Kuidas vormivad tähtpäevad meie kultuurilist identiteeti? Sellele küsimusele saab vastuse TÜ Tallinna nädalal, kus 5. aprillil peab folklooripäeva raames tähtpäevakalendrist loengu eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna teadur Elo-Hanna Seljamaa.

Kuigi me sellele ehk tihti ei mõtle, rütmistab kalender oma tähtpäevadega üsna oluliselt meie igapäevast elu. Võib olla päris kindel, et igal päeval aastas on kellegi sünnipäev, mis omakorda kinnistab tolle inimese identiteeti ehk mina jätkuvust ajas ja ruumis. Isiklike ja perekondlike pühade kõrval vaatab kalendrist vastu terve rida üleriigilisi või rahvusvahelisi tähtpäevi, mille eesmärk on suunata meid teatud väärtuste ja teemade üle mõtlema või tundma end mõne laiema kehandi osana.

Integratsiooni, rahvuslust ning kultuurilist mitmekesisust käsitleva doktoritöö jaoks Tallinnas folkloristlikke välitöid teinud Seljamaa tõdeb, et riigisüsteemide mitmekordne vahetumine suhteliselt lühikese aja jooksul teeb Eestist kalendri mõttes põneva paiga. Toimunud on kiired muutused ja kõrvuti eksisteerivad mitmesugused eri kihistused, mis võivad ootamatultki aktualiseeruda. «Mõned nõukogude aja ametlikud tähtpäevad ja riigipühad on nüüdseks taandunud, samas kui teistest on saanud rahvapühad, mida paljud järgivad, aga mida riiklikkusse tähtpäevade kalendrisse ei panda,» ütleb teadur. Näiteks nõukogude ajal riikliku tähtpäeva staatuses olnud naistepäev vajus iseseisvuse naastes üsna paljude eestlaste jaoks mõneks ajaks unustuse hõlma. Samal ajal oli see aga endiselt au sees meie venekeelse elanikkonna seas ja on nüüdseks laialt peetavate pidupäevade hulka naasnud.

Eri kihistusi loob näiteks ka kiriklike pühade puhul kirikukalendri nihe Vene õigeuskliku kirikuga. Ja vahel on mõnele tähtpäevale aja jooksul antud hoopis uus tähendus – mõelgem või 9. maile, mida varem tunti võidupühana, aga nüüd hoopis Euroopa päevana. Samas on sel päeval paljude Eesti elanike jaoks ka erinevaid isiklikke tähendusi. Seljamaa sõnul moodustavad inimeste isiklike oluliste päevade kõrval teise ringi perekondlikud või regionaalsed tähtsündmused. Siin võib tuua näiteid kalurite päevast Kihnu saarel või kaevurite päevast Kirde-Eestis, mis kannavad omavahel põimunud regionaalset ja professionaalset identiteeti. «Nii ametlikud kui ka mitteametlikud tähtepäevad struktureerivad meie aega ja ajatunnetust ning kuulumist eri kogukondadesse,» ütleb teadlane.

Mitmesuguseid tähtsündmusi armastab kalendrisse juurde kirjutada ka riiklik võim, püüdes nõnda rahvuskehandit luua ning kinnitada. Hiljutisest ajast meenub vastloodud priiuse põlistumise päev, mida tähistati 27. märtsil. Eesti riigi, parlamendi ja erakondade tegevust vaadates ütleb Seljamaa, et nende huvi kalendri kasutamise vastu selliste sõnumite saatmiseks on uue sajandi algusest kasvanud. «Kui mõtleme emakeelepäevale, mis loodi 1999. aastal, siis pärast seda on tähtsündmusi järjest juurde tulnud.» Üsna värskete pühadena vaatavad kalendrist vastu hõimupäev, vanavanemate päev ja ka vastupanuvõitluse päev. Osa neist on teaduri sõnul juurutatud selge mälupoliitilise eesmärgiga, samas kui teine osa rõhutab teatud väärtusi, nagu perekond, eesti keel või meie soome-ugri taust. Viimase aja lisandused peegeldavadki, millisena näeb eliit Eesti riiki ja selle funktsioone rahvuskultuuri säilitamisel.

Ajaga muutuvad pühad

Vaba riigi olemasolu on inimesi suunanud otsima ka meie ühiseid juuri ning taas leidma ja tähistama minevikus oluliseks peetud traditsioone. Võib ju küsida, kui populaarsed on üldse tänapäeval meie muistsete esivanemate pühad? Seljamaa sõnul on kalendri ja selle kasutajate eripäraks eri kihistuste sünteesimisvõime. «Kui kirik hakkas propageerima oma pühasid, siis võttis ta tihti aluseks pööripäevad ja näiteks maaharimise ja viljakusega seotud pühad. Näiteks jõulud ja lihavõtted kattuvad ajaliselt varasema eelkristliku aja tähtpäevadega,» ütleb folklorist. Selles plaanis on uurijal raske välja tuua muinaseestlaste tähtpäevi, kuna eri kultuuritasandid on tänaseks niivõrd segunenud. Nõnda on ka mardipäeva ja kadripäeva algseks taustaks hingedeaeg, talve algus ning väljas tehtavate tööde lõpp, ka viljakuse taotlus, kuid hiljem on sellega segunenud pühakute mälestuse jäädvustamine.

Samas on tähtpäevadega seostuvad kombed paljudel juhtudel sarnased, olles seotud kas mõne koha või kindlate tegevustega. Sageli on selleks tegevuseks inimeste kokkutulemine, koos söömine ja muidugi peavad laual olema teatud kindlad road. Seljamaa lausub, et taoliste kommete järgimine loob kogukonda ning sellised ühtsustunde loomise tehnoloogiad korduvad ajast aega ja riigist riiki. Jaanipäeva kui ühe suurima suvise püha puhul kipume seda pidama Eestis vaid eestlastele üdini omaks pühaks. Samas on folklorist Eestis elavate vähemuste traditsioone kaardistades näinud välitöödel hoopis teistsugust pilti: «Käisin jaanilaupäeval Lasnamäel ja sealne õhk oli grillsuitsust paks! Vabadel platsidel oli tohutult kirev hulk inimesi grillimas ja tegu polnud sugugi ainult eesti- või venekeelsete inimestega.»

Viimase kahe kümnendi kestel on siinsesse kalendrisse üha jõulisemalt tungimas ka sootuks uued pühad, mis on imporditud mujalt maailmast. Kui näiteks halloween ja valentinipäev tekitavad vanema elanikkonna seas võõristust, siis noorem põlvkond on neid omaks võtmas. «Mis puudutab püha Patricku päeva või halloween’i, siis siin on eriti raske vahet teha rahvapärase traditsiooni ja äri vahel,» räägib Seljamaa. Ja lisab, et meie hingedeaja traditsioon kätkes endas samamoodi teatud piirkondades ringi käinud hingesante. USA-s doktorantuuris õppinud teadlase sõnul on seal halloween tõeline rahva loovuse püha, kus inimesed dekoreerivad kodusid, aedasid ja majade fassaade ning konkureerivad omavahel, kes suudab kõrvitsaid kõige mõjuvamal viisil uuristada.

Postkasti omanikuna võib enamik meist olla tunnistajaks sellele, kuidas kaubandus rakendab heal meelel kõiksugu tähtpäevad tarbimisvankri ette. Kalendrit kasutavad mõnele teemale tähelepanu tõmbamiseks ka paljud organisatsioonid ja institutsioonid, kutsudes kord aastas tähistama rahvusvahelist vee-, neeru- või hoopis teatripäeva. Seljamaa peab kalendrit ja tähtpäevi üheks loogiliseks kanaliks, mille kaudu huvirühmad pääsevad avalikkuse ette. Tema enda jaoks on tähtpäevade traditsioonide uurimisel oluline just see, kuidas taolised sündmused aitavad välja tuua inimeste identiteedi mitmetahulisust. Sõltub ju see, kuidas me end määratleme, üsna palju konkreetsest olukorrast. «Meil kõigil on palju eri rolle ning põnev on see, kuidas me need enda jaoks traditsioonide abil loovalt kokku paneme,» ütleb folklorist.