe saada, sõltub Noorma sõnul väga palju ka tudengitest, kes peavad teadma, mida nad tahavad. «Tudeng peab mõistma, et ta on õppejõu pärast konkurentsis palju muuga, kas või projektide kirjutamise või teiste ainetega. Kuid see ei tähenda, et tudeng ei peaks õppjõudu tagant torkima, pigem on see tervitatav, kui tuleb üliõpilane, kes tahab panustada, kes tahab paremaks saada ja küsib õppejõult selleks tuge,» rääkis Noorma.

Seetõttu ütlebki Noorma, et kogu õpetamise kvaliteedi edu võti peitub üliõpilastes. «Ja mitte selles mõttes, et tudeng on kõiges süüdi. Ei. Klassikuid tsiteerides on kolm õpetamise, õppejõu arengu taset: kui ollakse esimesel tasemel, siis tuntakse, et tudengid on kõiges süüdi, et nad on rumalad. Teisel tasemel olles hakatakse aru saama, et kui mina õpetan neid üliõpilasi, järelikult õpetasin neid halvasti ja kõik on minu süü,» jutustas ta ning lisas, et kolmas tase tähendab seda, kui õppejõud saab aru, et õpetamine on koostöö ning tegemist on vastastikkuse protsessiga.

«Alar Kilp tõi väga hea näite õppimisprotsessi illustreerimiseks. See on kui tennisemäng: kui lüüa palli vastasele, on vaja keskenduda ja oodata ning kui pall tuleb, reageerida ja tagasi sööta. See on kui diskussioon tudengi ja õppejõu vahel, see on õppeprotsess, kus pinget maha lasta ei tohi, sest muidu läheb pall metsa,» tõi Noorma näite ning lisas, et ka õppimisprotsessis käib vastutus tudengi ja õppejõu vahel edasi-tagasi.