Aasta tagasi võeti ülikoolis kasutusele uus õppeainete tagasisideküsitlus. Sellega seoses on muutunud kogu tagasisidesüsteem. Sellest, miks süsteem muutmist vajas ning mida ülikoolis kogutava tagasisidega üldse peale hakatakse, tahaksingi pikemalt kirjutada.

Minu esimene kokkupuude ainete tagasisidega oli mu õpingute teisel aastal, kui pidin ootamatult semestri lõpus vastama iga õpitud aine kohta esitatud neljateistkümnele küsimusele. Kogemus oli väga tüütu juba esimesel korral ning muutus igal aastal ja lisandunud küsimusega üha ebameeldivamaks.

Doktorantuuri kõrvalt õppejõuna tööle asudes nägin süsteemi ka teise nurga alt. Pilt polnud kahjuks palju roosilisem: tekstilisi kommentaare oli vähe (statistika järgi vaid 12% ankeetidest) ning oma matemaatikutaustast hoolimata ei osanud ma valikvastustega küsimuste vastusenumbritega midagi peale hakata. Pidin seega taaskord nentima, et tagasisidesüsteem paistis olevat üksnes tudengite aja raiskamise vahend. 

Pärast 2011. aastal lõpetamist asusin tööle programmijuhina. Olles ametlikus tagasisidesüsteemis pettunud, pöördusin kõigepealt otse tudengite poole ning küsisin nende arvamust ainete kohta suuliselt. Sain sel viisil küll palju häid mõtteid ja parandusettepanekuid, kuid kiiresti avastasin ka sellise lähenemise peamise puuduse. Nimelt ei ole tudengid sugugi üksmeelel, kuidas peaks õpetama, ning osade arvates parim õppejõud paistis teiste arvates olevat üks kohutavamaid. Nii nägin esimest korda statistilise tagasiside küsimise vajalikkust. Tollal kehtinud küsimustiku kaudu küsimine tundus aga endiselt ajaraisk.

Umbes samal ajal hakati õppeosakonna algatusel ja tudengite toel tagasiside süsteemi reformima. Korraldati uuring, millele vastas kokku 4172 tudengit ning kust tulid muu hulgas välja ka eelmainitud kitsaskohad. Selle info põhjal asus TÜ tagasisidekomisjon välja töötama uut süsteemi.

Kiiresti lepiti kokku selles, et statistiliste küsimuste arv peab vähenema ja jääma edaspidi alla kümne. Samuti olid kõik nõus, et tekstilise tagasiside vähesus on probleem ning et vastuste kommenteerimist tuleks soodustada. Küsimus vastamise kohustuslikkuse ja vabatahtlikkuse kohta lahenes samuti kompromissiga, et vastama peab igal semestril vaid nelja aine kohta. Samuti leiti, et tagasiside küsimustikule võiks lubada vastata ka pärast eksamit, sest mujal maailmas tehtud teadusuuringud näitavad, et hinde teadmine tagasisidet väga tugevalt ei kalluta. Samuti jäeti tagasiside siiski anonüümseks, et tudengid julgeksid ausalt oma arvamust avaldada õppejõu pahameelt kartmata.

Tihedamat arutelu tekitas aga küsimus tagasiside nähtavusest. Nimelt selgus uuringust, et tudengid ei tea, mis saab tagasisidest pärast küsimustiku täitmist ning see paistab lihtsalt kuhugi kaduvat. Komisjoni mitme liikme jaoks oli just see probleem kõige tähtsam ja selle lahendamise võimaluste üle arutleti pikalt. Lõpuks otsustati, et tagasiside statistiline osa ning ühe kommentaarküsimuse vastused muutuvad avalikuks kõigi ülikooli liikmete, nii töötajate kui ka tudengite jaoks. Sel viisil saab tagasiside andmisest mitte üksnes kohustus ülikooli ees, vaid ka võimalus anda infot järgmistele tudengitele. Seni paistab, et tudengid suhtuvad sellesse ka tõsiselt ning ebatsensuurseid kommentaare pole õppeosakonda seni veel tulnud.

Esialgsed tulemused näitavad, et muutused toimisid. Uue süsteemiga on võimalik valida vastamiseks üksnes ained, mille kohta tõesti midagi öelda on ning kommenteerida iga oma statistilise küsimuse vastust ka vabatekstiga. Areng on väga selge – kui vana küsimustiku puhul (10/11) sisaldas sõnalist tagasisidet vaid 13% ankeedist, on uue süsteemi järgi (11/12) see protsent rohkem kui kolmekordistunud (45%). Lisaks kommenteerijate arvule on pea kahekordistunud ka kommentaaride pikkus.

Siiski jäi üks mõte kripeldama. Nimelt küsiti tagasisides endiselt ka statistilisi küsimusi, kuid nende vastustega ei osanud ma endiselt palju peale hakata. Olin väga skeptiline vastuste absoluutskaalal interpreteerimise suhtes, sest märkasin, et ka kõige madalama keskmise tagasisidega ained said ikka arvestatava protsendi tudengite käest hinnangu «väga hea». Samas oli protsenttabelite kujul esitatud andmete järgi väga raske ainet instituudi keskmise või teiste ainetega võrrelda.

Olukorra leevendamiseks asusin oma õppekava ainete kohta koostama graafikuid, kust võrdlus instituudi keskmise ning teiste ainetega paremini välja joonistuks. Pärast mõningast katsetamist ning tuttavate ja kolleegidega arutamist õnnestus leida lahendus, millega ma ise jäin enam-vähem rahule. Tundus, et rahul olid sellega ka teised, ning suvel 2012 võeti vastu otsus need graafikud ka õppeinfosüsteemi integreerida. Nüüd on need kättesaadavad kõigi erialade õppejõududele ja tudengitele.

Graafiku peamine eesmärk on anda kiire ülevaade ainele antud tagasiside kvantitatiivsest osast ning teha lihtsaks selle võrdlemine nii instituudi keskmise kui ka teiste sarnaste ainetega. Seetõttu on sinna joonistatud tugevamalt rõhutatuna aine ise (must), instituudi keskmine (katkendlik) ning lisaks ka kõik teised instituudi ained (hall), et oleks näha, mil määral vastused varieeruvad ning kui palju on sellest ainest tudengite arvates veel tugevamaid või nõrgemaid aineid.

Seoses graafikutega olen viimase poole aasta jooksul uurinud ka ülikooli tagasiside muid statistilisi omadusi. Selle käigus olen leidnud palju huvitavat ning enda jaoks sageli üllatavat. Kõige ootamatum on ehk see, et müüt tudengite tihedast juhuslikust või mittesisukast vastamisest paistab olevat täiesti põhjendamatu ning jääb kindlasti alla 20% piiri. Keskmine vastuste variatiivsus on küll väike ning enamasti vastatakse kõigile ainetele +/-1 palli piires, kuid siiski sisukalt, s.o. parematele kõrgemalt ja nõrgematele madalamalt. Teine suurem üllatus oli see, et tagasiside vastamismustrid ning keskmised ei sõltu eriti ei tudengi õppekavast ega aine teaduskonnast ning et ka seos tagasiside koondhinde ja aine kuulajate arvuga on väga nõrk. Samuti tundub, et vastajate protsent ning kommentaaride hulk ei paista olevat seotud aine headusega ning keskmised ained saavad sama palju vastajaid kui väga head ja halvad.

Endiselt on aga vastamata küsimus, mis saab tagasisidest edasi pärast selle kogumist ja selle graafikute joonistamist. Siinkohal on ülikooli eri osades olukord pisut erinev, kuid kirjeldan hea meelega, mida teevad mu kolleegid arvutiteaduse instituudis, kus ise programmijuhina töötan.

Enamik mu kolleegidest, kellega olen sellest rääkinud, vaatab oma ainete tagasisidet igal semestril. Kiituse eest ollakse alati tänulikud, konstruktiivseid kommentaare pannakse üldiselt tähele ja üritatakse edaspidi arvesse võtta. Halba tagasisidet saanud õppejõud tunnistavad ka ise enamasti seda, et nende aine vist tõesti tudengitele ei meeldi. Mitmed neist on ka väljendanud, et õpetaks paremini, kui oskaks või kui teaks, mida peaks parandama. Kahjuks on tagasiside tekstiline osa tihti sellistel puhkudel liiga lakooniline või sisaldab üksnes isiksuse kriitikat («see oli üks kohutav aine»), millega pole paraku palju peale hakata.

Igal semestril tuleb tagasisidet arutada ka teaduskonna nõukogus. Selle ettevalmistusena kirjutavad programmijuhid oma õppekava ainete kohta raporti, kus tuuakse välja kõige nõrgemad ja tugevamad ained. Kõige nõrgemate ainete õppejõududega arutavad programmijuht ja prodekaan koos, mida saaks järgmistel aastatel teha aine esitamise parandamiseks. Sama küsimust üritame alati esitada ka kõige parematele, kelle edasine areng viib edasi kogu instituuti.

Hästi toimiv tagasisidesüsteem on üks paremaid viise tagada meie ülikoolis õpetamise kvaliteedi pidev areng ning konkurentsivõime. Selle süsteemi töös hoidmine nõuab aga kõigi ülikooli liikmete – nii tudengite, õppejõudude kui ka juhtide ühist panust. Soovin head tagasiside andmist ja saamist!