Olen veendunud, et ei ole võimalik õpetada. Saab jagada kogemusi, kuulata, pidada dialoogi, esitada väljakutse ja inspireerida. Tulemus sõltub aga õppijast. See on ka põhjus, miks ma ilma pikema mõtlemiseta nõustusin võtma endale tudengivarju, kui minu e-postkasti laekus vastavasisuline kiri.

Tudengivari on gümnaasiumi õpilane, kes veedab ühe päeva endale huvipakkuva eriala tudengiga. Vormilt sarnaneb see töövarju projektiga, milles ise osalesin, kui käisin keskkooli ajal töövarjuks kirurgil ja kardioloogil. Nüüd, olles ise tudeng, on mul käinud üsna mitu tudengivarju. Igaühe päev oli isemoodi, vastavalt nende enda huvile ja motivatsioonile. Arstiteaduse prekliinilise osa tudengina sain pakkuda loenguid ja praktikume. Soovi korral viisin töövarju ka kliinikumi ja teistesse huvipakkuvatesse kohtadesse.

Nii nagu inimesed on erinevad, olid ka kõik kogemused üsna erinevad. Esimene neiu, kes mind varjutamas käis, veenis mind juba enne kohalejõudmist oma siiras huvis meditsiini vastu. Tema e-kirjad väljendasid ootusärevust ja taustinfoga kursis olemist. Sellest tulenevalt oli mul ka motivatsioon pakkuda talle võimalikult sisutihe ja põnev päev. Hommikusele loengule järgnes praktikum, kus tänu vastutulelikule õppejõule sai tudengivari mikroskoobis erinevaid parasiite vaadelda. Vastasin tema rohketele küsimustele. Rääkisin avameelselt, ilma ilustamata ja hirmutamata arstitudengi elust ja olust. Päeva lõpuks olime mõlemad veendunud, et arstiteaduskond on tema jaoks õige koht. On olnud ka neid, kes päeva lõpuks jõudsid arusaamale, et arstiteadus pole nende jaoks. Kõik tudengivarjud on kogemusega siiski rahule jäänud ning meelestatud positiivselt.

Julgen väita, et kõigil meil on (olnud) kursusekaaslasi, kes on ilmselgelt vales kohas. Tudengivarjuks käimine võimaldab enne päriselt õppima asumist katsetada eriala sobivust. Mina suhtun inimestesse, kellega koos õpin, kui tulevastesse kolleegidesse. Need on minu erialased elukaaslased, inimesed, kellest oleneb minu kui oma ametikutse esindaja ühiskondlik kuvand ja üldine areng.

Paljude erialade avalik kuvand ja tegelikkus on sageli üsna erinevad. Minu jaoks on tudengivarjutamine võimalus näidata oma eriala sellisena nagu see tegelikult on. Nii panustan ma tulevikku, kus mul on kolleegid, kes teevad oma tööd südamega. Ühtlasi usun, et tudengid, kes on enda jaoks õigel erialal, on palju paremad õpilased. Ma ei ole küll õppejõud, aga arvan, et igaüks tahaks seda olla motiveeritud õppijatele. Minu õppejõud, kellelt kooliõpilase praktikumidesse kaasamiseks luba küsisin, olid meeldivalt vastutulelikud ja igati mõistvad. Nad ei pannud üldse pahaks, et ma suurema osa praktikumist oma varjule asjade seletamisega tegelesin.

Tudengivarju võttes on olulisel kohal vastutus – sinust võib sõltuda selle noore inimese vaat et kõige olulisem otsus. Peale erialaga tutvumise soovib tudengivari teada, mida üldse tähendab üliõpilase elu. Erinevused keskkoolieluga on märkimisväärsed. Vanematega elava gümnasisti jaoks kõlavad tudengieluga kaasnev vabadus ja võimalused väga atraktiivsena.  Seega on oluline mitte luua illusiooni – ülikool tähendab palju iseseisvat tööd ja vastutust, mis võib osadele valmistada raskusi. Teiseks: ükski kohustuslik aine ei ole mõttetu ega ükski õppejõud arutu isiklikust ebasümpaatiast olenemata.